Viimastel aastatel on sagenenud juhtumid, kus Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) keeldub kaebusi menetlemast, viidates kohtusüsteemi ülekoormusele ja konventsiooni artikli 35 piirangutele. See tekitab küsimuse: kas rahvusvaheline õigussüsteem on muutumas pigem takistuseks kui õigusemõistmise vahendiks?
Kaebused, mis jäävad ukse taha
Euroopa Inimõiguste Kohus on loodud selleks, et tagada inimõiguste ja põhivabaduste kaitse, pakkudes viimast võimalust neile, kes on oma riigis õiguse saamisel läbi kukkunud. Kuid tegelikkuses seisavad paljud kaebajad silmitsi järjekindlate tagasilükkamistega, olenemata kaebuse sisulisest põhjendatusest.
Näiteks P. Lehis (nimi muudetud. Toimetusel on õige nimi teada), kes on esitanud mitmeid kaebusi seoses Eesti kohtusüsteemi probleemidega – alates seaduserikkumistest ja põhiseaduse eiramisest kuni kohtunike kallutatuse ja korruptsioonini. Tema kaebused on kõik tagasi lükatud, kuna kohus peab neid kas varasemate juhtumitega sarnasteks või põhjendamatuks. Kuid fakt on see, et iga juhtum käsitles erinevaid õigusrikkumisi, mis vajaksid sõltumatut analüüsi.
Õiguskaitse või õiguse piiramine?
EIK-l on õigus keelduda kaebuste vastuvõtmisest, kui need ei vasta konventsiooni tingimustele. Üks sagedasemaid viiteid on artikkel 35 lõige 2(b), mille alusel ei arutata kaebusi, mis on „sisuliselt juba kohtus arutatud“. Kuid kas see on õiglane, kui uued kaebused puudutavad täiesti erinevaid kohtulahendeid, kus esinevad süstemaatilised inimõiguste rikkumised?
Veelgi enam, EIK hoiatab kaebajaid, et kui nad jätkavad taotluste esitamist, võidakse neid süüdistada “individuaalse kaebeõiguse kuritarvitamises”. See tähendab, et kodanik, kes üritab oma õigusi kaitsta, võib lõpuks sattuda musta nimekirja ja kaotada üldse võimaluse EIK poole pöörduda.
Toimetusele on teada kümneid tõsiseid kohtunike rikkumisi lastekaitse ja hooldusõiguse jagamise, pedofiilia, meediaterrori, halduskiusu, ravimikahjustuste, ahistamise, süütuse presumptsiooni, jpt. protsessides, kus EIK on keeldunud asja läbi vaatamast. On jäänud mulje, et EIK võtab menetlusse alla 1% kaebustest. Kui aga kaebuseid on EIK ja teiste kohtute arvates liiga palju ja menetleda ei jõua, siis on õigusruumis ja seadustes midagi totaalselt valesti?
Kas seadused enam inimest ei kaitse?
Praegune olukord toob esile laiemad eksistentsiaalsed küsimused õigluse kohta. Kas tänapäeva maailmas on õiglus muutunud kättesaamatuks tavainimesele? Kui isegi Euroopa Inimõiguste Kohus keeldub arutamast põhjendatud kaebusi, mis puudutavad korruptsiooni ja süstemaatilisi rikkumisi, siis mis lootus on veel inimesel saada õigust?
Miljonite seaduste olemasolu ei taga õiglust, kui neid ei rakendata ja kui õigusemõistmise mehhanismid muutuvad liiga jäikadeks, et kaitsta inimesi tegelike rikkumiste eest. Õiguse ülim eesmärk peaks olema õiglus, mitte bürokraatia säilitamine. Kui kohtusüsteem muutub enesekaitse mehhanismiks ja keeldub täitmast oma esmast ülesannet, siis kaotab see oma legitiimsuse.
Kas see tähendab, et maailm ongi ebaõiglane? Või on veel võimalusi võidelda? Kui Euroopa Inimõiguste Kohus sulgeb oma uksed, siis kuhu peaksid inimesed pöörduma? See küsimus vajab kiiret vastust, sest ilma toimiva õigussüsteemita muutub inimõiguste kaitse vaid illusiooniks.
Ainus lahendus on Rahva Võim ja otsustusõigus, kus iga riigi kodanikud loovad koosloomises õiglust, lisaks riigijuhtimisele.
39
