Meditsiin ja tervishoid: Kui pandeemia midagi õpetas

Revo Jaansoo

“Pandeemia lahterdas inimesed kastidesse ja seda oli vaja maailmavalitsejatel uute plaanide tegemiseks. Viirus ei puutu asjasse. Tänu pandemeemiale teatakse, kes on hirmudes ja kuulekas ori ja kes mitte.” – Veiko Huuse
0 Shares
0
0

Nähtus, mida rahvapäraselt nimetatkase paneemiaks puudub Eesti seaduses sätestatud määratlus, mis võimaldaks õiguslikult teha kindlaks, mis on pandeemia ja mis pole. (Sama kehtib näiteks väljendi „Covidi kriisi” kohta). Tegemist on pigem poliitiliste/geopoliitilise raamimisega, mille seos tervisega ei ole täpselt määratletud.

Selleks, et üldse tõendada, kas SARS-CoV-2 pandeemia on Eestit tabanud, tuleks kõigepealt mõistma, mis iseloomustab pandeemiat epidemioloogilises ja juriidilises tähenduses.

Definitsioon, mis on esitatud meditsiiniajakirjanduses, avaldati 2009. aastal ajakirjas The Journal of Infections Disease (JID) ja WHO juhenddokument avaldati 2009. aastal (tegemist ei ole ka antud juhul juriidilise legaaldefinitsiooniga). https://academic.oup.com/jid/article/200/7/1018/903237
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK143061/
Pandeemia definitsioon ja tähendus – Merriam-Webster

JID väitel ei ole kliiniliselt olemas pandeemia ühtset aktsepteeritud määratlust. Loetletud on vaid mõningad “põhifunktsioonid”, mis kehtivad kõigile või enamikule neist. JID määratluse põhjal on pandeemial järgmised omadused:

1. laieneb üle suurte geograafiliste piirkondade
2. haiguste liikumist või levikut ülekande kaudu saab jälgida
3. kõrge nakkavuse määr, suur arv sümptomaatilisi juhtumeid, “plahvatusohtlik” levik
4. minimaalne populatsiooniimmuunsus
5. uudsus
6. nakkavus
7. haiguse raskusaste

Kui lähtuda JID meditsiinilisest määratlusest (ei ole samastatav juriidilise pääratlusega, kuna seda ei ole seadusandja sätestanud üheski Eesti seaduses), siis sellisel juhul SARS-CoV-2 puhang, mis seostatakse mitmesuguste hingamisteede infektsioonidega, ei täida pandeemia definitsioonis loetletud miinimumstandardeid, sest see ei ole täiesti uus raskekujuline ja palju surmajuhtumeid põhjustav haigus. Lisaks on Eestis hingamisteede haiguste patogeenide suhtes välja kujunenud rahvastiku immuunsus.

Eestis on kogu väidetava epideemia ajal registreerinud rohkem juhtumeid kui endeemiliste sesoonsete gripipuhangute ajal ja surmajuhtumid ei ole kordagi aastatel 2020 kuni 2022 ületanud pandeemia künnist.

„WHO peadirektori avasõnad pressikonverentsil COVID-19 teemal, avaldatud 03.03.2020 (WHO Director-General’s opening remarks at the media briefing on COVID-19“ – 3 March 2020) https://www.who.int/directorgeneral/speeche-s/detail/whodirectorgeneralsopeningremarks-at-the-media-briefing-on-covid-19-3-march-2020

WHO 2020. aasta alguses tehtud avalduse kohaselt ei nakka SARS-CoV-2-viirus nii, nagu enamik inimkonna möödanikus kontrollitud surmavamaid viirusi. See oleks pidanud kehtima koroonaviiruse määratlemisel. “Pandeemia” jääb Euroopa riikide levinud surmapõhjuste tõttu neist maha. Eestis põhjustab gripp igal aastal kuni vähemalt 50 surma. Kumulatiivne haigus võib esineda igal viiendal. Tavaliselt põhjustab gripp Euroopas igal aastal umbes 15 000–70 000 enneaegset surma. See on hinnang, mitte teaduslik argument. Tegelikku summat on raske teada, sest diagnostiliste tavade tõttu ei registreerita grippi surmapõhjusena ja see ei ole tingimata kaasaaitav tegur.

„Gripp põhjustab Euroopas tavalise gripihooajaga võrreldes rohkem kui 200 000 surmajuhtumit. See on kokkuvõte aastate 2016–2017 gripihooajast, mille suremuse näitajad kajastuvad Euromomo suremust käsitlevas statistikas.“ Gripihooaeg aastatel 2016–2017 kestis 27 nädalat, mis on tavapärasest kuni viis nädalat pikem. (vt Euromomo suremuse statistika siit. Viimati täiendatud 31. nädalal 2021).

22. novembril 2020. aastal ilmunud artiklis A closer look at U.S. deaths due to COVID-19 – The Johns Hopkins News-Lette toodud hinnanguliselt esitatud andmete kohaselt „suri aastal 2020 sama palju inimesi, kui suri aastatel 2019, 2018, 2017, 2016 ja 2015.” Uuringut saab lugeda interneti-arhiivi Wayback Machine abil. Kui suremus oleks 3% või 4%, siis oleks tegemist pandeemiaga. Kuid täna, olenevalt sellest, kelle uuringust lähtuda, on suremus 0,1%, 0,2% või 0,3%, mis on sama palju kui gripi puhul. Ning kui olete alla 50-aastane, siis on see veelgi madalam.

SARS-CoV-2 hädaolukorda pole Eesti Riigikogu ehk seadusandja ametlikult kinnitanud, samuti ei ole Vabariigi Valitsus esitatud mõjuanalüüsi (ka ennetavalt, enne, kui riigis kuulutati välja hädaolukord/eriolukord), kas oli või mitte ajaperioodil 12. märts 2020 – 2. mai 2023 riikliku tähtsusega hädaolukord

Vaata ka Einar Kuuse Pandeemiat:

Toimetas Revo Jaansoo

Allikad ja viited:

Kas COVID-pandeemia on läbi |? Covid-kõne inimkonnale (covidcalltohumanity.org), avaldatud 9. juuni 2022

Kui COVID-i hädaolukorda ei ole, siis miks me ikka veel vaktsineerime |? Covid-kõne inimkonnale (covidcalltohumanity.org), avaldatud 3. juuni 2022

Please follow and like us:
Tweet 39
0 Shares
You May Also Like

Tervishoiutöötajate rahvusvaheline hoiatusteade kõigile inimestele ja valitsustele kogu maailmas

Kuulus rahvusvaheline loosung: «Püsi kodus, päästa elusid» oli puhas vale. Vastupidi, sulgemine tappis mitte ainult paljusid inimesi, vaid hävitas ka füüsilise ja vaimse tervise, majanduse, hariduse ja muud eluaspektid. Näiteks on lockdown USA-s tapnud tuhandeid Alzheimeri tõvega patsiente, kes lisaks surid eemal oma perekondadest. Ühendkuningriigis tappis lockdown 21 000 inimest. Lockdown’i mõjud «on olnud absoluutselt kahjulikud. See ei päästnud inimelusid, mille kohta algselt teatati, et suudetakse päästa ... See on massihävitusrelv ja me näeme selle tervislikke ... sotsiaalseid ... majanduslikke mõjusid ... mis moodustavad tõelise teise laine» (prof Jean-François Toussaint, 24. september 2020). Selline inimeste vangistamine on inimsusevastane kuritegu, mida isegi natsid ei sooritanud!

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.