Kõige vägevam sõdalane on see, kes langetab mõõga iseendas

Tallinnas on nüüdseks üle kahe nädala aset leidnud meeleavaldused nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise vastu. Viljandi fotograaf ja vabamõtleja Urmas Volmer on seda meelt, et seadust sellisel kujul vastu võtta ei tohiks, sest sellest võib alguse saada sarnane vaikiv ajastu nagu oli Eestis enne teist maailmasõda. Urmas esindab seda osa meeleavaldajatest, kes püüab luua mõistmist erinevatel seisukohtadel olevate inimeste vahel, rääkides rahulikult ja kannatlikult üha ja taas meeleavaldamise põhjustest ning püüdes lepitada erimeelsusi.

Üks Eesti Meedia AS väljaannetest esitas Urmas Volmerile rea küsimusi, kuid vastuseid nähes ei nõustunud väljaanne neid avaldama. Et tegemist on Fonte hea kaasautori Urmase mõtetega, on meil luba avaldada need oma väljaande veergudel.

Esialgu käisin Tallinnas nädal aega järjest alates meeleavalduse teisest päevast. Vahepeal tegin paar päeva pausi ja siis olin paar päeva taas Toompeal. Kui meid sealt lõpuks järk-järgult välja trügiti, siis läksime Vabaduse platsile meelt avaldama, kus seejärel teatavasti korraldati politsei jõudemonstratsioon. Meie protestimise peapõhjuseks on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise eelnõu. Laiemas plaanis seisame demokraatlike vabaduste ning põhiseaduslike õiguste eest, et totalitarismile omaste võtetega ei kehtestataks vaikivat ajastut.

Isiklikult olen vastu ka praegusele vaktsineerimispropagandale. Mitte ükski paljudest viirustest inimese mikrobioomis ja ümbritsevas looduses ei suuda tekitada sellist laastamistööd nagu selleks on olnud suuteline inimeste peataolek ning kõrgemalt poolt antud ülemaailmse vaktsineerimiskampaania juhiseid pimesi järgides tervete inimeste enam kui kahtlase väärtusega vaktsiinisüstalde otsa meelitamine, rõhudes inimeses peituvale suurimale baashirmule – surmahirmule. Keegi päriselt ei tea, kas üldse, mil määral, kui kauaks ja mille eest täpsemalt vaktsiinid kaitset pakuvad. Ei ole selge, millist lõivu tuleb vaktsineerimise tagajärjel maksta, sest pikaajalised mõjud ei avaldu paari nädala või kuuga.

Just eelmainitud eelnõu tagasilükkamise saavutamiseks on inimesed avaldanud meelt – trotsides ka tuult, vihma ja rahet. Mõnel päeval on olnud kohal kümneid, teistel sadu ning lossiplatsil on olnud ka ilmselt üle tuhande inimese.

Eelnõus on juttu laialdase levikuga haigustest ning see annab võimaluse kasvõi gripipuhangute puhul meelevaldselt rakendada jõumeetodeid ning sellega antaks ametnikele voli ja võim, mida neil ei tohiks olla.

Politseiriigist

See on seadusemuudatustesse sisse kirjutatud ning politseiriik ei ole mitte niivõrd politseinike omavoli, kuivõrd just võimude ja ametkondade voli kasutada politseid ära oma huvides. Tegelikult nende politseinikega, kes Toompea lossiplatsil patrullisid, oli meil esimesel nädalal hea ja mõistev läbisaamine. Hoidsime platsil ise korda, et mitte anda politseile põhjust sekkuda ning järgisime juhiseid. Meil ei olnud seal politseiga konflikte ega vastuolu. Samas keerati meie võimalusi koomale nii, et igal hommikul tulid uued reeglid ja vabaduste piiramised, mis olid kabinetivaikuses vastu võetud ning ülevalt alla tulevat käsuliini pidi edastatud – politseinikud pidid üksnes neid täitma. Tundub, et see on võimude poolt, kellele politsei allub, läbimõeldud tegutsemine, et seada politseinikud tule alla ja meelepaha suunduks nende, mitte ametnike vastu, kes politseile korraldusi annavad.

On selgelt näha, et olukorda tahetakse suunata järjest rohkem totalitaarse süsteemi suunas. See, kuidas politsei toodi eelmisel pühapäeval (11. aprillil) Vabaduse platsile, oli selgelt ebaproportsionaalne jõu kasutamine. Kohal oli kiivritega politsei eriüksus, ilma nimesiltideta kiirreageerijad rohelistes mundrites ja lisaks reapolitseinikud. Veel olid kohal nimesiltideta terviseametnikud, nende uute politseimundritele sarnanevate vormide rinnal oli kiri Health Board, need vormid on juba valmis õmmeldud ja inimestele kätte jagatud, ehkki seadusemuudatus on alles arutlusel. Tundub, et võimud on väga kindlad oma plaanide läbiminekus. Meetmed, mida seadusemuudatus lubaks, on juba võetud praegu kasutusele, see on minu silmis täiesti lubamatu. Parlamendis on arutlusel veel meediaseaduse vastuvõtmine, mis piiraks sõnavabadust ning seegi sarnaneb Eesti ajaloost tuntud vaikiva ajastu kehtestamisega.

Loodan väga, et sarnasesse vaikivasse ajastusse me ei jõua, ehkki ohumärke ja paralleele on mitmeid, nagu tänavu jaanuaris toimunud võimupööre ning võimude suhtes kriitiliselt meelestatute vahistamised.

Võitlus viirusega on nonsenss

Meeleavaldusi ei toimuks kui valitsus oleks rahvast kuulda võtnud muul kombel. Igasugune dialoog puudus ning see ärgitas inimesi kokku tulema. Teisalt asus meedia eestlasi üles ässitama meeleavaldajate vastu, justkui oleksid nemad süüdi viiruse levikus. Viirus muidugi levib, aga selle testimismetoodika on kahtlane ning olen teadlastelt palju kuulnud seda, et tegelikult ei saa Eestis praegu kehtestatud testimismetoodikaga adekvaatset tulemust ning nakatumisnäitajad võivad olla kordades moonutatud. See, et inimesed haigestuvad ja on haiglates, see on nii, aga sümptomiteta nakatunud ja kogu testimismetoodikale üles ehitatud valede jada on selgelt üledimensoneeritud ning sarnaselt toimub see üle maailma väga paljudes riikides.

Me ei pelga koroonaviirust, sest tegemist on vabas õhus toimuva sündmusega. Loomulikult on omad ohud, aga valitsus võiks astuda dialoogi ja võtta inimesi kuulda, siis ei oleks põhjust paljudel inimestel kokku tulla. Tegemist on kodanikuallumatusega, mida sellistel puhkudel rakendatakse ja see on tunnustatud meede võimude omavoli vastu. Staarviirusele rõhudes kaasnevate piirangute kehtestamisel püüab valitsus näidata, kui pahad ja vastutustundetud on kooskäivad inimesed ning sellega juhitakse tähelepanu kõrvale oluliselt – me ei ole rahul valitsuse tegevusega.

Võitlus viirusega on minu silmis nonsenss. On ka teadlaste seisukohti, mis ametlike versioonidega ei ühti ning neist seetõttu ka ametlikes kanalites ei räägita. Mulle oli juba aasta tagasi selge, et see viirus on täiuslik vastus inimese tellimusele, ehk sellele, kuidas me planeedi elukeskkonnaga oleme käitunud. Kõik kehtestatavad piirangud peaksid olema oluliselt rohkem läbi mõeldud ja põhjendatud, tuginedes oluliselt laiapõhjalisemale seisukohtade spektrile.

Kõige suurem julgus on julgus armastada

Et pakkuda lugejale võimalust mõista käimasolevaid meeleavaldusi kui kodanikuallumatuse kõrgeimat vormi, lisame siia lõppu Urmase mõtteid ühest tema meeleavalduste-aegsest Facebooki postitusest:

Ütlus „on nagu on“ pole pelgalt olukorraga leppimine, vaid igas praeguses hetkes avalduv elutõde. Teisiti ei saagi olla, sest kui saaks, siis oleks teisiti. Milline saab olema järgmine hetk, oleneb ainuüksi minu suhtumisest praegusesse hetke. Nii suhtumisest iseendasse praegusel hetkel kui suhtumisest kõigesse olnusse, mis teeb sama välja, kuna iga hetk on kõigi eelnenute vältimatu tulemus, sest nii on määratud põhjuse ja tagajärje vääramatu seaduspäraga.

Nii koondub kogu seniolnu teravikuna praeguses hetkes ning kiirgub sellest tulevikuks. Ainus võti avamaks tuleviku varalaekaid asub alati just praeguses hetkes, ja selleks on minu suhtumine. Just see, kui väärtuslikuna näen ma senist teekonda, kui palju näen ma seal ilu ja armastust, nii palju saan ma seda näha iseendas ja nii palju saab see osaks kõiges, mis ootab ees.

Nii õpingi päevast päeva ja ööst öösse, kuidas kõige vägevam sõdalane on see, kes langetab mõõga iseendas. Et kõige suurem julgus terves ilmas on julgus armastada. Armastada algul kasvõi kõigele vaatamata, lõpuks aga armastada kõigele vaadates. See ongi minu tee, ja seda ma käin, õppides järk-järgult vabanema kaasas veetavast koormast, milleks on see kogetud elutõde, mida ma pole veel olnud valmis vastu võtma. Käin vahel komistades, vahel kukkudes, ent alati tõustes ja teekonda jätkates.