Ühel hetkel avastab inimene end pangaäppi vältimas. Mitte tingimata selle pärast, et seal oleks midagi jubedat, vaid hirmust teada saada, kas äkki ongi midagi jubedat juhtunud – konto “ootamatult” tühi ja krediitkaart miinuses. Posti teel ja elektrooniliselt saadud Arved avatakse viivitusega, tundmatud numbrid jäetakse vastu võtmata ning sisimas korrutatakse: „Praegu on raske aeg. Küll pärast läheb paremaks.“ On märkamatult tekkinud võlaprobleem.
Vaikne vältimine, mis räägib valjemalt kui sõnad. Aga mis hetkel muutub „pärast“ lohutavast väljendist kaitsekilbiks, mis hoiab ära hetke, mil tuleb endale tunnistada: tegu ei ole enam lihtsalt keerulise perioodiga, vaid kujunemas on krooniline võlaprobleem?
Kui raha muutub eksistentsiaalseks hirmuks: ajutine rahapuudus vs krooniline võlaprobleem
Ajutine rahapuudus on elu loomulik osa. Üks ootamatu arve, auto remont, jõulukuu või terviseprobleem võib sissetuleku kõikuma lüüa. Sellisel juhul on inimesel üldjuhul ettekujutus, millal olukord normaliseerub: järgmisel või ülejärgmisel kuul, pärast lisatöö tasu saabumist või mõne kulutuse lõppemist.
Ajutisel kitsikusel on algus ja lõpp. Selle kõrvale ei teki pidevat hirmu ega häbitunnet.
Võlaprobleem seevastu hiilib. Esmalt nihutatakse mõni arve järgmisesse kuusse, võetakse „ajutine“ järelmaks või uus laen eelmise katteks. Numbrid näivad korraks justkui klappivat. Kui ei klapi, võetakse uus väike laen.
Ühel hetkel toimub aga märkamatu nihe: raha ei ole enam vahend, millega elu korraldada — see muutub jõuks, mis elu juhib. Otsuseid ei tehta enam vajaduste, vaid hirmu alusel: kellele veel ei julge võlgu jääda.
Jõululoost ei pea aasta alguses saama võlalugu:
“Detsembri alguses hakkab linn tasapisi helendama. Tulesäras aknad, jõuluturud, poeletid, mis on täis asju, mida keegi tegelikult ei vaja, aga mis kõik sosistavad: „Jõulud ju ainult kord aastas. Lase end rõõmustada.“ Raadiost käivad laulud kodusoojusest ja kinkidest kuuse all. Ja kuskil väga vaikselt nihkub paigast üks piir – see, kui palju on „normaalne“ raha pühadele kulutada.
Sellel hetkel võivad hakata sündima lood, mis ei lõpe kuuse all, vaid jaanuari arvetel.
On üks vaikne lause, mis detsembris eriti kergesti suhu tuleb: „Laste pärast teen ma kõik.“
See „kõik“ tähendab vahel lihtsalt rohkem küpsist ja rohkem kallistusi. Aga väga tihti tähendab see ka: „ma pigistan seekord eelarvest välja rohkem, kui seal tegelikult ruumi on“. See võib tähendada uut telefoni, sest klassis „kõigil teistel ju on“. Uut mängukonsooli, sest laps on sellest aasta otsa unistanud. Suurt kingikotti, sest eelmisel aastal oli ju ka.
Ja kuskil taustal on teadmine, et raha selleks tegelikult ei ole. On ainult krediitkaart, järelmaks, kiirlaen, „väheke ülekulu“ — mis kõik lubavad, et päris hinda tuleb näha alles hiljem.
Jõulud on petlik aeg. Väljast vaadates tundub kõik pehme: lumi (kui seda juhtub olema), küünlad, piparkoogilõhn. Reklaamid räägivad hoolimisest ja koosolemise soojusest, aga ridade vahelt kumab teine sõnum: kui sa ei osta, siis sa ei hooli küllalt. Kui sul ei ole kingi, mis paneb lapse ja vanaema silmad korraga särama, oled justkui kuidagi kehvem. Ja kui sul juba on mõni võlg, on kiusatus öelda: „No mis seal ikka, üks väikelaen või järelmaks juurde, pärast ajan kõik joonele.“
„Pärast“ ongi detsembri kõige ohtlikum sõna.
Pärast pühi. Pärast palgapäeva. Pärast, kui ma olen puhanud. Pärast, kui töö juures läheb paremaks. Pärast, kui „elu normaliseerub“.
Aga elu ei küsi jõulude käest luba. Jaanuaris tulevad samamoodi üür, elekter, telefon, toit. Võlad, mis enne jõule olid juba olemas, ei kao kuhugi. Nende otsa ladestub detsembrikuine entusiasm: kingid, mille eest tasutakse mitte südamega, vaid intressiga.
On lihtne end lohutada mõttega, et „see on ju ainult kord aastas“. Et jõulud on püha erand, mil igapäevased reeglid ei kehti. Kui üldiselt ei peaks kiirlaenu võtma, siis jõulude ajal justkui võib. Kui muidu püüaks järelmakse vältida, siis detsembri säras tundub see justkui süütu. „Jaanuaris olen tubli,“ ütleb inimene, kelle jaanuar on juba eos kõige pikem ja raskem kuu.
Suurim pettus ongi selles, et me ei tunnista endale, kui hapralt me tegelikult elame. Kui su sissetulek on juba niigi pingul, kui iga ootamatu 100-eurone kulu lööb kuu tasakaalust välja, siis ei ole jõulud aeg, kus sellele pingele võlga juurde panna. Aga just siis on seda kõige lihtsam teha, sest emotsioon on valjem kui kalkulaator.
Jõulud on ideaalne pinnas süütunde kasvatamiseks. Me ei taha, et lapsed tunneksid, et meil on vähem. Me ei taha, et sugulased näeksid, kuidas me päriselt elame. Me ei taha endale tunnistada, et sel aastal ei saa „nagu vanasti“. Nii ostame mitte kingitusi, vaid illusiooni normaalsusest. Illusiooni, et meil on kõik korras. Illusiooni, et meie peres ei ole raskusi.
Aga arveid ei huvita, kui õnnelikud olid lapsed sel jõuluõhtul. Kiirlaenu ei liiguta, kui ilusti sa kuuske ehtisid. Intress ei kahane sellest, et sa tõesti tahtsid parimat. Jõuluõhtu on möödas paari tunniga; tagasimaksed ja viivised võivad kesta aastaid.
On midagi traagiliselt ausat selles, kui inimene istub detsembri lõpus diivanil, vaatab oma väsinud pere ja mõtleb: „Jõulud said tehtud.“ Ja siis, võib-olla juba samal õhtul, hiilib ligi teine mõte: „Ma ei tea, kuidas ma selle kõik kinni maksan.“ Sellest ei tehta jõulufilme. Sellest ei kirjuta reklaamplakatid. Aga see on paljude perede tegelik lugu.
Laps ei näe seda lugu. Tema jaoks on lihtsalt jõulud: kingid, natuke rohkem magusat, natuke rohkem lubadusi, et „uuel aastal hakkame trenni tegema“ või „uuel aastal on asjad parem“. Laps ei pea sageliselt teadma, milline on pere Excel. Aga kui meie kingid on ostetud vaikse sisemise paanikaga, siis näeb laps seda – näeb pinges nägu, närvilisi täiskasvanuid, pingelist õhustikku. Siis ei osta me enam mitte ainult kingitusi, vaid ka närvilisust.
On ebamugav mõte, aga võib-olla on kõige suurem armastusmärk see, et me ei tee laste nimel jõule võlgu. Et me ütleme: „Sel aastal on asju vähem, aga sinul on endiselt mina.“ Et me valime rohkem aja ja tähelepanu, mitte veel ühe plastmassasja, mille laps kahe nädala pärast üles leiab ja nurka viskab.
Ei ole kerge sõita detsembris vastuvoolu. Öelda perele: „Sel aastal teeme kingiloosi või väiksemad kingid, sest mul ei ole mõistlik rohkem kulutada.“ Tunnistada endale: „Ma ei saa lubada seda telefoni, telekat või konsooli, mis muidu tunduks ‘normaalne’.“ Astuda välja sellest vaikivast kokkuleppest, et jõulud on mõõdupuu, kui „hästi“ sul läheb.
Aga iga selline otsus on teatud mõttes kaitse sinu tulevase mina eest. Selle inimese eest, kes istub jaanuari lõpus arveid kokku löömas ning mõtleb, kas süüa, maksta elektrit või tasuda järelmaksu. Ka temal on hääl. Me lihtsalt ei kuule seda detsembri reklaamimüras.
Võib-olla ongi kõige ausam jõuluküsimus see: kelle häält ma praegu kuulan? Lapse, kes tahab veel ühte kingitust? Sugulase, kes küsib: „Mida te sel aastal lauale panete?“ Reklaami, mis lubab, et „maksa hiljem, naudi praegu“? Või selle vaikse sisemise täiskasvanu häält, kes ütleb: „Mul on järgmise aasta ees ka vastutus.“
Jõulud ei pea olema vaesuse demonstratsioon ega asjadest tühi õhtu. Aga nad ei pea ka olema suure võla algus. Jõulud võivad olla hetk, kus me ütleme: sel aastal ma ei võta kiirlaenu, sest ma ei taha osta üht õhtut kümne kuu rahu arvelt. Sel aastal on normaalne, kui meil on vähem. Sel aastal on normaalne, kui kingid on väiksemad, aga kontol ei ole jaanuaris miinust selle pärast, et detsember oli ilus.
See ei ole kerge. See võib tunduda nagu läbikukkumine maailmas, kus jõule mõõdetakse kastide ja hinnalipikute järgi. Aga võib-olla on just see tõeline julgustükk – keelduda laenamast jõulurahu tuleviku arvelt. Hoida kokku nii palju, et mitte rikkuda ära järgmise aasta võimalust natuke kergemalt hingata.
Ühel päeval on jõuluõhtu möödas, kuusk on närtsinud või kasti tagasi pakitud, paberid on ära viidud. Järele jäävad mälestused ja numbrid. Mälestused sellest, kas kedagi päriselt kuulati, kas kellelgi oli aega, kas kellegi süda oli rahulik. Ja numbrid, mis kas lubavad edasi minna või tõmbavad sind vaikse raskusega mitu kuud tagasi jõuluõhtusse, kus tehtud otsused hakkasid tasapisi intressi koguma.
Jõulud tulevad uuesti. Igal aastal. Võlad aga ei kao samas tempos. Mõnikord on kõige armastavam tegu mitte see, et sa ostad rohkem, vaid see, et sa otsustad: „Sel aastal ma ei lase jõuludel kasvatada uut võlgu. Ma valin igavese rahu, mis kestab kauem kui ühe õhtu kuusesära.“”
Võlaprobleemi juured: mitte alati hooletus, vaid liiga kaua üksi kantud koorem
Levinud on arvamus, et võlgadesse satuvad vaid „vastutustundetud“ inimesed. Tegelik elu on palju hallim.
Ühistel alustel võivad võlaprobleemini viia:
- üksikvanemlus,
- töö kaotus,
- ootamatu tervisemure,
- üüri kiire tõus,
- palga ja hindade vaheline surve,
- kestvalt suur vastutus üksi.
Nii tekib julm paradoks: püüdes „kuidagi hakkama saada“, leitakse üha uusi ajutisi lahendusi, mis kuhjuvad seni, kuni üks hetk ei mäletata enam täpselt, mitu laenu üldse on. Palgapäev muutub rõõmust hetkeks, mil raha vaid korra sõrmede vahelt läbi lipsab.
Kui raha muutub eksistentsiaalseks hirmuks
Võlaprobleem avaldub tunde tasandil. Kui pangaäppi avamine tekitab füüsilist vastumeelsust, kui tundmatu telefoninumber paneb südame puperdama, kui hommikul ärgates on esimene mõte raha — ei ole tegemist enam lihtsalt raskema perioodiga.
