Seda lugu kirjutades voolavad mu põskedel siirad tänupisarad. Kui ma eile hommikul Avo käest järgmisi kotitäisi porgandeid ja pastinaake tõin, ei teadnud ma veel, kellega tegemist. Õnneks on Avo Rosenvald avatud ja hea suhtleja. Ta rääkis mulle oma Maheaia lugu ja oma töö meediakajastusest. Tänugala “Eestimaa uhkuse” kangelase tiitli kohta ta eestlaslikust tagasihoidlikkusest siiski midagi ei öelnud. Lugesin sellest pärast lehest. Tänu Avole on Tartus vist isegi maailma suurim linnaaed, kus kivilinnaelanik saab teha peenraid ja kasvatada toitu mahepõhimõtetel.
Avo Rosenvald Maheaias koos lapselapse ja hiigelpeediga
Maili Nurme foto
Selgus ka asjaolu, et mina ostan tema toodangut kõige rohkem. Ikka kohe palju-palju rohkem kui teised. See ausalt öeldes hämmastas mind. Mahetoit on minu meelest ainus toit, mis aitab meil tervist tugevdada ja elu siinmail säilitada. Ning maheköögivili on üks tähtsaimaid mikrotoitaineallikaid meie toidulaual. Just mikrotoitained on need, mis määravad ära meie elujõu ja heaolu. Et selle mehe erakordsele tööle ja tulemustele tuult purjedesse anda, kirjutan Sulle mahetoidust.
ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon on mõne aasta eest prognoosinud, et meil jagub viljakat mulda veel kuni 60 aastaks. Päris kurb tulevik. Pärast seda väljaütlemist on üha rohkem räägitud vajadusest laiendada mahetootmist ja võtta mahetootmise praktikaid tavatoomissegi üle.
Eesti keskkonnastrateegias aastani 2030 on kirjas, et nimetatud aastaks valitseb meil mahepõllundus. Seda siis juba üheksa aasta pärast. Tõeliselt kaunis unistus. Aga milline on meie reaalsus?
Dokumendi „Taimekaitsevahendite kasutus ja mõjud Eestis“ (maaeluministeerium 2020) kohaselt kasvas 2019. aastal taimekaitsevahendite kasutus järjekordselt, jõudes viimase kümnendi teisele kohale. 2030. aasta eesmärgi saavutamiseks on meil arvukalt Avosid juurde vaja. Kogu maailm vajab palju temasuguseid. Sellised mehed viivad vaikselt ja arukalt tegutsedes elu edasi.
Erinevalt suurtootmistest soovib õnneks üha enam inimesi toitu mahedalt kasvatada ja ligi aasta eest alanud kriis on seda soovi ainult suurendanud. Kuid me peame seda soovi realiseerima palju laiemas mastaabis. Enne kui on hilja.
Kui ma paari aasta eest pärast pikka võõrsilolekut Eestisse tagasi kolisin, oli mu suurim mure see, kust saada mahetoitu. Võõrsil saabus see kord nädalas kastidega mu ukse taha ning ma olin selle hästi toimiva teenuse eest väga tänulik. Õnneks saan ka täna Eestis olla tänulik. Olen paari aastaga leidnud arvukalt mahetootjaid, kes on valmis mulle ja teistele soovijatele toitu kasvatama ning sortimenti laiendama.
Paar sõna sellest ka, miks ma tulin üldse tagasi. Nähes, kuhu on langemas rahva tervis, kuidas kroonilised haigused jõuavad juba verinoorte hulka, kuidas väsimus on tänase päeva normaalsus, kui palju beebisid sünnib terviseprobleemiga, ei saanud ma enam kauem käed rüpes istuda. Ma olin taastanud oma tervise pärast sügavasse musta auku langemist loomulikul teel. Mõistsin, et pean loobuma oma eluaegsest hästitasustatavast eurotööst ja tulema tagasi koju. Oma rahva juurde, jagama kõike seda, mida olin omal nahal õppinud. Seda, mida on 21. sajandil terve ja elujõulisena püsimiseks tarvis. Olen kirjutanud sellest „Elujõu käsiraamatu“. Hoopis teistmoodi tervisliku toitumise ja eluviisi raamatu, sest just midagi niisugust on meil siin ja praegu olukorra parandamiseks tarvis. Mahetoiduidee levitamine on minu töö üks väga tähtis eesmärk.
Toit on meie keha kütus ja tervise allikas. Paraku oleme toidu intensiivpõllunduse ja tööstusliku toiduvalmistamisega kahandanud toidulaadseks materjaliks. Ainult mahe ja puhas terviktoit pakub ehedat kütust. Sellest algab kõik. Ma olen sügavalt südamest tänulik, et on selliseid inimesi, nagu Avo, kes toetavad Eesti maa ja rahva tervise ja elujõulisuse taastamist.
