Väljaande Fonte.News soov on olla lugejale hea kaaslane ühiskondlikes muutustes. Me näeme oma vaimusilmas tõeliselt vaba Eesti loomise võimalikkust, sest siin vägeval maal on piisavalt teadlikke ja tugeva vaimuga inimesi, kes suudavad jääda keskmesse mistahes turbulentside keskel ning luua pärast vana süsteemi lagunemist uued väärtuspõhised elukorralduslikud struktuurid. Fonte ülesandeks on hoida visiooni nii kõrgema teadlikkusega tulevikuühiskonnast kui ka valgustada selgelt ja neutraalselt läbi käimasolevaid protsesse ning ühtlasi anda toetavaid impulsse kõrgeimate võimalike lahenduste loomiseks kollektiivsel tasandil.
Me ei võtnud seisukohta esimese meeleavalduse aktsiooni osas 20. märtsil. Kui algasid meeleavaldused Toompeal, otsustas Vaba Eesti juht Veiko Huuse teha lihtsa valge plakati, millel sinise kirjaga tekst — Vaba Eesti — ning minna solidaarsusest koos teistega seisma. Olles transformatsiooniprotsesside teenistuses kõigi hingestatud olendite kõrgeimaks hüvanguks, anname me end nende protsesside teenistusse. Ning Veiko Huuse ja Vaba Eesti said lahutamatuks osaks meeleavaldusest, mis on nüüdseks kestnud juba kaks nädalat. Meeleavalduse eesmärk on seista inimeste vabaduse eest takistamatult hingata, liikuda, otsustada ise oma tervise üle, avaldada vabalt oma arvamust, arendada vaba ettevõtlust, säilitada kodude puutumatus ja veel paljude teiste aspektide eest, mis võimaldavad vaimus ja tegudes vaba inimese elu.
Pühapäeval, 11. aprillil saadeti Vabaduse platsil rahumeelselt meelt avaldavate inimeste vastu eriüksused, märulipolitsei, politseikoerad, huilgavad politseibussid ning kõige selle ilmne eesmärk oli provotseerida inimesi endast välja minema. Oleme Fontes avaldanud selle kohta materjali ka varem, siinkohal olgu toodud Hierba Preciosa video pühapäevastest sündmustest:
Meeleavalduse kulgedes liitusid meiega ka Varro Vooglaid ja Markus Järvi, kes on tugeva õiglusmeelega ning seisavad kaljukindlalt eesti rahva püsimajäämise eest. (Vt tänast Objektiivi artiklit “Seitse küsimust politseile”.) Meid on kokku juba palju, väga palju. Selles suures rahumeelselt meelt avaldavas kogukonnas on inimesi väga erinevate maailmavaateliste ja vaimsete tõekspidamistega, aga meid kõiki ühendab mõistmine inimeseksolemise põhiväärtuste ja õiguste kaitsmise hädavajalikkusest praeguses olukorras ning see, et hoiame eemale poliitilisest tegevusest. Lahendus kriisiolukorrale saab tulla impulsina rohujuuretasandilt, vaimus ja väes tugevate inimeste poolt, kel ei ole poliitilisi ambitsioone, huvisid ega sellega seotud kallutatust.
Eile, 13. aprillil, laulis Toompeal regilaulik Helena Trei, kes sai enne laulmaminekut kõne politseist küsimusega, kas ta ikka tõesti tahab sinna laulma minna? (Olgu öeldud, et Helena sellest kusagil avalikult rääkinud ega inimesi kokku kutsunud ei ole, järelikult on meil tegemist salajase jälitustegevusega ehk kuulatakse pealt inimeste privaatkõnesid.) Helena on üks rahumeelsemaid ja leebemaid inimesi, keda tean. Helena vastas, et me hoiame seal ju kõik distantsi ning ta ei näe põhjust, miks ta ei võiks ennast laulmise kaudu väljendada. Ja tõesti, me hoidsime kõik vajalikku distantsi, seega me tõesti ei ohustanud mitte kedagi ega midagi. Võrreldes pühapäevase horror-etendusega olid Toompeal teisipäeval kõigest paarkümmend politseinikku, kel aga kummalisel kombel ei olnud rinnal enam nimesilte, vaid üksnes numbrid. Helena laulmise alguses seisid tema lähedale kaks ähvardavate näoilmetega politseinikku, nagu oleks tegemist potentsiaalse kurjategijaga. Läksin ja seisin Helena ja mundrimeeste vahele, et Helenal oleks rahulikum laulda. Üks politseinik filmis mind oma rinnakaameraga demonstratiivse pealetükkivusega, aga ma ei lasknud end sellest häirida. Naeratasin ja alustasime laulmist. Teise laulu ajal tundsid politseinikud end ilmselt siiski ebakohaselt ja lahkusid meie nina alt. Tegemist oli siin pildil jäädvustatud politseinikega.
