Koroonaviirusega kroonitud, pärgviirusega pärjatud… Haige olin. Viiruses. Jah, selles samas kurikuulsas…
Põliskultuuridega hõlmatud inimesetele on omane tasakaalu otsiv elulaad. Ka ennast maarahvaks pidav eestlane on seisnud aastasadu tasakaalujoonel, seda nii geograafiliselt, kultuuriliselt, keeleliselt, ilmavaateliselt kui ka igapäevaselt. Seistes ida ja lääne kultuuri lõikumisjoonel, mere ja metsa vahel, looduse aastarütmide vaheldumises, põhjamaises pimeduses, oodates kevadvalguse saabumist.
Piiridel tasakaalu otsimine selle ja tolle vahel on olnud seotud salapärase, varjulejääva ja rituaalsega. Sest piir igapäevase ja tolle tundmatu vahel on alati pisut muutuv ning paindlik. Elutarkuse kogunedes ka painutatav. Sellises elutunnetuses ei ole pimedus ja valgus, elu ja surm vastanduvad, vaid kogu kõiksuse olemuslikud osad. Tasakaal nende vahel sünnib leppimises ja lepitamises. Säilib alatine valmisolek midagi ära anda selleks, et tasakaal saaks looduda.
Tänase päeva reaalsuses näeme, et oleme kultuuriliselt nihkunud kunstmuretusse. Pigistame silmad kinni kannatuste, haiguste ja surma ees, uskudes, et kui mõtleme need olematuks, heidame kõrvale oma argipäevadest, tõstame sotsiaalhoolekande sfääri, siis nad justkui lakkavad meie jaoks olemast. Kuniks…
Elul on omad trikid ja haigusest saab õnnistus, kui me selle kaudu taasmärkame oma surelikkust. Teatud kultuuridele ja askeesipraktikatele on omane kasutada surmahetke igapäevaelu peeglina. Tervendava peeglina. Sest olgem ausad – surm on ainus 100% kindel reaalsus meie elus. Lahtilaskmise ja äraandmise hetk. Mõõdupuu, millega saab mõõta oma eluteel tehtud sammude väärtust. Nii on haigused justkui väikesed surmaväravad, mis loovad meile võimaluse taaskäivituseks.
Mõned päevad tagasi rääkisin tänulikkusest. Mu hea tuttav imestas – mis tänulikkus? Ma lihtsalt olen ja asjad lihtsalt on. Miks ma peaksin selle eest kuidagi tänulik olema?
Tõesti, ka see on võimalik olemisvorm. Siiski, kogedes, kuidas üks nähtamatu viiruseosake muudab mu keha jõuetuks ning loob minus valmisoleku kõigest lahti lasta, kuidas ma saaksin mitte tunda tänulikkust, kui elu taas maitsed ja värvid omandab? Taas kord kirkamalt ja selgemalt, taas suurema teadlikkusega, taas tugevama tahtega. Kas pole siis miljon põhjust olla tänulik Maale, kelle organismi osaks me oleme nii elades kui surres? Kas pole see Elu Ime, kui su keha taas ehitab ennast üles terve ja elujõulisena, andes loa nautida elu lõhnu ja maitseid, valgust ja värve?
Inimkond on muutunud Maakeha kahjustavaks bakterviiruseks. On aeg mitte ainult olla, vaid olla teadlik, olla ärkvelolev immuunrakk, antikeha, tervendav tüvirakk, hapnikku kandev verelible – igaüks meist leiab oma tee. Äratuseks sobib kasvõi see kurikuulsaks muudetud koroonaviirus. Ja tänulikkuseks on mustmiljon põhjust!
Kui liblikas nukkub, siis ta bioloogilises mõttes hakkab surema. Kuni hetkeni, kui ilmuvad rakud kes hõikavad – oot-oot – on ka teine võimalus! MUUNDUGEM!
Loogu noorkuu maarahvale värsket hingamist, vaimu ja tarmu!
Tere tere kuldakuu
tere kuu hõbesuu
Sina vanaks
mina nooreks
Sina raua raskuseks
mina kulla kerguseks
Tööle jõudu
leivale jätku
Rauta me rahvas terveks!
Rauta me rahvas terveks!
Noorekuu sõnad olen pärimuse ainetel kokku pannud 2019. aastal.