Häbi ja hirm teevad oma töö. Neid kinnitab ühiskondlik vaikimiskultuur: rahast ei räägita, võlgadest veel vähem. Inimene, kes ei taha olla „luuser“, ei otsi abi — ja vaikus loob ideaaltingimused intressi kasvuks.
Kus jookseb piir? Kui erand muutub uueks normaalsuseks
Erand on ajutine löök süsteemile, mis taastub mõne kuu järel.
Uus normaalsus on:
- pidev „napikas“,
- laenumaksetele kulub üle kolmandiku sissetulekust,
- palgapäevad muutuvad ellujäämise tsükliks,
- iga ootamatu 100-eurone väljaminek on katastroof.
Kui mustriks saab: palgapäev – kohustuste laviin – hingetõmme – vaikus – ärevus – järgmine palgapäev, siis ei ole tegemist enam halva perioodiga. See on süsteem, mis töötab inimese vastu.
Aususe hetk: üleminek murdepunkti
Piiri märgata on valus, sest sellega käivad kaasas häbi ja süü. Aga muutus algab hetkel, mil inimene suudab endale öelda: „See ei ole enam ajutine kitsikus.“
Sellele järgnevad sammud:
1. Kõigi kohustuste aus üleskirjutamine
Mitte umbkaudu, vaid päriselt:
- iga laen,
- iga krediitkaart,
- iga viivis,
- iga järelmaks.
See hetk ei tee kedagi „halvemaks inimeseks“. Vastupidi — see on esimene samm kontrolli taastamisel.
2. Uute ajutiste lahenduste lõpetamine
Kiirlaen ei ole päästerõngas. Krediitkaart ei ole turvavõrk, kui seda ei suudeta igakuiselt tasuda. Ajutiste lahenduste lisamine pikendab kriisi.
3. Abi küsimine
Kõige raskem osa, sest Eesti kultuur ei toeta sellest rääkimist.
Aga just seetõttu on olemas:
- võlanõustajad,
- sotsiaaltöötajad,
- juristid.
Nemad ei eksisteeri hindamiseks, vaid aitamiseks.
Võlaprobleem ei ole moraalne hinnang
Võlaprobleemi tekkimine ei tähenda, et inimene oleks halb, rumal või hoolimatu. See tähendab, et tema isiklik süsteem — sissetulekud, kulud ja kohustused — on jõudnud punkti, kus see teda enam ei kanna.
Ainus, mis edasi aitab, on aus pilk numbritele ja valmisolek teha ebamugavaid, kuid vabastavaid samme.
Äratuskell: kas „pärast“ on juba täna?
Kui selles loos olevad tunded tunduvad tuttavad, võibki see olla äratus. Mitte enesepiitsutamiseks, vaid selleks, et lõpetada vaikimine ja alustada muutust.
Ühel hetkel jõuab „pärast“ kohale. Kui see hetk on täna, siis on see juba pöördepunkt, mitte lõpp.
Kiirtest: kas oled ajutises kitsikuses või juba võlaprobleemis?
Vasta iseendale ausalt:
- Kas oled vähemalt 3 kuud järjest olnud olukorras, kus kõigile arvetele ei jätku?
- Kas oled kasutanud uut laenu vana laenu või arvete katteks?
- Kas saad regulaarselt meeldetuletusi tasumata arvete või viiviste kohta?
- Kas laenumaksetele ja järelmaksudele kulub üle kolmandiku sissetulekust?
- Kas sind on kunagi otsinud inkasso või kohtutäitur?
- Kas väldid pangaäppi, postkasti või telefoninumbreid „halbade uudiste“ kartuses?
- Kas 100–200-eurone ootamatu kulu tekitaks sulle tõsise probleemi?
Tulemused:
- 1–2 „jah“ – selge risk. Praegu on õige aeg pidurit tõmmata.
- 3–4 „jah“ – tegemist on võlaprobleemiga, mitte ajutise kitsikusega.
- 5 või rohkem „jah“ – see on võlakriis. Abi küsimine on hädavajalik.
Artikli autor: Võlanõustaja Kaire Reier
Loe lisaks:
