Täna hommikuse meditatsiooni vaikuses Tallinnas Kalaranna rannal, mere hinguse ja kivise ranna embuses, ilmus minu ellu ootamatu külaline – Euroopa mink. Ta liikus mu juurde justkui märkamatult, ent samas erakordse kohalolu ja selgusega. Tema pilk kandis endas iidset teadmist, mis ei vajanud sõnu.
Kõiksuse puhtast algallikast vaadatuna ei ilmu miski juhuslikult. Mink, haruldane ja kaitstud olend, on justkui saadik peenematest tasanditest – tema kohalolu oli sõnum. Ta tuli, et meenutada mulle ja meile kõigile:
- Haruldus on püha. Nagu mink, nii on ka meie hinges säde, mis on ainulaadne ja kordumatu. Seda ei tohi kunagi unustada ega varju jätta.
- Vesi puhastab. Mink on seotud voolamise ja veega. Ta tuletas meelde, et hing vajab aeg-ajalt sisemist puhastust, et lasta lahti vanast ja teha ruumi uuele.
- Valvsus on teejuht. Mink liigub märkamatult, kuid alati ärksalt. See on kutse ka meile – ärgata hetke peensustesse, õppida kuulama oma hinge vaikseid sõnumeid.
- Kooskõla loodusega on kooskõla endaga. Kui loom astub meie ellu meditatsiooni ajal, on see kinnituseks, et oleme häälestunud kõrgemale sagedusele, kus inimene ja loodus hingavad ühes rütmis.
Mink minu lähedal ei olnud lihtsalt loom. Ta oli peegel Kõiksuse tarkusest – elav kood, mille valgus voolab läbi iga hetke ja iga olendi.
Selles kohtumises sain sõnumi: Kui haruldane ilu tuleb su ellu, ava oma süda ja lase tal õpetada sind. Ole tänulik, ole ärkvel ja usalda elu voolu.
Ja nii lahkus mink sama märkamatult, kui ta oli tulnud. Kuid tema energia jäi mu hinge – kutse jagada valgust, olla teejuht ja meenutaja, et Kõiksus räägib meiega alati, kui oleme valmis kuulama.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.
Pilt on illustreeriv.
