Kas maailmas on veel uusi uudiseid? Tundub, et mitte. Informatsioonitulv, mis igapäevaselt meid tabab, koosneb pidevalt samadest teemadest: sõda, konfliktid, majanduslikud kriisid, poliitilised vastasseisud, sotsiaalsed ja usulised lahkhelid, meediaga manipuleerimine ning hirmu ja ebakindluse levitamine. Need ei ole uued narratiivid. Vastupidi, need on saatnud inimkonda juba sajandeid ja korduvad lakkamatult, lihtsalt erinevates vormides ja uutes geograafilistes punktides.
Arvamusliidrid on ise lõksudes, sest neil pole ühtegi tulemust ja uut elukeskkonda ette näidata – müra võimendajad
Kui ajaloos tagasi vaadata, leiame sarnaseid lugusid igast sajandist. Muutuvad tegelased, ajastud ja tehnoloogiad, kuid inimmõistuse peamised tõukejõud – võimuiha, hirm, kasuahnus ja ideoloogiline konflikt – jäävad samaks. Iga uus sõda on vana sõja kordus. Iga majanduskrahh on pelgalt uus versioon eelmistest finantskriisidest. Iga poliitiline skandaal peegeldab varasemaid võimu kättemängimisi.
Meedia, mis peaks olema info vahendaja ja tasakaalustaja, on muutunud hoopis kõige selle võimendajaks. Sensatsioonilisus ja negatiivsus on see, mis toob klikke, vaatajaid ja lugejaid. See on ka põhjus, miks uudisvoog on pidevalt täidetud samade teemadega – konfliktid, hirm, kriisid ja tragöödiad. Uudis, mis oleks tõeliselt uus, peaks kajastama midagi, mida pole kunagi varem juhtunud. Kas midagi sellist veel maailmas leiab?
Võib-olla oleks tõeliselt uus uudis see, kui meedia keskenduks rohkem sellele, mis on positiivne ja arendav. Kui peavoolu uudised kajastaksid läbimurdeid teaduses, lahendusi kriisidele, inimeste ja rahvaste vahelisi lepitusi ning innovatsiooni, mis ei ole seotud ainult majandusliku kasuga, võiks see muuta maailma tajumist ja suunata arengut hoopis teises suunas.
Paraku tundub, et inimkond on kinnistunud korduvatesse mustritesse, kus samad teemad, samad võitlused ja samad konfliktid on lihtsalt uusversioonid eelnevatest. Seega, kas maailmas on veel uudiseid, mis on tõeliselt uued? Võib-olla on uusim uudis hoopis see, et midagi uut polegi enam järel.
Inimkond info lõksus: kas me suudame murda välja korduvast tsüklist?
Kui maailmas pole enam tõeliselt uusi uudiseid ja kõik, mis meid ümbritseb, on vaid varasemate sündmuste uued variatsioonid, siis see viitab sügavamale probleemile. See tähendab, et inimkond on jäänud lõksu korduvatesse mustritesse – sõdadesse, konfliktidesse, hirmudesse ja võitlustesse, mida peetakse normaalseks. Aga mis siis, kui see „normaalsus“ polegi loomulik, vaid hoopis programmeeritud sõltuvus?
Inimesi kujundavad nende uskumused, harjumused ja keskkond, kuid mis juhtub, kui terve tsivilisatsioon on põlvest põlve kasvatatud mõtteviisi, mis põhineb hirmul, vastandumisel ja ellujäämisinstinktidel? Uudised, mis domineerivad meie infovälja, loovad illusiooni, et maailm ei saa teisiti toimida – et sõjad ja konfliktid on vältimatud, et poliitiline ja majanduslik hierarhia on ainus võimalik eksistentsivorm ning et üksikisiku jõud selle muutmiseks on tühine. See ei ole lihtsalt juhuslik areng, vaid sügavalt juurdunud vaimne lõks.
Meie sõltuvus hirmust ja konfliktist ei ole juhus. See on osaliselt kultuuriliselt pärandatud ja osaliselt meedia ning võimustruktuuride poolt võimendatud, sest rahvas, kes elab pidevas hirmus ja segaduses, on kergemini kontrollitav. Kui inimesed on harjunud pideva kriisiseisundiga, muutub rahu ja harmoonia neile võõraks ning isegi kahtlaseks. Selle tulemusel kordavad nad samu vigu, protestivad ja võitlevad, kuid ei suuda tajuda, et tegelik muutus ei tule välise süsteemi sees võideldes, vaid sisemiste uskumuste ja mõttemudelite muutmise kaudu.
Kui me tahame, et maailm muutuks, ei piisa vaid uute seaduste või poliitiliste otsuste langetamisest. Tuleb küsida: kas me oleme valmis vabanema sellest sõltuvusest? Kas suudame loobuda ideest, et elu peab alati olema võitlus? Kas oskame kujutleda maailma, kus inimesed ei ela hirmu ja konflikti tsüklites, vaid loovad teadlikult uut reaalsust, mis ei põhine võimul ja vastandumisel?
Kui inimkond ei suuda sellest mustrist välja murda, jääme edasi elama samadesse korduvatesse stsenaariumitesse, lihtsalt uute nägude ja tehnoloogiatega. Tõeline oht ei ole mitte sõjad ja kriisid ise, vaid meie suutmatus ette kujutada teistsugust maailma.
Kas oled valmis välja astuma programmidest ja hakkama looma päris elu? Kui jah, osale koosloomises ja alustame nüüd!
Arvamusloo autor Veiko Huuse.
39
