WHO juht Tedros Adhanom Ghebreyesus süüdistab “Kabali meedia” ehk suur meedia propaganda vastaseid valede pärast, kuid see kõik on projektsioon: siin on dokumentaalne tõestus, et valetavad ikka WHO juhid. WHO juristid üritavad inimestega mängida ja manipuleerida, öeldes, et riigid on suveräänsed, sest nad teevad endiselt seadusi. WHO jätab ütlemata, et “pandeemialepingu“ ja rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR) muudatusettepanekute kohaselt on riigid sunnitud vastu võtma seadusi, mida WHO käsib neil vastu võtta. Näited sellest ja teistest sõnamängudest allpool.
Esiteks ütleb alusleping, et takistamatu ja õigeaegne juurdepääs teabele on üldpõhimõte. Seejärel lisab ta hoiatuse, et läbipaistvus tähendab avatud juurdepääsu “täpsele“ teabele.
Siis paar lehekülge hiljem nõuab leping, et riigid teostaksid “infodeemilist juhtimist“, mis nõuab mitte ainult tsensuuri, vaid ka kõigi sotsiaalmeedia jalajälje jälgimist, et rahvas teaks,keda ja mida tsenseerida. See rikub nii USA põhiseaduse esimest kui ka neljandat parandust.
[Sõnavabadus hõlmab arvamusvabadust ja väljendusvabadust, infovabadust ehk isiku õigust saada avalikku teavet.10. detsembri 1948. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peaassamblee inimõiguste ülddeklaratsiooni [[1]] artikkel 19 sätestab:
„Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele; see õigus kätkeb vabadust takistamatult oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiirist sõltumata.“
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 45 esimene ja viimane lause sätestab:
„Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. /…/ Tsensuuri ei ole.“
Märkus: “Eesti Vabariigi kohtusüsteemis töötava avalik teenistuja(kohtunik) Reena Nieländer rikkus tahtlikult EVP paragrahv 45 ja keelas Fonte.News loojal Veiko Huusel sõnavabaduse.”
Lisaks riigisisestele protseduuridele on tegemist Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) rikkumisele õhutamise juhtumiga. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktika kohaselt kaitseb sõnavabadus mitte ainult positiivseid, kahjustavaid ja ükskõikseid väljendeid, vaid ka väljendeid, mida võib pidada murettekitavateks, häirivateks ja sobimatuteks (Unabhängige Initiative Informationvielfalt vs. Austria, 26. veebruar 2022, punkt 34, Legislationline; Selistö vs. Soome, 16. veebruar 2005, § 446).
Artikkel 10 sätestab:
„Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus hõlmab vabadust omada arvamusi ning saada ja levitada teavet ja ideid ilma riigivõimu sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest.”
Sõnavabadus on piiramatu ning selle piiramiseks peavad olema sisukad ja õiguslikult määratletud määratlused, mis omakorda peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Seetõttu ei ole vastavalt EIÕK mõttele ja sisule lubatud maha suruda erinevaid väljendeid, mis ühtegi rahvusrühma ei ohusta.
Kui Strasbourgi kohus oli ad hoc kohus, leiti 1976. aasta kohtuotsuses, et „Euroopa inimõiguste konventsioon kaitseb sõnavabaduse teostamist, mida peetakse mõistlikult osa elanikkonnast šokeerivaks või segadusse ajavaks” (Handyside vs. Ühendkuningriik, 7. detsember 1976, § 49).
„Sõnavabadus ei tähenda palju, kui see kaitseb ainult õigeid väljendeid. Vastupidi, sõnavabadus /…/ ei kehti ainult teabe ja ideede kohta, mis on avalikult teretulnud ja mida ei peeta solvavaks või vastuoluliseks, aga ka ideid ja väljendeid, mis on solvavad, nagu pluralism, sallivus ja läbipaistvus, mis tähendab, et kõik kohaldatavad formaalsused, tingimused, piirangud või karistused peavad olema taotletava eesmärgiga proportsionaalsed”, Handyside vs. Ühendkuningriik]
Mitte ainult seda, vaid tsensuur tuleks läbi viia rahvusvahelise koostööga – nii saavad kõik riigid sihtida samu valeinformatsiooni levitajaid ja pole kuhugi peitu pugeda. Lõpuks tahavad nad veenduda, et usaldate (ir) teadust.
Allpool on leping sunnitud tunnistama, et niinimetatud suveräänsus, mille Tedros väidab, et me säilitame – võime seadusi vastu võtta – allub tegelikult WHO korraldustele.
WHO lepingu eelnõu nõuab, et iga riik võtaks vastu seadused erakorralise kasutamise lubade legaliseerimiseks, et WHO väljakuulutatud pandeemia ajal saaks elanikkonnale anda litsentseerimata vaktsiine. Standardeid ei nõuta ja WHO peadirektor võib pandeemia välja kuulutada, millal iganes ta seda soovib. Siis tulevad nõelad välja.
Samuti nõuab WHO, et riigid võtaksid vastu seadused, mis on vajalikud nende testimata ja potentsiaalselt surmavate vaktsiinide kogu vastutuse kõrvaldamiseks. Kes on nüüd suveräänne?
Nii et näete, WHO on just mänginud hunniku sõnamänge. Nii kaua, kui leping ja rahvusvahelised inimõiguste muudatused lasevad riikidel endiselt seadusi teha, nõuab WHO, et kodanikke nimetataks suveräänseks.
Kuid tõeline suverään on see, kes annab korralduse seaduste vastuvõtmiseks. See on tõeline jõud. Miks peaks keegi sellest WHO-le loobuma, eriti kui selle peadirektor on Bill Gatesi “Don Quijote“, ei ole tõeline arst ning teda on süüdistatud toidu kinnipidamises ja 3 kooleraepideemia varjamises, et tappa konkureerivate hõimude liikmeid oma kodumaal Etioopias, kui ta oli kolmas tippametnik.
Nii et võite käed rüpes oodata, kui need lepingud edasi liiguvad või võite öelda “Põrgu ei!“ ja panna selga oma suure tüdruku aluspüksid ja otsustada, et teil on lõpuks küllalt. Milline see saab olema?
Artikli toimetanud Revo Jaansoo
Allikas: substack.com
[1] Inimõiguste ülddeklaratsiooni võttis ÜRO Peaassamblee vastu 10. detsembril 1948. a resolutsiooniga A/RES/217. Peaassambleel puudub siduvate aktide väljastamise pädevus. Seega pole antud kitsa tõlgenduse alusel inimõiguste ülddeklaratsioon siduv akt. Hoolimata sellest peetakse selles kirjeldatud standardeid riikidele kohustuslikeks, kuna ülddeklaratsioontäpsustab ÜRO põhikirjast tulenevat üldist inimõiguste austamise kohustust ning kuulub rahvusvahelise õiguse dokumendina selle koosseisukirjelduse juurde
Loe lisaks:
