Kui oleksime elanud 1930. aastate Saksamaal, siis kas oleksime kindlasti hakanud vastu seal tärkavatele meditsiinikatsetele, arvestades, et valdav osa ametnikke ja meedikuid tegid koostööd Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölisparteiga (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei – NSDAP), nii ka pea kõik meediaväljaanded läksid kaasa Neljanda Reichiga ja sundisid inimesi osalema süstitavate ainete inimkatsetustes, tehes seda “täites ainult korraldusi“ ning „järgides teadust“.
Adolf Eichmann vs. Jeruusalemm (15. detsembril 1961) kohtuprotsessil rääkisid tunnistajad Kolmanda Reichi ametniku tegevusest ja tema rollist inimsusevastastes kuritegudes. Gestapo juudiasjade osakonna endine juht Eichmann väitis kogu kohtuprotsessi vältel, et ta ainult täitis Reichi korraldusi ja üritas oma kohustust täita.
Arstid täitsid Kolmanda Reichi korraldusi ja üritasid täita oma kohustusi
Huvide konflikt meditsiinis
Weimari Vabariigi ajal kahekümnenda sajandi keskel said enam kui pooled saksa arstidest NSDAP varajasteks liitujateks, ületades kõigi teiste professioonide parteilisi registreerumisi. Algusest peale mängis Saksa meditsiiniühing Reichi meditsiiniprogrammis kõige olulisemat rolli, alustades juudi arstide marginaliseerimisest, jätkates sunnitud „eksperimenteerimist“, „eutaneerimist“ ja steriliseerimist ning kulmineerudes karikatuursete ja demoniseeritud massimõrvade meditsiiniliseks muutmise kaudu. Arvestades meditsiinilist vannet „ära tee kahju“, kahekümnenda sajandi keskel esitati analüüse, et neid pealtnäha paradoksaalseid julmusi mõtestada.
Saksa Meditsiiniühing väärtustas vastavust ja kuulekust autoriteedile, väärtustades saastumise ennetamist ja surelikkuse vastu võitlemist ning omades põhihuvi biomeditsiiniliste teadmiste ja uuringute vastu ning väärtustas NSDAP ideoloogilisi ja ajaloolisi ratsionaliseerimisi (uskumused sotsiaalse darvinismi, eugeenika ja sotsiaalse organismi kui püha kohta).
Oma arstidest kolleegide tagakiusamist ratsionaliseeriti meditsiinieetika enda nimel. „NSDAP ideoloogide meditsiini“ õhutanud jõudude nõuetekohane kaalumine on oluline, kuna see võib esile tuua tingimused ja motivatsioonid, mis muudavad meedikud vastuvõtlikuks meditsiini väärale rakendamisele ja suunavad meid tulevaste kuritarvituste ennetamise poole.
Alates eelindustriaalse tsivilisatsiooni kreeka arstidest, kes on astunud meditsiinierialale, andes püha vande kõigepealt „ei tee kahju ega ebaõiglust”, vanne, mis annab neile usalduse privileegi nendelt, kes otsivad nende abi (National Institutes of Health, 2010).
Kuid Weimari Vabariigi ajal sai peaaegu 50% Saksa arstidest natsipartei varajasteks liitujateks, mis on suurem protsent registreerunutest kui ühelgi teisel kutsealal sel ajal, lisades juristid ja ärijuhid (Hayse, 2003).
Arstid olid Schutzstaffel (SS) liikumises esindatud seitse korda sagedamini kui keskmine saksa tööealine mees (Annas & Grodin, 1992). See on märkimisväärne arv, arvestades asjaolu, et üle poole kõigist Berliini arstidest olid enne Teist maailmasõda juudi päritolu (Annas & Grodin, 1992).
NSDAP varajaste liitujate saksa arstide protsent on tegelikult palju suurem kui 50%. See kõrge protsent on tähelepanuväärne ka siis, kui pidada meeles, et arstid, kes olid NSDAP varased liitujad, koolitasid tõenäoliselt ka vähemalt mõned juudi mentorid ja töötasid enne valitseva partei tõusu koos vähemalt mõne juudi kolleegiga igapäevaste hooldusülesannete täitmisel.
Lisaks puhtale liikmeskonnale aitas NSDAP võimule ja toimimisele kaasa arstide süstemaatiline planeerimine ja tegevus. Meedikud mängisid olulist rolli ka eutanaasiaprogrammis „Aktion T4“, mille kaudu umbes 275 000 patsienti, keda arstid hindasid “ravimatult haigeks“, tapeti nälja, eksperimentaalsete ravimite või hukati gaasikambris (Meyer, 1988, Proctor, 1988, Ryan ja Schuchman, 2002).
Reich´i korraldustele tuginedes arstid mõrvasid süstemaatiliselt psühhiaatrilisi patsiente ja vaimuhaigeid inimesi. Seejärel saadeti nende ajud Berliini uurimisinstituuti. Saksa neuroteadlane Julius Hallervorden, entusiastlik NSDAP töötaja, töötas instituudis alates 1938. aastast ja jätkas tööd selle järglasorganisatsioonis Max Plancki instituudis kuni surmani 1965. aastal.
1980. aastatel avastati, et umbes 700 patsiendi ajupreparaati olid Frankfurdis asuva Max Plancki aju-uuringute instituudi kogudes. Organisatsioon otsustas matta kõik aastatel 1939–1945 valmistatud ajuosad. 2015. aasta aprillis näitas asja väline uurimine, et mõned ajuosad ei olnud tegelikult maetud: umbes 100 mikroskoopilist ajupreparaati 35 juhtumist, mis pärinevad aastatest 1938–1967, olid ennde Hallervordeni pärandi valduses, jõudsid instituuti alles 2001. aastal. ”Sel ajal ei tunnistatud ilmselt materjali vastuolulisust,” ütles instituut pressiteates.
