Maailm lubaduste vangis. 2022. aastal alanud Ukraina–Vene sõda sai kiiresti millekski enamaks kui regionaalseks konfliktiks. See muutus lakmuspaberiks, mis paljastas järjestikuste kihtidena terve maailma poliitilise süsteemi varjatud loogika.
Mida enam sõda venib, seda rohkem kerkib pinnale küsimus, mis kõlab ühtaegu lihtsana ja sügavana: miks rahu ei ole selle maailma poliitiliste jõudude jaoks prioriteet?
Maailm lubaduste vangis — miks sõjad ei lõpe, institutsioonid murenevad ja rahu ei sünni
Lõputud “rahuplaanid”, mis pole kuhugi viinud; tühjad lubadused poliitikutelt, kes väidavad, et suudavad sõja lõpetada “24 tunniga”; lõputu ringmäng, kus Brüssel ei nõustu Washingtoniga, Washington ei nõustu Moskvaga, Moskva ei nõustu Kiievi tingimustega.
Selle sees seisab meedia, mis süstib lootust ja lõhub selle sama kiiresti, luues avalikkuses emotsionaalse pendli — hirmu ja valeootuse igavese rütmi.
Ukraina elanikud ütlevad seepärast üha sagedamini ajakirjanikele:
“Meid valmistatakse ette aastatepikkuseks sõjaks.”
See ei ole esimene kord ajaloos, kui suur konflikt paljastab süsteemi, mis on üles ehitatud kriisile, mitte rahule.
Rahu on inimlik eesmärk — aga poliitiline süsteem ei ole inimlik.
See on masin, mis töötab hirmu, polariseerimise, majanduslike huvide ja geopoliitiliste kalkulatsioonide toel.
Selle masina mõistmine nõuab sügavamat sukeldumist nii minevikku kui olevikku.
I. Tühjade lubaduste ajastu — kui poliitika on muutunud lubaduste tootmiseks, mitte lahenduste loomiseks
Ukraina sõda tõi ilmekalt nähtavale, et poliitilised lubadused on muutunud mitte kohustuseks, vaid kommunikatsioonivahendiks.
Trumpi “24 tunni rahuplaan” kui poliitiline artefakt
USA endine president Donald Trump kuulutas korduvalt, et suudaks sõja lõpetada ühe päevaga.
Euroopas reaktsioon kõikus ärevusest põlguseni:
- Brüsseli silmis näis plaan ohtliku lihtsustusena,
- Ida-Euroopa riigid kartsid, et “kiire rahu” tähendaks Ukraina survestamist järeleandmistele,
- Washingtoni välispoliitiline establishment nägi selles geopoliitilist riski.
Lõpptulemus: lubadus jäi vaid loosungiks.
Nii nagu kümned lubadused enne seda.
Euroopa sisemised lõhed
Euroopa Liit on korduvalt jäänud toppama omaenda sisetüli tõttu.
Näiteks külmutatud Vene varade kasutamine Ukraina toetuseks — iga kord, kui kokkulepe tundub sündimas, ütleb üks riik lõpuks “ei”.
Hiljuti Belgia; varem Ungari; homme võib olla keegi teine.
Kokkuvõttes sünnib illusioon, mitte lahendus.
Ajaloolised paralleelid tühjade lubadustega
Sarnast mustrit on nähtud varem:
- Müncheni leping (1938) – lubati rahu, tuli sõda.
- Bretton Woodsi stabiilsuse lubadus – süsteem varises 1971 ühe otsusega.
- Afganistani “rahuehitus” – 20 aastat lubadusi, riik kukkus 11 päevaga.
- 2008. aasta kriis – “pankasid ei päästeta”, kuid päästeti.
Eesti näide: Kaja Kallas: “Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse” – maksud tõusid ja lisandusid uued maksud…..
Poliitilised lubadused ei ole reaalsus, vaid retoorilised tööriistad.
II. Miks otsused ei vii rahuni? Vastuoluline geopoliitika ja huvide risttuli
Sõda ei lõpe, sest osapooli on liiga palju — ja igaüks neist tahab midagi erinevat.
- USA näeb sõjas võimalust piirata Venemaa mõjusfääri.
- Euroopa Liit tahab säilitada ühtsust, aga ei suuda seda teha.
- Venemaa näeb sõda kui eksistentsiaalset vastasseisu.
- Ukraina võitleb ellujäämise eest.
- Hiina näeb konfliktis lääne nõrgenemise võimalust.
Sellises matemaatikas ei ole ruumi kiirele rahule.
Iga rahuplaan põrkub kellegi strateegilistele huvidele.
III. Meedia roll — millal lootus on toode ja hirm on turundusvahend
Meedia ei ole enam neutraalne uudisvahendaja, vaid emotsionaalse rütmi looja.
Lootuse vilgutamine
“Ukrainale uus rahuplaan!”
“Läbirääkimiste aken avaneb!”
“Suurriigid kaaluvad kompromissi!”
Need pealkirjad müüvad lootust.
Lootuse mahakiskumine
“Moskva lükkas ettepaneku tagasi.”
“Brüssel ei nõustu tingimustega.”
“USA kongress blokeeris abipaketi.”
Need pealkirjad loovad hirmu ja pettumust.
See on hirmumajanduse ja lootuse-majanduse tsükkel — müüakse tunnet, mitte infot.
IV. Digitaalne ajastu ja geopoliitiline nihkumine — CBDC-d, kvanttehnoloogia ja kontrollimehhanismid
- sajandi konfliktid on kiirendanud arenguid, mis oleksid rahuajal võtnud aastakümneid.
CBDC-d (keskpankade digivaluutad)
Euroopa, USA, Hiina, Venemaa — kõik arendavad tsentraliseeritud digiraha.
Põhjendus on alati sama: turvalisus, kiirus, majanduse stabiliseerimine.
Reaalne mõju:
- anonüümsus väheneb,
- kontroll suureneb,
- finantsvabadus kitseneb.
Kvanttehnoloogia võidujooks
Sõda on ideaalne katsepolügoon:
- droonisüsteemid,
- kvantkrüptograafia,
- satelliitide luurevõrgustikud.
Need arenevad kiiremini kui avalik järelevalve suudab järgi tulla.
V. Kuidas rahvusvahelised institutsioonid kaotasid oma neutraalsuse
Kui ÜRO loodi, oli eesmärk rahu – seda nad pole suutnud tagada.
Kui NATO loodi, oli eesmärk kollektiivkaitse – kuid on saanud riikide hävitaja.
Kui Euroopa Liit loodi, oli eesmärk majanduslik stabiilsus – tulemuseks on riikide ja majanduste suveräänsuse kadumine ja kaos.
Täna:
- ÜRO on vetode pantvang,
- NATO on geopoliitiline jõukeskus,
- EL on sisemiselt lõhenenud poliitiline blokk,
- IMF ja Maailmapank on muutunud poliitilisteks mõjutusvahenditeks.
Institutsioonid ei ole enam neutraalsed.
Nad on osapooled.
VI. Kriiside majandus – kuidas uued süsteemid sünnivad kaose keskel
Kriisid on alati olnud majanduse ümberkujundamise katalüsaatorid:
- Suur Depressioon → Keynesi mudel
- Teine maailmasõda → sõjatööstuslik majandus
- 1970ndate naftakriis → petrodollar
- 2008 finantskriis → rahatrükkimine ja nullintressid
- COVID + Ukraina sõda → digitaalne majandus, tsentraliseeritud raha, tehnoloogiline kontroll
Kriis on modernse majanduse arhitekt.
VII. Miks poliitikud vajavad kriisi — ja miks kriis vajab poliitikuid
Kriis annab poliitikutele:
- erakorralised volitused,
- populaarsuse tõusu,
- ideoloogilise õigustuse,
- võimaluse vältida vastutust,
- võimaluse muuta seadusi kiiremini kui rahuajal.
