Õiglustundetuse sünd ja rahva saatus. Iga rahvas, nagu iga inimene, elab usus, et õigus kaitseb teda. Et kui ta ausalt töötab ja oma kohustusi täidab, seisab riik tema eest — õiguse ja õigluse nimel. Aga mis juhtub siis, kui õigust hakatakse määrima?
Alguses on see vaevumärgatav. Mõni väike eksimus, mõni vaikne vassimine kohtuotsuses, mõni “ebaõnnestunud” uurimine, kus olulised tõendid kaovad. Rahvas noogutab — eks inimesed ju eksivad, mõtleb. Kuid siis tulevad suured lood: röövimised, kuriteod, poliitilised ja rahalised manipulatsioonid, mida “juhuslikult” ei karistata. Ja need, kes pidanuks seisma õiguse ja rahva kaitsel, muutuvad ükskõikseteks pealtvaatajateks. Või veel hullem — kuritegude vaikivateks kinnitajateks.
Õiglustundetust ei teki iseenesest. Seda tekitatakse ja hoitakse üleval teadlikult, sihilikult ja süstemaatiliselt:
- Keele ja sõnade manipulatsiooniga: Kui vargusest saab “omandiõiguse ümberkorraldamine” ja kuriteost “väike menetlusviga”, hakkab rahvas kahtlema, mida ta üldse õiguseks pidas.
- Valikulise karistamisega: Väikese inimese eksimus saab avalikuks häbipostiks, võimul oleva süü rullitakse vaiba alla.
- Mätsimise ja vaikimisega: Ajakirjandus vaikib kõige tähtsamatest küsimustest. Inimeste viha ja pettumus summutatakse skandaalidega teisejärgulistel teemadel.
- Pseudovõimu legitiimimisega: Süüdlased saavad aumärke, ordeneid, tunnustust — nagu preemiat reetmise eest.
Kõigel sellel on kindel ja külm eesmärk:
Õpetada rahvale abitust.
Õpetada, et õigus ei kehti kõigile. Et ausus ei vii kuhugi. Et tugev ja küüniline jääb alati võitjaks, ja et õiglus muutub kaubaks, mida müüakse ja ostetakse, nagu iga teistki kaupa.
Kui rahvas on selle ära õppinud — et õiglus on farss ja lootus narride pärusmaa —, siis ei ole teda enam võimalik mobiliseerida ei vabaduse, ei iseseisvuse, ei tuleviku nimel.
Sest miks kaitsta riiki, mis sind ei kaitse?
Miks riskida oma eluga, kui sind koheldakse kui odavat numbrit võõraste huvide teenimises?
Õiglustundetuse tagajärg rahva jaoks
Kui õiglus sureb, sureb ka usaldus.
Kui usaldus kaob, jääb järele ainult vaikne, külm võõrandumine:
- rahva ja riigi vahel,
- kodanike ja seaduste vahel,
- ühiskonna ja võimu vahel.
Rahvas muutub vaikivaks, kibestunuks ja ükskõikseks. Süda tardub. Silmad vaatavad, kuid ei näe enam lootust.
Ja kui lõpuks saabub päev, mil riik vajab oma rahvast, on rahvas vait. Sest ta on õppinud: teda ei kuulata, teda ei kaitsta ja teda kasutatakse.
Õiglustundetuse külvamine on odav ja lühiajaline võit võimulolijatele, kuid see on aeglane ja kindel enesetapp kogu rahva ja riigi jaoks.
Sest kui keegi ei räägi enam tõtt, kui keegi ei tõsta enam pead ülekohtu vastu, siis ei kao mitte ainult õiglus. Koos õigusega hääbub ka rahvas ise — vaikselt, märkamatult, nagu tuli, millele pole enam õhku.
Loe lisaks:
Kuula Eestlaste Teise Avaliku Koosoleku ettekandeid:
39
