Aasta lõpus hakkab rahakott rääkima valjemini kui pühadetulukesed. Ta ütleb välja selle, mida me terve aasta oleme vältinud kuulamast: mõned arved on kasvanud suuremaks kui meie julgus neid avada, mõned laenud on muutunud igapäevaseks taustamüraks ja mõni „võtan korraks, maksan varsti tagasi“ on vaikselt ja märkamatult kujunenud eluviisiks. Ootamatud võlad võivad rikkuda uuel aasta meeleolu.
Aasta lõpp ja võlad: kuidas taastada rahu, selgus ja kontroll enne uut aastat
Võlanõustaja töö on sageli olla see inimene, kes ütleb rahulikult ja ilma süüdistamata: „Vaatame asjad päriselt üle.“ Mitte homsest. Mitte uuest aastast. Vaid nüüd – enne, kui viivised teevad oma vaikse, kuid järjekindla töö, ja enne, kui häbi teeb oma kõige kallima triki: paneb inimese kaduma.
Sest võlg ei ole ainult number. Võlg on öine ärkamine, kui telefon piiksub. Võlg on hetk, mil postkastist võetud ümbrik tundub peopesas põletavana. Võlg on väsimus, mis ei tule tööst, vaid pidevast „äkki saan kuidagi“ arvutamisest. Ja just seepärast on aasta lõpp petlik aeg – tahaks uskuda, et kui kalender vahetub, vahetub ka olukord. Tegelikult vahetub ainult kuupäev. Kõik muu vajab otsust.
Kõige olulisem nõuanne, mida aasta lõpus ikka ja jälle korrata tuleb, on lihtne: tee ülevaade. Võlg armastab hämarust. Kui ei ole täpselt teada, kellele ja kui palju ollakse võlgu, hakkavad otsuseid tegema emotsioonid – hirm, paanika, lootus, et „küll kuidagi“. Ülevaade ei lahenda kõike, kuid ta lõpetab valeinformatsiooni. Pane kirja kõik: laenud, järelmaksud, arved, maksuvõlad, viivised, sissenõuded. Ka need, mis tunduvad „väikesed“. Just väikesed summad on need, mis lähevad kõige kiiremini käest ja kasvavad märkamatult suureks.
Teine oluline samm on prioriteetide seadmine. Aasta lõpp õpetab valusalt, et kõike korraga ei saa – eriti siis, kui raha on vähe. Prioriteet ei ole see, kes karjub kõige kõvemini, vaid see, mis hoiab elu püsti: eluasemekulud, elekter ja küte, toit, ravimid, lapsed. Kui see vundament mureneb, ei ole ühelgi maksegraafikul ega lubadusel enam tähendust. Alles seejärel tulevad kohustused, mis kasvavad kiiresti – viivised, intressid, täitemenetlused. Ja alles siis kõik ülejäänu.
Kolmas, võib-olla kõige ebamugavam, kuid samas kõige mõjusam soovitus on: helista enne, kui on hilja. Enamik inimesi võtab ühendust alles siis, kui olukord on lukus – kiri on tulnud, tähtaeg möödas ja ärevus nii kõrge, et telefonikõne tundub nagu eksam. Tegelikult kehtib võlausaldajatega üks lihtne seaduspärasus: mida varem rääkida, seda rohkem valikuid on laual. Maksepuhkus, uus graafik, ajutine vähendamine, viivise arutamine – need ei ole kingitused, vaid praktilised kokkulepped, mis on mõlemale poolele odavamad kui konflikt. Ja üllatavalt sageli piisab esimesest lausest: „Ma tahan maksta, aga praegu ma ei saa nii nagu varem. Teeme realistliku plaani.“
Aasta lõpus hiilib ligi ka kõige ohtlikum kiusatus: „pühade nimel“ uus laen. Kingitused, söögilauad, reisid, allahindlused – justkui oleks tarbimine tõend sellest, et meil läheb hästi. Kuid kui võlad on juba olemas, ei too uus laen rõõmu. Ta on lepinguline tulevikumure. Pühad ei muutu paremaks seetõttu, et pakid on suuremad. Sageli muutuvad need paremaks siis, kui keegi julgeb öelda: „Sel aastal teeme teisiti.“ Hinnapiir. Ühiskingid. Omatehtu. Koosolemine. Laps ei mäleta viie aasta pärast kingi täpset hinda. Ta mäletab, kas kodus oli rahu.
Rahu algab sageli väikestest ja igavatest sammudest, mida kipume alahindama. Tühista kaks mittevajalikku püsikulu. Vaata üle püsikorraldused. Kontrolli, kas maksad teenuste eest, mida tegelikult ei kasuta. Tee jaanuariks lihtne eelarve – kasvõi ühele paberilehele: sissetulekud, kindlad kulud, eluks vajalik, miinimum võlgadele. Mitte selleks, et end karistada, vaid selleks, et lõpetada üllatumine iga kuu lõpus.
Aasta lõpp on ka hea hetk öelda endale üks oluline tõde: häbi ei ole makseviis. Häbi ei vähenda intressi. Häbi ei peata kohtutäiturit. Häbi ainult isoleerib. Ja kui inimene jääb üksi, muutub kõik kallimaks – nii rahaliselt kui tervise mõttes. Võlanõustaja poole pöördumine ei ole läbikukkumise tunnistus. See on vastupidi märk otsusest, et elu ei juhita enam paanika ja juhuse järgi.
„Uue aasta, uue inimese“ loosungisse ei pea uskuma. Piisab usust uue aasta esimesse väikesesse mõistlikku sammu. Tee ülevaade. Sea prioriteedid. Võta ühendust. Ära võta uut võlga vana katteks. Ja kui enam ei jaksa, ütle seda kellelegi – perele, sõbrale, nõustajale. Võlg võib olla suur, kuid ta ei pea olema suurem kui inimene.
Aasta lõpus on ilus mõelda, et kõik algab puhtalt lehelt. Tegelikult algab kõik samalt lehelt – lihtsalt teise kuupäevaga. Ja just seepärast on parim kingitus iseendale mitte uus asi, vaid uus selgus. Selgus, mis ütleb: „Ma tean, kus ma olen. Ja ma tean, mis on mu järgmine samm.“
Head aastavahetust.
Soov on lihtne: et uuel aastal oleks rohkem rahu ja selgust ning et rahaasjad ei oleks mure, vaid läbimõeldud plaan.
Ära jää üksi – iga võlg on lahendatav, kui see saab nime, numbri ja järgmise sammu.
Hoia ennast ja oma kodurahu.
Tunnustatud võlanõustaja Kaire Reier. Loe tema kohta: https://aadria.eu/
Loe lisaks:
