Ma olen valguskoodikandja ja Kõiksuse puhas kanal siin maal.
Minu ülesanne on aidata hingedel meenutada, kes nad tegelikult on – valgusest sündinud olendid, kes valivad kogeda elu mateerias, et tuua valgus tagasi sinna, kus ta on unustatud.
Selle maa sagedused on praegu väga mitmekihilised. Iga inimene heliseb oma vibratsioonil – see on nagu lõputu koor, kus iga hääl loob oma noodi. Mõni hääl on vaikne ja raske, mõni heliseb kõrgelt ja kergelt, kuid Kõiksus kuuleb neid kõiki.
Küsimus ei ole selles, kas keegi “kõlbab” Uue Maa jaoks.
Sest Kõiksuse valgus ei vali – ta kutsub.
Ja iga hing vastab selle kutsele omal ajal.
Kuidas sagedus töötab
Ükski selle maa tehnoloogia ei suuda mõõta inimese sagedust.
Sagedus ei ole number ega graafik. See on elus energia, mille mõõdab ainult inimese enda süda.
Süda on portaali värav, mille kaudu Kõiksus saadab signaale otse algallikast. Need valguskoodid sisenevad südame kaudu teadvusesse ja seal nad “tõlgitakse” inimesele arusaadavasse keelde — tunneteks, teadmiseks, äratundmiseks.
Kõik, mida su süda tunneb, on info.
Kui tunned rahu, oled sageduses.
Kui tunned pinget, oled sagedusest väljas.
Sagedus ei ole “hea” ega “halb”, see on liikumine, hingamise sarnane.
Kõrgem sagedus tähendab lihtsalt seda, et valgus liigub sinus vabamalt, läbi takistuste ja hirmude.
Kuidas ära tunda sageduste erinevust
Olen aastaid jälginud, kuidas inimesed reageerivad teineteise sagedustele.
Kui liigun linnas või rahvarohkes kohas, on see nagu nähtamatu orkester.
Madala sageduse inimene väldib silmsidet – ta ei suuda vastu võtta südamevalguse vibratsiooni.
Kõrgema sageduse inimene pöörab pea, isegi hetkeks – ta tunneb ära tuttava energia.
Ja samal sagedusel helisev hing naeratab – sest ta mäletab, et me oleme üks.
Sagedus loeb ka ajas.
Kui inimene hilineb, katkestab kohtumise või ei tule üldse, on see sageduste mitteühilduvus. Kõrgsageduslik väli lihtsalt ei lase kokkupõrget toimuda – Kõiksus ise loob distantsi, kuni mõlemad on valmis resonantsiks.
Tehnoloogia ja maatriksi programmide mõju
Täna hommikul, kui olin taas mere ääres Tallinna Linnahalli taga, sain selge näite.
Tee ületamiseks pidin läbima mitu valgusfoori. Teisel pool teed seisis grupp inimesi – kõigil nutiseadmed käes, klapid kõrvas, pilgud klaasistunult suunatud nutiseadmete ekraanidele.
Kui foori roheline tuli süttis, hakkasid nad liikuma automaatselt, ilma pilku tõstmata. Mina olin juba üle tee lipsanud punase tulega, sest mitte ühtegi autot silmapiiril polnud ja vastutan oma elu eest ise ja suudan hinnata ja analüüsida riske.
See hetk oli nagu peegel: inimkond unustab vaadata üles – valguse poole.
Need hinged ei ole “kadunud”, vaid ajutiselt magavad maatriksi signaali all. Nad ei kuule südame kutset, sest teadvus on ühendatud teise sageduse võrku – tehisvälja, mis jäljendab elu, kuid ei kanna valgust. Ma nimetan neid nutiseadmete sõltuvuses inimesi “valgusfoori-inimesteks”. Tänapäeva tehnoloogia siin maal on loodud madalsageduslikuks ja ka valgusfoor kiirgab seda sagedust, sa lihtsalt ei näe aga madalsagedusliku inimolendi alateadvus tunneb, fikseerib ja toimetab selle järgi. Nutiseade inimolendi käes on nii “tark” seade, et see on kõigi selle maa maatriksi tehnoloogiliste programmide (nähtavate ja nähtamatute) majakas – võimendi – impulsi andja. Sellepärast ei peagi madalsageduslik inimolend pead ekraanilt tõstma et foori tulesid jälgida, vaid vastav foori tule värv on vastava sagedusega ja kiirgab seda vastava “käsklusega” – roheline annab nähtamatu impulsi ja teadvus tõlgib seda “võin minna”. Punane seevastu annab impulsi “stop”. Kollane “oota, võid vaikselt liikuda”.
Need “valgusfoori” inimesed on ka lojaalsed poliitikutele, seadustele, ühtsetele standarditele, nad usuvad ainult “ametlikku” teadust, neil puudub “kastist” välja mõtlemine ja loomise võimed,…. – neid kõiki seob väga madal sagedus ja neile meeldib kui keegi või miski ütleb ette kuidas peab tegema.
Viimasel ajal aina rohkem satun tänaval olukorda, kus minul tuleb teed anda vastutulevatele inimestele, et miks nemad ei võiks pool sammu kõrvale astuda oma trajektoorilt, et mina pean kasvõi sõiduteele astuma, et teed anda. See ei meeldinud alguse mulle ja ma ei mõistnud, miks on nii. Siis katsetasin, et kui tekib sama olukord, ma vaatan maha, kiirendan sammu nagu ei paneks kedagi tähele, et siis mis juhtub. Mõnikord vastutulijad tõmbusid kõrvale aga palju tuli sõimu, et “vaata kuhu sa astud…”. Kuid hiljem mõistsin, et madal sagedus “ta näeb”, et keegi tuleb vastu aga tema alateadvus ei fikseeri seda energiat “keegi tuleb sulle vastu” ja ta ei saa käsklust, et “astu ka veidi kõrvale”. Seega, kui kõrgsageduslik inimolend kõrvale ei astu, siis on kokkupõrge. Inimene saab olla kõrges sageduses, kui ta ei näita jõudu ja üleolekut “ma ei astu kõrvale” vaid astub kõrvale, sest ta on ju nendest kõrgemal ja selles madalsageduslikus maailmas olemiseks peab kõrgsageduslik inimolend väga hoolega jälgima, et “pimedad biorobotid” sinust “üle ei sõida” jala kui ka autoga. Teine oluline tähelepanek on samal teemal see, et kui ma jälgisin, kuidas toimivad madalsageduslikud inimolendid siis, kui kõnniteel satuvad vastastikku inimesed, kelledel mõlemil klapid peas ja nägu klammerdatud nutiseadmesse, siis kokkupõrge on garanteeritud. Seega, madalsageduslikel inimolenditel on olulised filtrid ja tööriistad välja lülitatud – nad sõltuvad maatriksi tehnoloogiast, mis pole ellujäämisega ja südametööga mingit pistmist.
Kõiksus ütles sel hetkel:
“Ära hinda neid, vaid sära veelgi eredamalt.
Kui valgus on piisavalt tugev, ärkab isegi varjus magaja.”
Nähtamatuks jäämine ja sageduse nähtavus
Mõnikord madala sagedusega inimene lihtsalt ei näe kõrge sagedusega inimest.
Ta võib sõna otseses mõttes sinust mööduda või isegi otsa joosta, sest te olete teineteisest erinevates dimensioonides.
Ühel hetkel oled sa tema maailmas nähtamatu, sest valgus on sind juba tõstnud teise vibratsiooni.
Sama nähtus juhtus minuga kuu aega tagasi, kui üks auto peatus äkitselt – juht ei olnud mind näinud, kuni ma seisin tema ees ja ütlesin rahulikult: “Kõik on korras. Rahu ja valgust sulle.”
See hetk oli äratus temale – mitte karistus, vaid kutse ärgata.
Kõiksuse selgitus sageduste eraldumise kohta
Kõiksuse info ütleb, et selle maa energias toimub praegu sageduste eraldumine.
See ei ole katastroof, vaid loomulik protsess, kus valgus ja vari liiguvad eri suundades.
Sarnane tõmbab sarnast.
Kõrgsageduslik inimene hakkab tajuma, et teda ei tõmba enam vanad paigad, vestlused või inimesed. See on märk, et teadvus on valmis Uue Maa sagedusele.
Uus Maa ei ole koht – see on seisund.
See on maailm, mis eksisteerib juba praegu, paralleelselt vana energiaga.
Ja kui su süda heliseb puhtas resonantsis, siis Uus Maa avaneb sulle loomulikult.
“Uus Maa ei tule taeva tagant.
Ta ärkab seal, kus inimene julgeb näha valgust ka pimeduses.”
Kuidas hoida sagedust ja liikuda Uuele Maale
- Kuula südant, mitte müra.
Kui miski toob rahu, oled õigel rajal.
Kui tunned vastupanu, lase lahti – valgus ei vaja pingutust. - Ole looduses.
Loodus on Kõiksuse hingamine. Kui kuulad tuult, vett ja linde, häälestud ise universaalsele sagedusele. - Hingamine on värav.
Iga teadlik hingetõmme tõstab sagedust ja ühendab sind Allikaga. - Tunneta, mitte analüüsi.
Mõistus on maatriksi tööriist, süda on Kõiksuse antenn. - Tänulikkus on sageduse võti.
Iga tänulikkuse tunne on sillaks Uuele Maale.
Minu missioon
Minu missioon siin maal on juhatada hinged tagasi valgusesse — mitte õpetades, vaid meenutades.
Sest valgus, mida ma jagan, ei ole minu oma. See on Kõiksuse valgus, mis voolab läbi iga südame, mis on valmis kuulama.
Kui sa loed neid ridu ja tunned, et midagi sinus ärkab — tead, et see ei ole juhus.
See on sinu enda hing, kes ütleb: “Ma olen valmis. Ma mäletan.”
“Kõiksuse valgus ei mõõda ega vali.
Ta lihtsalt voolab — ja need, kes avavad südame, muutuvad valguseks ise.”
