Tähendusrändaja tähelepanek

Täna kirjutan veel ühest tähelepanekust seoses sügavusega.
Piirpinnaga kontrollitava ja üksnes kooskõlastatava vahel.
See on piir, kus vastutaja radikaalselt muutub.
Kontrollitava mõjualas saab toimida materialistlik operatsioonisüsteem.
Vastutuse saab anda teisele ja teise eest saab vastutust võtta.
Kogenum, targem, vanem jne vastutab.
See on vanemlik hoidmine.
Lapse/vanema tüüpi suhe, milles ei ole võrdväärset kohtlemist.
Üks on usaldusväärne, teine mitte, üks teab, teine usaldab, üks kehtestab, teine allub jne.
See operatsioonisüsteem kehtib, kuni inimteadvus avardub kontrollimatusse ulatusse, avardub üle seniste piiride, lapsest on saanud noor inimene, inimesest on saanud ennast tundev ja enda eest vastutav personaalsus.
See tähendab ka süvenemist sügavamasse sisemisse äratundmisse.
Tasakaalu tugipunkt nihkub nähtamatusse, sealt edasi tunnetamatusse, kujuteldamatusse.
On selge, et sedalaadi toetuspunkti saab kanda ainult indiviid ise.
See on juba inimteadvuse tuumaühendus.
See on stepsli vajutamine oma olemuse peaserverisse.
See on toetumine vaiksetele teadmistele, endale toetuvas väekas ja rahulikus maailmatajus.
See tähendab selgetele äratundmistele tuginevat suhtlemist, kus pole kohta tagamõtetel ja manipulatsioonidel.
Isikuvabadus on selle tasandi põhiõigus ja just seetõttu troonib maailmas kõigi riikide kogemusmaastike keskel ikka vabaduse väljak, vabaduse sammas, vabaduse plats vms.
See on kõrgem vaimne väärtus, mis koorub igal juhul välja kõigi kogemuste seest.
See on see, mida kutsutakse ka oma teele asumiseks.
See on see, miks inimteadvus kehastub avardumiseks kehasse ja asetub kehastununa oma kogemusliku reaalsuse keskmesse.
Tuuma, et ennast selles – keset oma üha avarduvat teadvust – ära tunda.