Meie ühiskonda on kujundatud narratiiv, kus terava keelega poliitik, kes sõimab, kritiseerib ja ründab, esindab justkui rahva häält – „aus ja otsekohene mees või naine, kes julgeb öelda seda, mida teised ei julge“. Kuid vähesed teavad, et need väljaütlemised on kaitstud parlamendisaadiku puutumatusega. Nad saavad öelda peaaegu mida iganes – neid ei saa selle eest vastutusele võtta. Samal ajal võib tavakodanik, kes püüab teha sama – kritiseerida, paljastada, seista tõe eest –, sattuda kiiresti kriminaalmenetluse alla, kaotada sõnavabaduse, maine ja võimaluse üldse avalikkuses tegutseda.
See ei ole juhuslik erinevus. See on süsteemne, juriidiliselt sisse kodeeritud ebavõrdsus. Ning selle kaudu on loodud petlik mulje, nagu oleksid poliitikud ainus legitiimne kanal rahva tahte väljendamiseks. Ent kui vaadata, mida nad oma positsioonilt tegelikult teevad – või tegemata jätavad – siis näeme, et neid „julgelt ütlemisi“ ei järgne sageli ei lahendusi ega tegusid. On aeg seda valet lahti harutada.
Poliitiku Puutumatus kui Rahva Manipulatsioonivahend
Põhiseaduses sätestatud sõnavabadus (§ 45) annab „õiguse vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi… sõnas, trükis, pildis või muul viisil” riigiteataja.ee, kuid praktikas ei kehti see kõigile võrdselt. Riigikogulastele on lisaks üldisele sõnavabadusele kehtestatud eriline puutumatus – nad ei kanna vastutust Riigikogu istungitel öeldu eest riigiteataja.ee , riigiteataja.ee. Põhiseaduse § 62 sõnul „Riigikogu liige… ei kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus” riigiteataja.ee, § 76 järgi on „Riigikogu liige on puutumatu” ja teda saab kriminaalvastutusele võtta vaid õiguskantsleri algatusel ning Riigikogu nõusolekul riigiteataja.ee. Nii on poliitikutel öelda ükskõik mida – nad teevad seda oma ametikohustuse raames ning neid ei saa tavalistest seaduslikest piirangutest kinni pidada. Riigikogu liikme staatuse seadus täpsustab, et saadikul on immuniteet, mis ei laiene vaid ametivälise tegevusega seotud tegudele riigiteataja.ee.
Samas tuleb tavalistel kodanikel “käia kikivarvukil” ja olla “eriti valvas sõnadega”: kui kodanik solvab avalikus väljaandes ametnikku, mõistetakse ta kiirmenetluses trahvi või vangistuse alla Karistusseadustiku § 275 järgi. Näiteks nõuab § 275, et „võimuesindaja… solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega” karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega riigiteataja.ee. Tavakodanik ei saa nii lihtsalt ennast kaitsta, et tegu oli arvamusväljendusega – talle “luuakse” kuritegu ja politsei uurib juhtumit “venitustaktikaga”. Ent kui Riigikogu liige ülistab või alandab avalikku isikut parlamendis, siis vastutusele ei võteta – talle töötavad selleks nii põhiseaduslik indemniteit kui riigikogu oma immuniteedireeglid riigiteataja.ee , riigiteataja.ee.
“Sellepärast rahvas ümardab ja kummardab Varro Vooglaidu, Martin Helmet, Mart Helmet ja teisi poliitilisi “suurkõnelejaid”, teadmata, et nendel on mäekõrgune eelis tavakodanikest vabadusvõitlejate ees.”
See eriõigus on ühiskonna silmis kaootiliselt eksitav. Näiteks EKRE juht Mart Helme on korduvalt esinenud teravate retooriliste lööklausetega sisserändajate ja vähemuste kohta – avalikkus kirjeldab teda kui „julget meelt”, kes julgeb öelda seda, mida teised ei julge endale lubavat. Tegelikkuses on Helme julged mõtted kaitstud immuniteediga: teda ei saa vihakõne või solvamise eest kohtu ette tuua, kui ta on oma avaldusi teinud parlamendi põhiseaduslikel areenidel riigiteataja.ee , riigiteataja.ee. Sarnasel moel on sotsiaalmeedias ja väljaannetes aktiivne ka Varro Vooglaid, kes nõuab näiteks suhete parandamist Venemaaga – nagu ERR kajastas, kirjutas Vooglaid, et „selle suunal astumise vajadus on ilmselge”, aga sõnavõtt on „niivõrd demoniseeritud, et keegi ei julge sellest rääkida” news.err.ee. Niisiis teeb Vooglaid julge avalduse, mille eest tema kommentaarid poliitilisel maastikul kehtivad – aga kui tavaline inimene avaldaks sarnast mõtet, võiks teda pidada isamaareeturlikuks ja kriminaalmenetlust lähtestada. Näiteks Aivo Peterson on vanglas oma vabade arvamuste ja veendumuste tõttu, mis olid seotud Venemaa teemaliste sõnavõttudega. V. Vooglaid ega M. Helme pole Aivo kaitseks jõuliselt sõna võtnud, seega on siin juba märk – kas poliitikud ise suhtuvad rahvasse võrdselt ja on nendega samal lainel?
Vastupidine näide on ühiskonna kriitikute käitumine. Neid, kes nimetavad ennast aktivistideks või paljastavad võimu kuritarvitusi, koheldakse sageli hoopis teistmoodi. Näiteks: Vaba Eesti Kogukonna loojale Veiko Huusele on loodud massi rahva jaoks negatiivne ja “kahtlane” kuvand pärandmeedia poolt, nagu “vaktsiinivastaste ninamees”, “püramiiidi meister”, jne. Veiko Huuse pidi Postimehes, Delfi Meedias, Eesti Ekspressis, jne., kirjutatule tuginedes kohtus tõestama oma süütust – vaatamata, et ühelgi meediakanalil polnud esitada ühtegi fakti, tõendit ega kohtuotsust oma artikli sõnade tõestuseks. Tema tõdemus, et massimeedia üritas tema tegevust kajastada „puhtalt destruktiivse tegevusena”, viib kohtuprotsessini. Selliseid näiteid on teisigi: kodanikualgatuste eestlased satuvad sageli väärteo- või süüdistusmenetlusse (näiteks solvangute või tervisekaitse (VK §275^1) pärast) – sel ajal, kui samad sõnad poliitiku suust ei too kaasa mingit sanktsiooni.
Näiteks Kohtunik Reena Nieländer keelas Veiko Huusel sõnavabaduse:
Selline ebaõiglus loob ühiskonnas eksliku kuvandi „tõelistest juhtidest”.
Inimesed kuvavad poliitikutes sageli kangelaslikku sõnavõtjat – kuni avastavad, et tegelikult on need ju sätitud eriliseks positsiooniks. Vaatajate silme ees on Riigikogu „bravuurne kõne”, samal ajal kui tõelised ühiskonna hääled haihtuvad. Valitseb illusioon, justkui õiguskehtestuse tipus seaks keegi punkti, ent reaalsus on see, et kas või näiteks Mart Helme ja Varro Vooglaid kasutavad immuniteeti kui poliitilist avalustuge – mängivad demokraatia piiratud laval, et koguda kuulsust ja toetust. Kodanikuaktivism seevastu muutub nähtamatuks või pärsituks: tunnustatud juhtide taga seisab õhus lõks, kuhu kaovad need, kes ei saa “rahva lemmikute” magnetiliste kuulsustega konkureerida. Kokkuvõttes on tegemist ahvatleva meedia- ja võimumänguga: poliitikutele on antud vabadus mängida julgeid sõnavõtjaid, samal ajal kui tegelikud ühiskonnakriitikud peaaegu juriidiliselt sulguvad.
Kokkuvõte: Eesti õigussüsteemis on parlamendisaadikute sõnavabadust kaitstud eriliselt – põhiseadus ja Riigikogu liikme staatus garanteerivad neile puutumatuse riigiteataja.ee , riigiteataja.ee. Võrdluseks, tavaline kodanik võib kohtusse sattuda sama retoorika tõttu, mille eest poliitik immuniteedi tõttu vastust ei pea kandma (näiteks KarS § 275 alusel kuni 2 a vanglakaristus staatuse kaitsva ametniku solvamise eest riigiteataja.ee). Selline topeltstandard on ühiskondlikult laastav: loob illusiooni “strong leader”-ist ning hülgab ja marginaliseerib päris sõnavabadust rakendavad kodanikualgatused ja aktivistid. Poliitikud on teadlikult muutnud immuniteedi oma poliitilise kuvandi osaks – kasutada seda kui brändivarustust, samal ajal kui vabadussõna tõelised eestkõnelejad suretatakse vaikselt.
Tsiteerides seadusi ja kohtupraktikat: Eesti põhiseaduse ja Riigikogu liikme staatuse seaduse sätted riigiteataja.ee , riigiteataja.ee näitavad poliitikute puutumatuse ulatust, Karistusseadustiku §§ 275–275¹ sõna- ja solvamiskuritegude reguleerimine aga tuletab meelde kodanike piiranguid riigiteataja.ee. Kirjeldatud vastuolu toob esile kallutatuse demokraatia hüüdnime „rahvaesindaja” taga – tegelikult on tegemist omalaadse kaitseliiniga, mis ei ütle midagi sõnavabadusest kui universaalsest printsiibist. Allikad toetavad kriitilist järeldust, et seadusloome on tekitanud olukorra, kus poliitikute „julgus” on illusoorselt tugev, aga tavalised kodanikud peavad arvestama sanktsioonidega.
Loe lisaks:
