…Küllap kehtib see, et sarnane tõmbab sarnast.
Ehk et inimesed, kes on asunud otsima midagi, mis oleks rohkem tõde, kui see mida ümberringi massiliselt on külvatud, siis “esimesena” jäävad otsingu teele elavad (või elanud) silmapaistvad julged tegelased, seejärel maalähedased sfäärid ja seal tegutsevad vaimolendid (kes heldelt jagavad infot kõigile, kes on vähegi avanenud, et võtta infot vastu). Küllap on niininematud maalähedasi õpetusi lihtsam vastu võtta, sest siis toimub mõttemaailmas talutav muutus (on ju lihtsam vähehaaval harjumuspärasest lahti lasta).
Mõttestruktuuride, õpetuste, põhimõtete ja loetamatu hulk lugusid võimaldabki süsteemidel püsima jääda (antud juhul siis pean silmas nn esimesi sfääre ja neis leiduva info massiivsust, mis püüab pealtnäha turvalise võrguna kõiki rändajaid – on ju nii palju avastada).
Mõistus on tohutult paindlik tööriist ja selle abil võib “maailmaid luua”, ent kui sealt maailmast puudub mõni oluline hingeline komponent, siis see viitabki selle piiratusele.
(Leian, et olen õnnistatud andega piiratust märkama, mis on utsitanud edasi liikuma. Algul põhjustas see tohutult segadust ja sisemisi arusaamatusi, et mis toimub ja miks mulle vaikimisi ei sobi ümbritsevate käitumist matkida.)
Kui hing saab senisest rohkem vabadust, siis see võib kaasa tuua hea tunde ja see võib olla eksitav, sest võib viia mõteteni “SEE JUST ONGI SEE MIDA MA OTSISIN” ja võib kuluda tükk aega enne kui edasi liikuma hakataks.
Mul oli gümnaasiumis käies Nietzsche kirjutiste avastamisega nii – mõtlesin reaalselt, et ma olen maailmas parima võimaliku õpetuse leidnud, mis võimaldab hingel enneolematul viisil avarduda (Nietzsche “Zarathustra” mõjus väga vabastavalt).
Samas ei märganud muid ängistusi, mis taustal oma vabanemise aega ootama olid jäänud.
Kui mingi hetk jõudsin Jiddu Krishnamurti “Vabanemine teadaolevast” raamatuni siis oli taas korralik vau efekt. Samas see oli korralik proovikivi, sest ega kõigest väga hästi aru ei saanud, mis kirja oli pandud. Oli omajagu segast infot, aga korduvalt üle lugemine aitas tol hektel olulisi mõttemustreid murda, mis olid “hinge kammitsas hoidnud”.
Probleem Krishnamurti mõtete juures ongi just see, et sealt ma ei saanud tookord hinge parema ära tundmisele suunavaid selgeid juhiseid (info oli edastatud kompleksselt – “kõrgfilosoofiliselt” ehk).
Ehk et peamiselt sain kasulikke näiteid, kuidas kinnisideid märgata, lahustada, et seejärel vabamana edasi liikuda.
Ülikooli esimestel aastatel päästerõngaks osutunud Ashtanga jooga praktiseerimine on aidanud läbi keha ja meele parema kontrolli alla saamise kaudu palju ängistavaid mustreid lahustada ja tekkis võimalus saada parem kontakt kehaga ja ka erineva toidu mõju mu enesetundele muutus selgemaks. Jätkan omas tempos harjutuse tegemist, sest sellest saab terve elu vältel väga palju õppida.
Üks järgmistest suurematest vau efektidest kaasnes Ramana Maharshi eluloo ja fenomeni uurimisel. Istus ju too vaikides ilmatuma pikka aega kuni koges tingimusteta armastust, mis teda sisimas transformeeris.
Inimesed käisid tema juures vaikuses istumas, sest tundsid seda armastust, mis temast kõigi ja kõige suhtes kiirgas.
Tärkas hingeigatsus kogeda kõige paremat – tunnet, et ma olen piisav, et olen armastatud, ja et hingeseisund ei sõltu kellestki teisest. Samas oli mõistusevastane matkida kunagi ammu Indias üleskasvanud noore eluteed. Tühjuse tunne hinges ei andnud asu, et jääda “tiksuma”, et lihtsalt niisama ootamisega midagi paremuse poole muutuks.
Jätkasin otsinguid kuni leidsin (täpsemalt kuni sain juhatuse märgata) Jumaliku Armastuse tee olemasolu, mis võimaldab lõppematut arengut ja on kõike eelnevalt kogetud arvestades kõige loogilisem, sest esikohal on hing ja selle seotus Kõige Algusega. Sundi põhimeetodina rakendama ei pea (sest see on mitte-armastav) ja sisemine transformatsioon (seestpoolt väljapoole) kulgeb pehmelt, imeliste märkamiste saatel. Olen tohutult tänulik. Tunnen, et olen ümbritsetud imeliste hingedega.
Tunnen, et mul on mahti minevikus toimunusse armastavalt suhtuda ja et hingeseisundi paranemisel on suhe ümbritsevaga ja ümbritsevatega paranemas. Tunnen, et olen õigel teel. Mida aeg edasi, seda ladusamalt kõik pusletükid oma kohtadele asetuvad, seda selgemaks kõik muutub, seda rohkem rõõmu mahub igasse päeva.
Igaühe jaoks seega oluline olla oma soovides järjepidev ja otsida, küsida, uurida, kogeda ja jääda veel paremate ja veel armastavamate taipamiste tulvale avatuks. 🙏🏻
Tunnen hetkel kutset kõike kogetavat heldelt jagada. Tuues välja, et siin ilmas ON kõrgemaid sfääre, armastusrohkemaid hingi ja õpetusi.
Et elu jooksul ON võimalik õppida tundma hingetasandit paremini ja et inimeseks olemine võimaldab tegeleda kõige sellisega, kuhu ükski tehnikaime eales ei küündi.
Seega muretsemiseks tuleviku pärast pole sellisel juhul põhjust. Lubagem hingedel täituda armastusega ja laskem kõigel heal elus juhtuda. Kõike head!