Kolmanda Reichi Führer (1933–45) andis korraldusega arstidele täielikud volitused nende niinimetatud halastussurmade manustamiseks, millest paljud pandi toime ilma patsienti isiklikult uurimata (Meyer, 1988).
Arstid viisid läbi ka meditsiinilisi katseid biokeemiliste ainetega, sandistades ja tappes sadu tuhandeid inimesi: ligi 100 inimest tapeti külmumistemperatuuril, 200 suurel kõrgusel, 220 tuberkuloosiuuringutes, 800 paari kaksikuid kaksikkatsetes, mille viis läbi dr Josef Mengele.
Eksperimentide käigus 400 000 sai püsivaid vigastusi sundsteriliseerimise, kunstliku viljastamise, luude, lihaste ja liigeste siirdamise ning arvukate “teadusuuringute“ tõttu, milles kasutati erinevaid patogeene ja bakteriaalseid aineid, samuti mürke, nagu fosgeen, fenool ja tsüaniid (Spitz, 2005, Tyson, 2000).
Teooriad, miks arstid loobusid meditsiini põhilisematest tõekspidamistest
Üks teooria arstide loobumiseks kõige põhilisematest tõekspidamistest seisneb selles, et arstidel on tavaliselt autoritaarne isiksus, mida iseloomustab tugev reeglitest kinnipidamine ja nõrk võime kontrollida primitiivsemaid, „id-juhitud“ impulsse (Drobniewski, 1993).
Sellised isiksuseomadused põhjustaksid arvatavasti arstide kalduvust järgida Führeri korraldusi (haldusõiguse üksikaktid) vähese või puuduva argumendiga. See teooria võib selgitada ka seda, kuidas neid arste oli lihtne veenda järgima äsja kehtestatud ja õigustatud käitumisreegleid.
Teised võimalikud seletused on juurdunud praktiku nartsissismi teooriates. Nende hulka kuuluvad ülepaisutatud enesetähtsuse tunne rahva tuleviku kujundamisel ning soov karjääri edendamise ja avaliku kiituse järele (Annas & Grodin, 1992). Arstide haavatavuste hulka kuuluvad: arstide ametialased haavatavused üldiselt (väärtustades vastavust ja kuulekust autoriteedile, väärtustades saastumise ennetamist ja võitlust suremuse vastu ning omades põhihuvi biomeditsiiniliste teadmiste ja teadusuuringute vastu), majanduslikud tegurid ning NSDAP ideoloogilised ja ajaloolised tegurid, nagu sotsiaaldarvinism, eugeenika ja sotsiaalorganism.
Enamik meditsiini sõjajärgsest analüüsist on püüdnud mõista Saksa arstide näiliselt vastuolulist käitumist aastatel 1933-1945, kuid palju teadmisi on võimalik saada, kui arvestada jõudude spetsiifilist seost, mis viis arstid üldse registreerumiseni. Üks tegur, mis praeguste ametialaste ja ühiskondlike probleemide kontekstis silma paistab on uute „eetiliste“ väidete või kaalutluste kasutamine ebaeetiliste tegude ratsionaliseerimiseks.
Meedikutel võis olla eriti eelsoodumus nõustuda poliitilise režiimi autoriteediga, sest seal oli palju abstraktseid ja praktilisi eesmärke ja suundumusi, mida hetkel valitsev partei näis jagavat meditsiinitöötajatega. Nende ühisjoonte hulka kuulusid: vastavuse ja kuulekuse kultuuri juurutamine; saastumise vältimine; osalise lahenduse pakkumine abituse hirmule eksistentsiaalsete probleemide (surm, puue, alandus, üksindus) ees.
Pärast Saksamaa kaotust I maailmasõjas jäi laialt levinud soov uue uhkuse järele. Der Führeri võimu all leidis NSDAP, et juudid ja teised vähemusgrupid vastutavad elanikkonna siseprobleemide eest, millest sai Saksa häbi sihtmärk ja süüdistaja halvenenud majanduses.
Kolmanda Reichi meditsiiniloome juhib tähelepanu teguritele, mis võisid muuta arstid tehnokraatlikule ratsionaliseerimisele eriti avatuks. Sotsiaalse darwinistliku ideoloogia kaudu raamistas partei oma meetodid ja eesmärgid selgesõnaliselt bioloogilises mõttes. Nagu Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Partei Reichsleiter Rudolf Hess väitis: „Natsionaalsotsialism pole midagi muud kui rakendusbioloogia“ (Lifton, 1986).
Kusjuures Hess allkirjastas seadusena kaaluka osa Kolmanda Reichi valitsuse õigusaktidest, sealhulgas 1935. aasta Nürnbergi seadused, mis võtsid Reichi genotsiidi eel juutidelt ja teistelt vähemusgruppidelt nende vabadused ja õigused.
Arstide esiletõus partei varajaste liitujate seas näitab, et kaitsemehhanismid (mida analüüsisid Mitscherlich ja Mitscherlich, 1967/1975; ja Schlant, 1999), mis takistasid Teise maailmasõja järgsetel sakslastel reaalsusest täielikult aru saada, tegutsesid ka enne Führeri ajastut. Saksa Meditsiiniühing oli olemasolev organisatsioon, mitte partei alluvuses loodud organisatsioon, mis teenis oma eesmärke. Sellegipoolest on seltsi osalemine ebainimlikkuses.
Artikli koostas Revo Jaansoo
Allikad: Objektiiv (21.03.2023), Guardian (16.12.2021), PubMed (september 2012), Times Ofisrael (31.08.2016)
Loe lisaks sarnastel teemadel:
