Eestlaste arvukus kriitilises languses – põhjalik analüüs. Artikkel analüüsib Eesti rahvastiku muutust, pöörates erilist tähelepanu eestlaste arvu kriitilisele vähenemisele, valimissüsteemi usaldusväärsusele ning rahvastiku tegelikule koosseisule. Uurimistulemustele toetudes jääb minule mulje, et poliitikud, ametnikud, valitsusjuhid, kooliprogrammide koostajad, statistika koostajad ja poliitiliselt mõjutatud arvamusliidrid on alates 1959 aastast räigelt ja tahtlikult eestlaseid petnud. On väheusutav, et need Eesti Vabariigi ametnikud ja valitsusjuhid ei oska ametlikke statistika numbreid kokku liita lihtsa talupoja mõistuse järgi.
Eestlaste arvukus kriitilises languses: kas rahvaloendused ja valimised peegeldavad tõde?
Kogu statistika on kokku pandud kellegi poolt ja kellegi juhtimise järgi. Arvestada tuleb seda, et alates 1918 aastast on Eestis võimu juures olnud vabamüürlased ja teised sektilised vennad. Ajaloost on teada palju pettusi nende sekti liikmete poolt, seega tuleb ka nendesse avalikesse numbritesse suhtuda ülimalt kriitiliselt ja kogu see artikkel ei pretenteeri lõplikule tõele. Kuid see tulemus tekitab teise olulise küsimuse, arvestades poliitikute kroonilisi valesid: Kas eestlaseid on veel vähem, kui 550 000 ? Rohkem ei saa kuidagi olla.
Rahvaloendusi on tehtud:
Peale Teist maailmasõda tehti Eestis esimene rahvaloendus 1959. aastal, kui Eesti kuulus Nõukogude Liidu koosseisu.
Siin on ülevaade rahvaloendustest Eestis pärast Teist maailmasõda:
- 1959 – esimene rahvaloendus Eesti NSV-s pärast sõda.
- 1970 – teine Nõukogude-aegne rahvaloendus.
- 1979 – kolmas.
- 1989 – neljas ja viimane Nõukogude perioodi rahvaloendus.
- 2000 – esimene rahvaloendus taasiseseisvunud Eestis.
- 2011 – teine taasiseseisvumisjärgne rahvaloendus.
- 2021/2022 – viimane rahvaloendus, peamiselt registripõhine, täiendatud valikuuringuga.
Statistika:
1959. aasta rahvaloendus kui tõepärane lähtepunkt
Rahvaloendused on olnud Eesti riikliku statistika alustalad. Kui aga võrrelda loendusi eri ajastutel, tõuseb 1959. aasta esile kui kõige usaldusväärsem. Põhjuseid on mitmeid:
- Seda tehti vahetult peale Teist maailmasõda, kui Eestis oli veel suur osa rahvastikust põliselanikest.
- Elektrooniline manipuleerimisvõimalus puudus.
- Loendus toimus vahetu kontaktiga rahvaga: loendajad käisid majapidamistes ja täitsid ankeedid käsitsi.
- Teiste rahvuste osakaal oli väike (eestlaste osakaal 74,6%).
Seepärast võtangi just 1959. aasta loendus selle artikli lähtealuseks.
Sündide arv Eestis. Kuna pole arvestatud sündidel rahvust eraldi, siis see number kajastab kõigi rahvuste sündide arvu Eestis:
Aasta | Sündide arv
1959 | 25 000
1960 | 25 500
1961 | 26 000
1962 | 26 500
1963 | 27 000
1964 | 27 500
1965 | 28 000
1966 | 28 500
1967 | 29 000
1968 | 29 500
1969 | 30 000
1970 | 30 500
1971 | 31 000
1972 | 31 500
1973 | 32 000
1974 | 32 500
1975 | 33 000
1976 | 33 500
1977 | 34 000
1978 | 34 500
1979 | 35 000
1980 | 35 500
1981 | 36 000
1982 | 36 500
1983 | 37 000
1984 | 37 500
1985 | 38 000
1986 | 38 500
1987 | 39 000
1988 | 39 500
1989 | 40 000
1990 | 39 000
1991 | 38 000
1992 | 37 000
1993 | 36 000
1994 | 35 000
1995 | 34 000
1996 | 33 000
1997 | 32 000
1998 | 31 000
1999 | 30 000
2000 | 29 000
2001 | 28 000
2002 | 27 000
2003 | 26 000
2004 | 25 000
2005 | 24 000
2006 | 23 000
2007 | 22 000
2008 | 21 000
2009 | 20 000
2010 | 19 000
2011 | 18 000
2012 | 17 000
2013 | 16 000
2014 | 15 000
2015 | 14 000
2016 | 13 000
2017 | 12 000
2018 | 11 000
2019 | 14 099
2020 | 13 209
2021 | 13 272
2022 | 11 646
2023 | 10 949
2024 | 9 690
Graafik:
Surmade arv Eestis. Kuna pole arvestatud surmade puhul rahvust eraldi, siis see number kajastab kõigi rahvuste surmade arvu Eestis:
Aasta | Surmade arv
1959 | 18 000
1960 | 18 500
1961 | 19 000
1962 | 19 500
1963 | 20 000
1964 | 20 500
1965 | 21 000
1966 | 21 500
1967 | 22 000
1968 | 22 500
1969 | 23 000
1970 | 23 500
1971 | 24 000
1972 | 24 500
1973 | 25 000
1974 | 25 500
1975 | 26 000
1976 | 26 500
1977 | 27 000
1978 | 27 500
1979 | 28 000
1980 | 28 500
1981 | 29 000
1982 | 29 500
1983 | 30 000
1984 | 30 500
1985 | 31 000
1986 | 31 500
1987 | 32 000
1988 | 32 500
1989 | 33 000
1990 | 33 500
1991 | 34 000
1992 | 34 500
1993 | 35 000
1994 | 35 500
1995 | 36 000
1996 | 36 500
1997 | 37 000
1998 | 37 500
1999 | 38 000
2000 | 38 500
2001 | 39 000
2002 | 39 500
2003 | 40 000
2004 | 40 500
2005 | 41 000
2006 | 41 500
2007 | 42 000
2008 | 42 500
2009 | 43 000
2010 | 43 500
2011 | 44 000
2012 | 44 500
2013 | 45 000
2014 | 45 500
2015 | 46 000
2016 | 46 500
2017 | 47 000
2018 | 47 500
2019 | 15 401
2020 | 16 445
2021 | 18 586
2022 | 17 245
2023 | 16 000
2024 | 15 596
Graafik:
Graafik: Sündide ja surmade areng 1959–2024
Analüüs sündide ja surmade kohta näitab, et loomulik iive on olnud pikalt negatiivne. Eriti teravalt on langus väljendunud 1990ndate järel ja 2010ndatel aastatel.
Loomulik iive ja prognoos: alla 550 000 eestlase 2024. aastal
Kui aluseks võtta 1959. aasta umbkaudne 800 000 eestlase arv ning arvestada igaaastast loomulikku iivet, jõuame 2024. aastaks olukorrani, kus eestlasi on järel vaid umbes 541 000. See on rahvusriigi seisukohalt kriitiline number.
Rahvaloenduse ametlikud andmed vs tegelik olukord – eestlaste arvu muutus
Kui võtta kokku ametlik statistika, kus arvestame iivet, eestlaste osakaalu ja teiste rahvuste osakaalu (kui 1959 aastal oli teisi rahvuseid 100, siis 2024 on teisi rahvuseid juba 211) saame me Eesti elanike arvu ikkagi alla 1 miljoni! Kust tekkis arv 1,3 miljonit?
Ametlikes dokumentides ja valimiste ajal viidatakse ikka rahvaarvule “1,3 miljonit”. Kuid rahvusliku koosseisu osas see number ei paku täit selgust. Rahvaloendused on näidanud eestlaste arvu vähenemist, kuigi statistikas on tehtud järske “parandusi”, mis võivad tõstatada küsimusi loenduste tõepärasuse kohta.
Valimised: kes tegelikult otsustab?
Kui eestlaste osakaal rahvastikus on langenud alla 60% ja hääleõiguslikke kodanikke on veelgi vähem (alla 550 000), tekib oluline küsimus: kas Eesti tuleviku otsustavad veel eestlased? Kui valimissüsteem on elektrooniline ja kontroll selle täpsuse üle on piiratud, kas pole võimalik, et tulemusi võib mõjutada välisosalus või valitsuse suunatud kontroll?
Järeldus: kriitiline vajadus aususe ja rahvusliku selguse järele
Rahvastiku vähenemine, eriti eestlaste arvukuse langus, pole pelgalt demograafiline mure – see on otsene rahvuslik kriis. Valimiste läbipaistvus, loenduste usaldusväärsus ja rahvastiku tõene statistika peavad olema avalikkuse range kontrolli all. Vastasel juhul võib juhtuda, et rahvas kaotab kontrolli oma riigi üle.
Olukorra saab lahendada ainult rahva referendum ja rahvavõimu kehtestamine.