Kriis vajab poliitikuid, sest:
- kriis vajab narratiivi,
- kriis vajab seaduslikku raami,
- kriis vajab mobiliseerijat.
See on vastastikune sõltuvus.
Rahu selles mudelis ei toimi.
VIII. Kuidas hirmumajandus hoiab ühiskondi kontrolli all
Hirm:
- mobiliseerib,
- halvab kriitilist mõtlemist,
- tsentraliseerib võimu,
- tekitab sõltuvust meediast,
- õigustab survevahendeid,
- tugevdab riigi kontrollimehhanisme.
Kui ühiskond elab hirmus, ei küsi ta:
“Kas see on õige?”
Vaid küsib:
“Kas see on ohutu?”
See on poliitilise võimu unistus.
Hirm on nähtamatu valuuta, mis hoiab süsteemi koos.
IX. Miks rahu ei ole poliitiline prioriteet
Rahu:
- ei anna poliitikule populaarsust,
- ei õigusta suuri kulutusi,
- ei toida relvatööstust,
- ei mobiliseeri valijaid,
- ei varja sisemisi probleeme,
- ei too meediale klikke.
Rahu nõuab kompromisse, mitte deklaratsioone.
Aeglast koostööd, mitte kiiret retoorikat.
Püsivat dialoogi, mitte eskaleeruvat narratiivi.
Sellepärast jääbki rahu lubaduseks, mitte prioriteediks.
X. Kust algab tegelik vabanemine?
Kui uurida selle maailma kõiki kihte — poliitikat, majandust, sõjamasinaid, meediat, tehnoloogiat — joonistub välja üks muster:
Süsteem ei ole üles ehitatud inimese rahu jaoks, vaid süsteemi enda rahu jaoks.
See tähendab:
- poliitiline rahu ≠ inimlik rahu
- geopoliitiline stabiilsus ≠ sisemine rahu
- sõja lõpp ≠ hirmu lõpp
- institutsioonide tugevnemine ≠ ühiskonna tervenemine
Ja ometi on just inimese sisemine rahu see, mida ükski sõjaline, poliitiline ega majanduslik süsteem ei suuda kontrollida.
Ajalugu on näidanud:
- impeeriumid tõusevad ja kukuvad,
- süsteemid vahetuvad,
- ideoloogiad muutuvad,
- tehnoloogiad arenevad,
- kriisid tulevad ja lähevad.
Aga inimene, kes on teadlik, kriitiline, rahulik ja vaba hirmust — seda inimest süsteem ei kontrolli.
Mitte kunagi.
Tõeline vabanemine ei ole poliitiline akt.
See on teadvuslik akt.
Rahu ei alga valitsusest.
Rahu algab inimesest, kes näeb läbi hirmumajanduse, võimumängude ja tühjade lubaduste ning ütleb enda sees:
“Ma ei ela enam süsteemi rütmis. Ma elan enda tõe rütmis.”
Kui piisavalt inimesi seda mõistavad, pole ühegi kriisi jaoks enam kütust —
ja siis saabub rahu, mida ükski poliitik kunagi anda ei suuda.
“Selle Maailma, 3D eluprogramm, elukorraldus on loodud inimestele õppimiseks ja siin on sõjad, hirmud, kaosed põhilised praktikad ja tööriistad – need ei kao kunagi. Igal õpilasel on võimalik vaba tahte alusel nendest õppida ja väljuda – lõpetab sõjad, hirmud ja võitlused enda sees – saavutades vabaduse, rahu ja valguse.”
Artikli koostas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses. Teejuht Uuele Maale.
Loe lisaks:
Ukrainasse on pumbatud sadu miljardeid ja on välja tulnud mitmed suured korruptsioonijuhtumid, kus suures ulatsuses raha on “ärandatud”.
Afganistani pumbati sadu miljardeid ülesseehituseks aga riik on varemetes ja raha kadunud:
