Impeeriumid langevad suurel kiirusel. Kas ja mis tuleb asemele?
Kui vaatleme aastatuhandete jooksul eksisteerinud maailma impeeriume, näeme järjekindlat kokkuvarisemise ajalugu ilma uuenemiseta . Ükskõik, kas me vaatame Rooma impeeriumi, Ottomani impeeriumi, Hispaania impeeriumi või mõnda muud, mis kunagi eksisteeris, on ajalugu märkimisväärselt järjekindel: ühegi impeeriumi allakäik ja langus ei pöördu kunagi tagasi; ka impeerium ei naase, kui see on langenud.
Aga kui oluline on see meie jaoks tänapäeval?
Tänapäeval on USA maailma vaieldamatult juhtiv impeerium ja enamik ameeriklasi nõustub, et kuigi see läbib halba tsüklit, põrkub see tagasi ja võib isegi olla parem kui kunagi varem.
Kuid see ei juhtu nii.
Kõik impeeriumid järgivad sama tsüklit.
Nad algavad elanikkonnast, kellel on tugev tööeetika ja isemajandav. Need inimesed organiseeruvad, et moodustada suurel tootlikkusel põhinevat tugevat rahvast.
See toob kaasa laienemise, mis põhineb üldiselt maailmakaubandusel. Mingil hetkel sünnivad sellest juhid, kes ei püüa mitte teha koostööd teiste rahvastega, vaid nende üle domineerida, ja loomulikult saab see siis, kui suurest rahvast saab impeerium. USA alustas seda etappi uhke ja agressiivse Teddy Roosevelti juhtimisel.
Kahekümnes sajand oli Ameerika sajand ja USA läks võidult võidule, laiendades oma võimu.
Kuid langus algas 1960. aastatel, kui USA hakkas pidama võitmatuid sõdu, alustas oma valuuta hävitamist ja hakkas laiendama oma valitsust kõikvõimsaks organiks.
Siiski kipub see protsess venima ja üldine langus võtab sageli aastakümneid.
Impeeriumid langevad armust murettekitava kiirusega?
Noh, sügiseks valmistumist võib sageli näha terve põlvkond või kauemgi, kuid tegelik kukkumine kipub tulema üsna kiiresti.
See, mis juhtub, on väga sarnane kooliõue kiusaja juhtunuga.
Kiusajal on aeglane tõus, mis põhineb tema jõul ja agressiivsel kalduvusel. Pärast mitmeid edukaid võitlusi hakatakse teda kõigepealt austama, seejärel teda kardetakse. Seejärel võtab ta vastu mitu kärnkonna, kellel puuduvad tema võimed, kuid kes tahavad saaki, nii et nad täidavad tema käsku, käitudes teistele koolipoistele ähvardavalt.
Seejärel muutub kiusaja vihatuks. Keegi ei ütle talle seda, kuid teised lapsed unistavad salaja tema lüüasaamisest, loodetavasti häbiväärsel viisil.
Siis on ühel hetkel mõnel poisil, kellel on jõudu ja vajalikku sihikindlust, küllalt ja ta võtab kiusaja ette.
Kui ta ta võidab, juhtub kummaline asi. Kärnkonnad mõistavad ühtäkki, et rakis on püsti ja suunduvad mäkke, teades, et nende jõuallikas on kadunud.
Samuti, kui lüüa saanud kiusaja on maas, tuleb välja kogu viha, hirm ja vihkamine, mida koolikaaslased tema vastu tundsid, ning nad tunnevad tema lüüasaamisest suurt rõõmu.
Ja lühidalt öeldes juhtub see impeeriumitega.
Rahvast, kes tuleb appi tõelise vajaduse korral (nagu kaks maailmasõda), austatakse. Kuid kui see rahvas muutub kiusajaks, kes kasutab mis tahes ettekäändeid, et tungida sellistesse riikidesse nagu Afganistan, Liibüa, Iraak ja Süüria, võivad tema liitlased selle ees jätkuvalt kummardada, kuid kardavad seda salaja ja soovivad, et see nael maha võetaks.
Kui impeerium hakkab seejärel ringi vaatama, et leida teisi riike, keda kiusata, nagu Iraan ja Venezuela, ei ütle tema liitlased jälle midagi, vaid reageerivad hirmuga, kui näevad, kuidas John Boltons ja Mike Pompeos sõjatrumme löövad ja hoolimatuid kommentaare teevad.
Praegu keskendub USA peamiselt majanduslikule sõjapidamisele, kuid kui see ei suuda maailma oma domineerimisele painutada, on USA korduvalt hoiatanud võimaliku sõjalise agressiooni kohta, et “ükski võimalus pole välja lülitatud”.
USA on jõudnud klassikalisesse staadiumisse, mil temast on saanud hoolimatu kiusaja, ning liitlaste tugistruktuur on selle tulemusena hakanud lahti eralduma.
Samal ajal, kui liitlased hakkavad tagasi tõmbuma ja oma tuleviku jaoks muid plaane tegema, hakkavad ka need impeeriumi kodanikud, kes kipuvad olema heaolu loojad, otsima rohelisemaid karjamaid.
Ajaloos on seda juhtunud lugematuid kordi. Tekib “ajude äravool”, mille käigus parimad ja produktiivsemad hakkavad oma tulevikku mujalt otsima. Nii nagu kõige produktiivsemad eurooplased ületasid tiigi, et koloniseerida USA-d, kui see oli uus, paljutõotav riik, on ka nende praegused kolleegid hakanud avamerele kolima.
USA-s on praegu animatsioon peatatud. Tundub, et see on endiselt suur jõud, kuid selle tugisambad on vaikselt kadumas. Mingil hetkel lähitulevikus on tõenäoline, et USA valitsus mängib oma kätt üle ja ründab vaenlase vastu, kes on tugevam või kellel on liit, mis ühiselt tugevamaks muudavad.
USA alustab sõda ajal, mil see riik is on katki, ja see selgub ootamatult ja dramaatiliselt. Lõplik langus toimub murettekitava kiirusega.
Kui see juhtub, loodab enamik ameeriklasi asjata sündmuste vastupidisele protsessidele. Nad kalduvad lootma, et kui nad ühiselt ütlevad: “Oih, me tegime lollisti”, siis maailm andestab ja tagastab neile endise hiilguse.
Kuid ajalooliselt ei juhtu seda kunagi. Impeeriumid langevad murettekitava kiirusega, sest tugisüsteemid, mis neid võimaldasid, on lagunenud ja mujal uuesti elavnenud.
Selle asemel, et leinata silmapiiril oleva impeeriumi kaotust, oleksime paremini hoitud, kui keskenduksime uue elukeskkonna loomisele, kus põlisrahvastel on oma Maal kõrgeim otsustusõigus ja otsustavad ühiselt Maa rikkuste ja elukorralduste üle.
Artikli toimetas Veiko Huuse. Allikas: Autoriks Jeff Thomas InternationalMan.com-i kaudu,
Loe lisaks:
