Tekkis üks tähelepanek, mis kaasneb lõppude ja üleminekutega. Nimelt öeldakse, et inimene näeb surres justkui kokkuvõtet oma möödunud elust, mis toob selguse toimunust.
Praegu näeksime ka justkui kollektiivset unenägu — kokkuvõtet möödunud materialismi perioodist ja igaüks, kes soovib, võib saada selguse, kuidas on ealeski toimuda saanud kõik massimanipulatsioonid, kuidas on tekkinud totalitaarsed süsteemid, maffia, religioossed süsteemid, ajupesu ja muu taoline.
Me näeme, mida tähendab materialistliku maailmakäsitluse kalduvus üle tähtsustada “teisi” nii probleemide allika kui ka loodetava lahendusena.
Tegeleda endaga üha avarduvas projektsioonis.
See on tegelikult loomulik, sest inimteadvus ei tunne oma lapsepõlves veel ennast.
Maailm oli ju justkui enne siia saabumist valmis.
Ema oli enne, isa oli enne, kool, kirik ja kõik muu.
Saabusime viimasena.
Ja ainus võimalus on asuda endale looma ruumi selle juba olemasoleva ülekaaluka jõuga ruumi sisse.
Süüagi ennast sellesse sisse nagu tõuk.
Manipuleerimine on ratsionaalse mõistuse areng.
See toobki äratundmise endast ja alles siis on võimalik märgata ka konteksti…
Ei saa avastada teadvust enda ümber, avastamata ennast kui teadvust.
Siis on võimalik mõista ka enda kui teadvuse, kui oma ruumiga sünkroonsuste kaudu kooskõlastuva teadvuse kohalolekut.
Ei ole vaja manipuleerida.
Oluliseks muutub iseenda häälestus, seisund.
Tekib uus vastutus sellega seonduvalt.
Ja ka uus vabanemine, tervenemine sellest tulenevalt.
Teadvustamine on lahendus.
Praegu saame justkui läbistava pilguga üle vaadata seda, mis on seni tundunud kauge ja arusaamatu.
Kuidas nad ometi said saata 10 000 inimest Siberisse, lüüa 25 000 maha???
Mis metslased need küll olid?
Kuidas ometi on sellised asjad ajaloos võimalikud olnud???
Saame siin ja tänases näha läbi ja ära tunda, kuidas see juhtuda saab — mida tähendab juurteta jäänud inimene?
Inimteadvus, mis on sattunud keskkonda üle tähtsustades justkui trumlisse, kes tapab ennast “teiste” nimel ja kes laseb ennast “päästa” nagu lammast.
Pea nagu pall, teiste mängudes korvi visata.
Inimene, kes on kaotanud oma juured, ühenduse kehaga, vaistudega, toetuspunkti loojas ja allikas, kodurahu ja sügavamaid äratundmisi sünteesiva tuumühenduse endas.
Kohaloleku vaimus.
Oleme justkui teadlikus unenägemises eelmisest ajastust?
Häälestamas teadlikku kohalolekut inimesena keset oma reaalsust.
Kokkuvõte, mis võimaldab märgata ja ärgata.
Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.
Toeta meie tegevust
Liitu uudiskirjaga