Õhtupoole, kui olime väikese grupiga pidanud Fonte toimetuse töökoosolekut Veganklubis (Sulevimägi 1), kus asub Vaba Eesti kontor, kordus juba mitmendat korda stsenaarium, kus hambuni relvastatud jõugud ilmusid väikese Veganklubi ukse taha ning sel korral oli mul võimalus ja au seda ka ise kohapeal kogeda. Olgu siinkohal öeldud, et kinnistesse klubiruumidesse ei ole politseil mingit asja. Seda enam, et seni pole veel võetud vastu seda kurikuulsat seadust, mille pärast inimesed on nüüdseks olnud kaks nädalat tänaval meelt avaldamas ning mille vastuvõtmise järel võiks see olukord drastiliselt muutuda. Ometi ilmus sinna jälle ukse taha tosinkond ähvardavat kuju, osalt eriüksuslased, osalt politseinikud.
Veganklubi omanik püüdis suhelda läbi akna, küsimusega, mille alusel nad meid terroriseerivad ning palvega talle helistada, kuid seda kõike ignoreeriti. Näomaskides ja hambuni relvastatud mehed jõllitasid jultunult läbi akna ja filmisid. Mõne aja pärast uuriti juba ukse tehnilisi detaile, et hakata jõuga sisse murdma. Kuna meiega koos oli üks väike tüdruk, keda see olukord tõeliselt hirmutas, helistasin telefonil 112 ning kirjeldasin situatsiooni. Mulle lubati helistada tagasi. Omanik helistas advokaadile ning eriüksuslasi õnnestus veenda ust juristi saabumiseni siiski maha mitte murdma.
Advokaadi saabumisel tehti uks lahti, kuna selgus, et Terviseamet ei olnud praegu tegutsevat Veganklubi siiski veel vastavast registrist kohvikuna maha võtnud ning teatud teoreetiline õigus kontrollima tulla seega eksisteeris. Jällekord nõuti kõigilt isikuandmete esitamist, milleks aga sisuline põhjus puudus. Istusime klubis hajutatult ja ajasime paarikaupa omi tööasju. Kui relvastatud mundrimehed ruumi sisenesid, siis oli eriüksuslaste käitumisest tunda hirmutekitamise taotlust ning perekonda väikese lapsega neil tõesti õnnestuski endast välja ajada. Minu käest isikuandmeid nõudnud politseinik käitus aga igati korrektselt. Väljudes naeratasin kõigile „jõumeestele“ ning soovisin neile head õhtut.
Täna sain politseist väga viisaka kõne oma eilse numbrile 112 pöördumise asjus. Teades, et kõne salvestatakse ja jõuab ka kõrgemale, kasutasin juhust küsida palju olulisi küsimusi, mis on seotud politsei ja eriüksuslaste tegevusega viimastel päevadel ehk ilmselge sooviga üritada tekitada rahva seas hirmu ja õudu. Küsimusele, kes neid operatsioone korraldab, ma vastust ei saanud. Küll aga vastati mulle vestluse käigus, et kui Terviseametist tuleb keegi inimeselt midagi küsima, siis on inimesel elementaarne õigus nõuda terviseametnikult enda esitlemist nimepidi. Niisiis sain täna politseiametnikult kinnituse, et selline käitumine nagu esimeses ülaltoodud videos, ei ole kuidagi seaduslik.
Esitasin uurijale palju küsimusi, millele ta kõigile vastata ei saanud, sest mõistan, et see ei ole tema pädevuses. Aga olen talle tänulik meeldiva ja inimliku suhtluse eest ning kõne lõpetamisel olime ühel meelel selles, et selge kommunikatsioon on väga oluline. Sain teada, et viimasel ajal on politsei poole palju pöördutud kaebustega seoses kõigi nende inimesi ahistavate ja terroriseerivate juhtumitega, mida oleme kajastanud ka oma väljaandes.
Veganklubiga seotud intsidentide osas on aga siiani jäänud vastamata küsimus – isegi kui Terviseamet arvab endal olevat õiguse teostada (misiganes absurdset) kontrolli, siis kes annab õiguse kasutada sel otstarbel suurt jõuku hambuni relvastatud eriüksuslasi ja politseinikke? Kes ja millisel alusel korraldab inimeste sihilikku terroriseerimist?
