Kirjutan seda lugu läbi enda kogemuse. Olin varem kuulnud igasuguseid lugusid. Kuid arvasin, et need on ülepingutatud. Näiteks: hiljuti kuulsin, et Eesti mereväes sõjalaevu pole ja mereväes ajateenijad rohkem laisklevad ja “püüavad kaldal kala”:))). Samuti poisid on pidevalt kodus ja linna peal ringi kolamas, mitte armees treeningutel, jne. On kuidas nende lugudega on.
Mina arvan, et Eesti armees sõdureid ei kasvatata. On “vanakooli” mehed, enamus teeninud NSVL armees, kes on kutselised sõdurid, palgasõdurid ja on erimissioonidel aga neid ei jõuta palgata eesti noormehi koolitama, sest raha läheb Ukrainasse.
Räägin väga värskest kogemusest. See puudutab Eestimaa kaitsearmeed. Mina olen sündinud 1970 ja oli Venemaa okupatsiooni aeg, elu oli vajaduspõhine, sest enamaks polnud võimalusi. Kuid armees teenistuses polnud sellist asja kunagi, et polnud kaevikute kaevamiseks kindaid, või sooja pesu talvel, alati sai habe aetud ja arstilt jalavillidele plaastreid(tegelikult oli jala ümber rätid mähitud nii, et ville ei tekkinud), söök oli nagu ta oli aga ei pirtsutanud keegi, samuti ei tehtud ajupesu vaktsiinidega ja et pead sööma palju suhkruga magusat, et energiat oleks.
Käisin(19.01.2024) mööda poode otsimas lähedase sõbra pojale, kes paar päeva tagasi kohustuslikku teenistusse läks, kindaid, tööstuslikku teipi, pealampi(valge ja punane valgus), süüa, villi plaastreid, tohutut kogust shokolaadi, energiajooke ja palju muid asju(nimekiri suhteliselt pikk), mis mõned asjad peaks olema Kaitseministeeriumi poolt kõik tagatud, kuid suhkur ja redbull(rämpstoit) võiks täiesti olemata olla. Kus on distsipliin ja kord, samuti mis sõdur sa oled kui suhkru ja ebatervisliku toiduga tervis ära hävitatakse? Kas tõesti on kõik kindad, lambid, teibid, tööriistad ja muu oluline Ukrainasse saadetud ja oma Eesti poisid on palja persega:)). Kui ma Stokkeri poes pealampi otsisin ja müüjaga rääkisin lahendustest, siis tuli müüja jutust välja, et selline jama Eesti armees on juba kaks aastat, et emad ja isad jooksevad poode mööda ja otsivad oma poegadele riideid, lampe, ja muid vidinid, et armees nõutakse. Müüja oli hea jutuga ja ütles, et varsti saadetakse emad ja isad poodi relvi ka ostma, et lapsed saaksid laskmist harjutada:))
Nali naljaks, aga selline asi kinnitab ühte, et Eesti armees puudub distsipliin, moraal ja tõelise sõduri kasvatus. Armeeteenistus oleks nagu lapsevanemate ülalpeetav lasteaed, mitte sõdurite koolituskeskus. Mis kuradi pakkide saatmine ja pidev neti vestlus ema-isaga. Kuidas need mehed nutiseadmete sôltuvusest, digidementsusest ja hirmudest vôitu saavad, mehi ammugi mitte, kes sôjas julgevad vaenlasele vastu hakata? Memmekad tulevad sealt teenistusest välja. Milleks seda kõike vaja on? Võibolla pole kõik sõjaväeosad sellised aga armee on täpselt nii tugev kui tugev on kõige nõrgim lüli – nôrgim armeeûksus.