Olen ise naine, kes tegelikult eelistab meeste seltskonda. Võib-olla sellepärast, et elu on viinud mind ametitele ja tegevustele, kus on enamasti naised ning ma otsin meesenergia tasakaalustavat jõudu. Ma ei ole kunagi arvanud, et üks naistekamba kogunemine võiks kuidagi olla äge. Aga elul olid muud plaanid. Kui alustasin 2013. aastal esimese joogalaagriga, mõistsin kohe, et sellest tahab kujuneda hoopis naiste väelaager. See juhtus väga loomulikul moel. Naistena hakkasime tajuma, kui palju ilu ja inspiratsiooni me saame üksteisele jagada, kui palju julgustamist ja toetust! Kui palju õrnust ja haavatavust! Kui võimas on seista silmitsi oma suurima häbiga ning vastu saada hinnangu asemel imetlust. Kui vabastav on kogeda ennast lõpuks ilma maskideta, puhtas olemises. Palju on olnud hetki, kus me naerame koos pisarateni ning hetk hiljem avastame end meeleliigutusest nutmas. Näen ka seda, kuidas me naistena saame tervendada enda naisliine, olles üksteisele ema-tütre rollide peegeldajad.
