Poliitikute maailmavaated, tegevus ja mõju Eestile

Poliitika on poliitiku maailmavaate rakendamine. Poliitika on täpselt selline, kus on poliitiku fookus, kas selle poliitiku on valinud rahvas, kes on selle poliitiku “sõbrad” ja millesse või kellesse usub. Eestis on ametliku statistika järgi 966 000 valijat ja kas näiteks poliitikul on rahva enamuse toetus, kui ta sai riigikokku või valitsusse 2500 häälega ainult, näiteks? (Sõltumatu uurimuse tulemusel on Eestis rahvaarva ametlikust statistikast suuresti erinev, seega, tekib küsimus valimiste aususest)

Analüüsi kokkupanemisel on kasutatud ChatGPT AI abi ja inimeste kommentaare sotsiaalmeedia kanalites.

Varro Vooglaid (EKRE fraktsiooni liige, mitte erakonna liige, SAPTK)

• Maailmavaade: Konservatiivne ja tugevalt religioosne (katoliiklane). Rõhutab kristlikku moraali, patriarhaalset peremudelit ja religioosse kasvatuse olulisust.
• Tegevus: SAPTK-i asutaja. Asutas poistekooli, mis peegeldab piiratud sookäsitlust. Tema vaated ei esinda terviklikku jumalikku harmooniat, kus mees ja naine on ühtne loovjõud.
• Kriitika: Poistekool ning religioossed dogmad võivad takistada avatud ja kättesaadava hariduse pakkumist. Tema autoriteetlik käekiri pole kooskõlas vabade rahvaste Rahva Võimu ideega. Varro Vooglaid on Eestis üks tugevamaid õiguseksperte ja paljudel on küsimus “Miks ta ei tegele Põhiseaduse küsimusega ja võimude lahususe lõpetamisega?”
• Põhiseaduse § 1: Pole teinud kordagi ettepanekut selle muutmiseks.

Martin Helme (EKRE)

• Maailmavaade: Trumpilik rahvuskonservatiiv. Tugev suveräänsuse ja traditsioonide kaitsmine, euroskeptiline.
• Tegevus: EKRE juht. Vastandub migratsioonile ja globalismile. Toetab rahvusriiki, ent tema tegevus on jätnud Eestist polariseeritud kuvandi. Kurikuulsa Covid pandeemia NETS lepingu käivitaja, mis põhjustas rahva meeleavaldused ja rahulolematuse.
• Kriitika: Hirmuõhkkonda loov retoorika, sisuliste lahenduste nappus, liialt välisriikide poliitilisele jõule toetuv.
• Põhiseaduse § 1: Pole teinud kordagi ettepanekut selle muutmiseks.

Mart Helme (EKRE)

• Maailmavaade: Radikaalne rahvuslane, ajalooteadlane. Rõhutab rahvusidentiteeti ja mineviku kangelaslikkust.
• Tegevus: EKRE rajaja. Siseministrina põhjustas rahvusvahelisi skandaale.
• Kriitika: Liigne vastandumine, mis takistab riigijuhtimise tõhusust, liialt välisriikide poliitilisele jõule toetuv. Kurikuulsa Covid pandeemia NETS lepingu käivitaja, mis põhjustas rahva meeleavaldused ja rahulolematuse.
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist.

Kaja Kallas (Reformierakond, peaminister 2021–2024)

• Maailmavaade: Liberaalne, globalistlik, tugevalt EL ja NATO suunal, tugev ja jõuline sõdade toetaja, e-valimiste toetaja.
• Tegevus: Tõi Eesti fookusesse EL-is, juhtis valitsust kriisiajal (COVID, Ukraina sõda). Toetas maksutõuse ja liberaalset peremudelit.
• Kriitika: Suutmatus suhtlemisel rahvaga, arendada majandust, ohjata inflatsiooni ja sotsiaalset ebavõrdsust. Venemaal tegutseva abikaasa kaudu tekkis suur usalduslõhe. Kaja Kallase hirmuõhutamine ja sõja õhutamine on loonud temast suure ohu kogu maailma rahvastele. Tema isa Siim Kallas sai kuulsaks Eesti Rahvale kuuluva raha 10 miljoni USD varastamisega VEB fondi vahendusel(väidetavalt oli see summa enam kui 30 miljonit USD), milles küll Eesti kohus ta “puhtaks pesi”, kuid arvestades seda, et Eesti Kohtusüsteem on korruptiivne juba alates 1991 aastast ja on Vabamüürlaste mõju all, siis “valitud” tegelastel on “kuriteod” lubatud.
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist ega sellest rääkinud.

Kristen Michal (Reformierakond, peaminister alates 2024)

• Maailmavaade: Tehnokraatlik liberaal, majanduslikult orienteeritud, sõdade toetaja, e-valimiste toetaja.
• Tegevus: Rohepööre, erastamine, pro-EL suund, pro-sõjad. Tegutseb peamiselt EL-i juhiste ja turuloogika järgi.
• Kriitika: Karismapuudus, kaugus tavarahvast, elukogemuse puudus, majanduskogemuse puudus. Varem seotud parteilise rahastusskandaaliga. Pigem jätab lojaalse “süvariigi” käsutäitja mulje, kui et tal endal oleks iseseisev otsustusjulgus ja “munad”.
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist ega sellest rääkinud.

Jüri Ratas (Keskerakond, peaminister 2016–2021)

• Maailmavaade: Populistlik tsentrist, pro-vene valijaskond, pragmaatiline.
• Tegevus: Reetis Edgar Savisaare ja hiljem reetis erakonda, silma jäi veel Pensionireformiga (teine sammas vabatahtlikuks). Valitsuskoalitsioon EKRE-ga.
• Kriitika: EKRE kaasamine kahjustas mainet mõlemal erakonnal. Sõnum segane ja ühiskonda polariseeriv. Kurikuulsa Covid pandeemia NETS lepingu käivitaja, mis põhjustas rahva meeleavaldused ja rahulolematuse.
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist ega sellest rääkinud.

Urmas Reinsalu (Isamaa)

• Maailmavaade: Rahvuskonservatiivne, pro-NATO, pro-Sõjad (Ukraina), pragmaatiline.
• Tegevus: Välisminister, aktiivne välis- ja julgeolekupoliitikas. Tugevdas Eesti kaitsetahte kuvandit aga tegevused jäid kesiseks.
• Kriitika: Erakordselt tugev retoorika, sisulise väljundi puudumine. Kurikuulsa Covid pandeemia NETS lepingu käivitaja (Isamaa juht oli siis Helir-Valdor Seeder), mis põhjustas rahva meeleavaldused ja rahulolematuse.
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist ega sellest rääkinud.

Jevgeni Ossinovski (SDE)

• Maailmavaade: Vasakliberaalne, sotsiaaldemokraat, mitmekesisuse ja võrdsuse pooldaja.
• Tegevus: Tervise- ja hariduspoliitika. Alkoholipoliitika karmistamine.
• Kriitika: Tekkisid piirikaubanduse probleemid. Parteitoetus langes tema juhtimise ajal. Vaesus kasvas, sotsiaalkindlustuste ja pereväärtuste vähenemine.
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist ega sellest rääkinud.

Margus Tsahkna (Eesti200)

• Maailmavaade: Uuendusmeelne, liberaalne, pro-Euroopa Liit, pro-NATO, pro-Sõjad, pro-Rohepööre.
• Tegevused: Vahetanud erakondasid nagu mõni mees “sokke”. Kaitseministrina jäänud silma Eesti turvalisuse hävitajana ja sõja õhutajana.
• Kriitika: Erakonna sisesed juhtimisprobleemid on kandunud valitsuse töösse, strateegiate puudumine, mees “munadeta”(sotsiaalmeedia kanalites korduvalt mainitud).
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist ega sellest rääkinud.

Eesti areng viimase 10 aasta jooksul vastavalt poliitilistele juhtidele

Taavi Rõivas (2014–2016)

• Digitaalne areng, skandaalid
• Ebavõrdsus, majanduse ebastabiilsus, korruptsiooni kasv ja rahva väljavool säilisid.

Jüri Ratas (2016–2021)

• Regionaalne tugi, pensionireform, majanduse ebastabiilsus säilis
• EKRE-ga valitsus – polariseerumine ja mõlema erakonna usalduse kaotus, korruptsiooni kasv.
• Ühiskondlikud pinged tõusid.

Kaja Kallas (2021–2024)

• Inflatsiooni kasv, majanduse langus, maksutõusud.
• Sotsiaalne kihistumine, usalduskriis, korruptsiooni kasv, õiglusriigi hukk.

Kristen Michal (alates 2024)

• Taastuvenergia, rohepööre – kliimapettus, ministri kohale pandud “kellegi” käske täitma.
• Inflatsioon kasvab, sõja oht kasvab, korruptsioon kasvab, majandus hävib, õiglsuriik kadunud.

Järeldus: Vaikus § 1 üle – Rahva tahe maha vaikitud

Mitte ükski Eesti poliitik viimase 10 aasta jooksul ei ole avalikult sekkunud või algatanud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 1 muutmist sellesse sõnastusse, nagu oli kirjas 1918. aasta manifestis: “Eestlasel on kõrgeim otsustusõigus”. Selle asemel domineerivad rahvusvaheliste agendade järgimine, parteilised huvid ja kaugus rahvast.

Eesti poliitiline eliit ei teeni täna rahvast, vaid võimulolekut iseenda ideoloogiliste, religioossete või majanduslike huvide täitmiseks. Nii kaua, kui põhiseaduse esimene lõige ei taasta eestlasele tema otsustusõigust, ei saa me rääkida tõelisest rahvavõimust ega suveräänsest Eestist.

Miks 800 aastat välisriikide poliitiliste jõudude orjuses olnud Eesti põlisrahvas võttis vastu Kõigi Eestlaste Manifesti 1918 aastal ja rõhutas, et Eesti Rahval On nüüdsest Kõrgeim Otsustusõigus? Kas neil oli juba nii valus ja taluvuspiir oli ületatud poliitikute türanniast? Miks vabamüürlane ja väliste poliitiliste jõudude käsutäitja Päts muutis ehk tühistas salaja selle Rahva Tahte ja muutis sõnastust, et Rahvas ei otsusta vaid kannab võimu? Kas välismaised poliitilised jõud ja rahatrükkijad nägid ohtu, et rahvas saab vabaks ja nad ei saa siis enam neid orjastada ja oma narratiivi ellu viia? Kas Islandil ja Shveitsis toimuvad samad protsessid, mis Eestis ja mujal maailmas – EI TOIMU! Nendes kahes riigis on Rahval Kõrgeim Otsustusõigus ja rahvas juhib riiki alt ülesse juhtimise põhimõttel.

Kas on aeg nõuda tagasi oma sõna õigus, oma maa ja oma tulevik?

Loe lisaks:

Teatavasti oli Eesti Vabariik esirinnas kinnitamaks, et Ukraina ründamine pidavat tähendama Putini soovi taastada kogu NSV Liidu territoorium. Eks ikka selleks, et pärast vallutada Euroopa ning varsti ka terve Maakera.

NATO luureteenistus, kes hoiatas Ukraina sõja eest, pole aga Balti riikidele sama hoiatuse sõnumit saatnud. Ja veel vähem nõudnud, et kui Nursipalu kodusid maatasa ei tehta, siis NATO
lahkub Eestist. Ometi on USA-l märksa pikem kogemus külmast ja kuumast sõjast NSV Liiduga kui Kaja Kallasel. Olgu siis sõjast Vietnamis, Iraagis, Süürias, Koreas või Afganistanis(enam kui 20-s riigis), kus sõditi alati võõral maal. Need lahingud olid kohalikele katastroof, suurriikidele endile märksa vähem(kannatas maksumaksja, kelle raha eest sõdasid rahastati ja mille arvelt relvatehaste omanikud rikastusid…).

Kuigi NATO ei näinud seoses Ukraina sõjaga mingit otsest ohtu Eestile, tormati sellegi poolest Nursipalus järjekordselt eestlaste kodude kallale nagu seda tehti üheksakümnendatel tagastamise kampaaniaga, mis pidi justkui heastama Stalini kuriteod, aga sundis hoopis tuhandeid eestlasi sünnimaalt lahkuma, nii et elanike arv vähenes katastroofiliselt, sest (välis)eestlased ei mõelnudki Eestisse naasta – neil olid piiri taga ammu olemas uued ja kaunid kodud.

Parimal juhul viibivad välismaised pärijad sünnimaa lukskorterites mõned kuud aastas. Halvimal juhul on „suuremeelselt“ tagastatud kinnisvara muudetud hoopis suureks äriks eestlaste kodudega. Ja see on ka ainus äri, mis õilmitseb, sest pärast NSVL Liidu lagunemist tekitati kahjuks kogenematute ja ahnete uute rahvusliidrite poolt tõeline geopoliitiline katastroof, hävitati suures osas nõukogude ajal loodud põllumajandus, tehastest ja vabrikutest rääkimata. Isegi Kreenholmi ei ole enam see, mis oli kord meie vabariigi uhkus.

Jah, ma rõhutan sõnapaari „geopoliitiline katastroof“, sest just selle Putini väljendiga õhutatakse kõikjal läänes sõjahirmu, mitte ainult Eestis. Keegi ei tohi kahelda, et vastav ütlus polnud sõjakuulutus Balti vabariikidele, vaid üksnes hinnang sellele, mis endisel NSV Liidu territooriumil üheksakümnendatel juhtuma hakkas: Venemaa rööviti oligarhideks hakanud tippnomenklatuuria poolt veel rohem paljaks kui Eesti, kuna neil oli ju rohkem röövida!

Järelikult ei pruugi pidevalt korrutatav Putini lause geopoliitilisest katastroofist sugugi mitte tähendada soovi kogu maailma vallutada, mis on veneviha õhutajate üks põhiline argument, sest igas Venemaa liidri ütluses on vaja otsida ulmelist allteksti, et teha absurdseid otsuseid, mis meie rahva olukorda veelgi halvendavad. Kas tõesti peavad Nursipalu elanikud seepärast kodudest ilma jääma, et ehk Putin siiski ja millalgi…? Aga Nursipalu ei toimu „millalgi“, vaid just praegu!

Kui eestlasi jätkuvalt kodudest välja aetakse, siis suretame me end ise välja ka ilma Venemaa abita. Lõuna-Eesti geopoliitilist katastroofi ei saa kuidagi õigustada Eesti Vabariigi kaitsmisega, sest eestlased tunnevad end üha kaitsetumalt just tänu oma valitsuse (mitte Venemaa!) otsustele, olgu selleks mitmed rahvast röövivad reformid või ka energia- ja metsakriis.

Samas meenutab näiteks tasuta ühistransport iga päev, et oli ka aegu, kui tõesti rahvale mõeldi.
Keskerakond pole suutnud kõike lammutada, mida nende partei oma parimatel aegadel elanike heaks tegi. On loomulikult kurb, et nad on kaotanud kunagise populaarsuse, sest teiste parteide kõlavad loosungid ei asenda keskerakonna tegelikke tegusid eestlaste elushoidmisel.

Pettunud valija tahaks loomulikult valida midagi täiesti uut, aga ükski uhiuus partei ei paku välja
usutavalt mõjuvat konkreetset algatust, kuidas inimeste olukorda kriisi ajal tõepoolest süvitsi
parandada. Kõik jääb rohkem suure sõnadega kõlksutamise tasemele. Ja eks kõige kindlamad käed on (meedia)propagandas loomulikult reformiparteil, keda valivad need, kes ei raatsi ühtegi senti oma tulust loovutada ja on raudkindlalt astmelise tulumaksu vastu, erinevalt keskerakonnast ja sotsiaaldemokraatidest. Mis sellest, et paljud reformipartei pooldajad on ise rikastunud kinnisvara äriga ehk äriga, mis on suuresti üles ehitatud kaasmaalaste kodude ja maade omastamisele. Erastatud vabrikud ja tehased meil ju suurt kasumit ei anna, need on lastud enamasti pankrotti minna. Rikastunud on vaid mõned nõuka aegsed direktorid, mitte töötuks muudetud proletariaat.

Hõiskamine, et liberaalne majandus olevat õitsengu alus kõlab seega pigem mõnitusena. Reformipartei otsuste üle ei rõõmusta enam Isegi mitte paljud ettevõtjad, sest muudele muredele on lisandunud ka elektrikriis! Jah, oravakeste populaarsus kasvas mühinal tänu Ukraina sõjale ja seda hoolimata olmekriisist. Asi pole seejuures kahjuks ainult osavalt tekitatud venehirmus, vaid ka selles, et paljudele poliitikakaugetele kaunishingedele meeldib rohkem jõukate kõnelejate stiilne välimus kui nende juttude sisu, rohkem näilisus kui tegelikkus. Ja nii usutakse reformipartei „kindlaid käsi“ sama süüdimatult nagu kunagist superkõnekat reklaami peatsest jõudmisest viie parema riigi sekka.

Ainus lootust andev tõsiasi praeguste valimiste eel on see, et kui omandi reformi traagika jäi
murrangulisel ajal suuresti vaid kodud kaotanute endi mureks, siis nüüd on eestlased märksa aktiivsemad ja julgemad Nursipalu kaitstes. Ehk ometi kord märkavad ka rikkad ja ilusad valijad, et reformierakonna poliitikud hoolivad nende kodudest ja Maarjamaa kaunist loodusest tegelikkuses märksa vähem kui oma ilukõnedes.

Rahvast aitaks kriisiajal ellu jääda mitte Eesti poliitika täielik allutamine sõjahirmule ja pidev elanike ahistamine mõttetute korralduste ja reformidega, vaid hoopis astmelise tulumaksu kehtestamine ja kontroll riikliku Eesti Energia rikastumise soovi üle.

Eesti Vabariigi territooriumil pole praegu (õnneks!?)muud sõda kui rahva sõda valitsuse julmade otsuste vastu.

Väikeriigil on ellu jäämiseks parem sõda vältida, kui ei soovita korrata Liivimaa või Preisimaa saatust. On äärmiselt vastutustundetu seada kogu riik ja rahvas ohtu upsakate manitsustega, et õilis sõda olevat parem halvast rahust ja kurjategijaga ei tohtivat keegi eales kokku leppida.

Miks ei soovi kohalikud hirmutajad kuulda võtta meeleheite karjet „Nursipalu peab võitma!“? Millal me saame jälle kord valitsuse, kes ei võitle venelaste vastu, vaid eestlaste heaks?

PS Reet:  “Kui rahvas võidab, siis ehk suudame sõda Eestis vältida.”

Artikli allikas Nelli Teataja 17.02.2023, autor Reet Kudu. Artiklit toimetanud Veiko Huuse

Loe sarnasel teemal lisaks: