Tähendusrändaja tähelepanek

Täna kirjutan veel ühest tähelepanekust seoses sügavusega.
Piirpinnaga kontrollitava ja üksnes kooskõlastatava vahel.
See on piir, kus vastutaja radikaalselt muutub.
Kontrollitava mõjualas saab toimida materialistlik operatsioonisüsteem.
Vastutuse saab anda teisele ja teise eest saab vastutust võtta.
Kogenum, targem, vanem jne vastutab.
See on vanemlik hoidmine.
Lapse/vanema tüüpi suhe, milles ei ole võrdväärset kohtlemist.
Üks on usaldusväärne, teine mitte, üks teab, teine usaldab, üks kehtestab, teine allub jne.
See operatsioonisüsteem kehtib, kuni inimteadvus avardub kontrollimatusse ulatusse, avardub üle seniste piiride, lapsest on saanud noor inimene, inimesest on saanud ennast tundev ja enda eest vastutav personaalsus.
See tähendab ka süvenemist sügavamasse sisemisse äratundmisse.
Tasakaalu tugipunkt nihkub nähtamatusse, sealt edasi tunnetamatusse, kujuteldamatusse.
On selge, et sedalaadi toetuspunkti saab kanda ainult indiviid ise.
See on juba inimteadvuse tuumaühendus.
See on stepsli vajutamine oma olemuse peaserverisse.
See on toetumine vaiksetele teadmistele, endale toetuvas väekas ja rahulikus maailmatajus.
See tähendab selgetele äratundmistele tuginevat suhtlemist, kus pole kohta tagamõtetel ja manipulatsioonidel.
Isikuvabadus on selle tasandi põhiõigus ja just seetõttu troonib maailmas kõigi riikide kogemusmaastike keskel ikka vabaduse väljak, vabaduse sammas, vabaduse plats vms.
See on kõrgem vaimne väärtus, mis koorub igal juhul välja kõigi kogemuste seest.
See on see, mida kutsutakse ka oma teele asumiseks.
See on see, miks inimteadvus kehastub avardumiseks kehasse ja asetub kehastununa oma kogemusliku reaalsuse keskmesse.
Tuuma, et ennast selles – keset oma üha avarduvat teadvust – ära tunda.

Teadvuse teistele toetuva lapsepõlve lõpp saabub just koos juurdumisega üha enam nähtamatus sügavuses, just olemuslikus – elus olemisega seotud plaanis.
Selles, milles meid kannab nähtamatu plaan.
Plaan, mida meil tuleb tunda endas, sellega seoses tähendust tabada, lahenduseks vahendid leida, vastutada olemuse looja ees.
Sest näha võib kõike kusiganes, katsuma võib üritada sõita mõistuse süvaleiutiste toel, aga äratundmine leiab aset ainult endas.

Selles kohas me parajasti rapsimegi…
Jumal, viirus ja interneti avarused on juba ühtviisi nähtamatu tasandi avaldused.
See, mis meid elus hoiab, pärineb oma sügavamas nähtamatust.
Ei saa nende teiste peale enam kindel olla.
Rääkigu nad siis jumalast, viirusest või siin internetis millest iganes.
Nüüd juba ongi oma äratundmine see, mis saab toetada, selgust tuua.

Kuhu lähen ma enda elule tuge otsima?
Kui otsin kingi, siis muidugi kingsepa juurde edaspidigi, kui toitu, võib seda mulle serveerida meisterkokk, kui vajan teadmisi, oskusi mingist kogemusvaldkonnast, pöördun austuses vastava spetsialisti poole, aga kui asi küündib minu olemuse keskendunud allika, minu elujõu, mõttekvaliteedi, armastuse, usalduse ja nendega seotud otsuste, valikute juurde, vastutan üksnes ma ise.
Ma saan hambaarstilt uue väga meisterlikult paigaldatud hamba, kingin talle lisaks töötasule ka sügava tänu, aga äratundmine, mille mulle tõi kaotatud hammas, on minu äratundmine ja vastutus…
Ka selle osas, millist meistrit külastada nähtavas plaanis, vastutan ma ise.
Millist tähendust enda jaoks näha, kuidas seda kohelda jne.

Me läheme üle uuele operatsioonisüsteemile inimteadvuses.
See ei pöördu tagasi.
Džinni enam pudelisse ei saa.
Inimkond on iseseisvumise eas.
Sest meie ratsionaalne mõistus on jõudnud oma tarkuse teel nähtamatusse.
Meil on ülemaailmne samas ajas toimiv inforuum – nullruum.
Me näeme vaeva, et kontrollida palja silmaga (isegi tehnoloogia vahendusel vaevu nähtava) nähtamatu tasandi haigustekitajaid, me oleme sellest kõigest kõigutatavad nagu kosmonaudid rattas.
Meist oleks justkui saanud eriti lõhestunud usklikud, kes ilma oma äratundmiseta püüavad leida seda õiget teist?

Sest jah. Me olemegi kosmonaudid rattas.
Elurattas, kogemusratta pooluste vahel teadvustamas sügavamat olemuslikku toetuspunkti ja häälestamas uut tasakaalu.
Mõõtkavas, kus teised ei saa enam aidata nii nagu enne.
Kus teised saavad aidata üksnes sinnani, kus lõpeb nähtav plaan, kus laps laseb lahti vanema käest, laev laseb lahti oma ankruköied, inimene on silmitsi oma seletamatu eluandva ja valet ohustava olemusega.

See on operatsioonisüsteemi vahetuse koht meie teadvuses, millesse areng on meid toonud.
See on väga olulise äratundmise koht vastutuse erinevatest pooltest.
See on sügava elulise arukuse ärkamise koht, et mitte pressida üksteiselt ahastuses välja võimatut.
Lubadust lugeda üle liivaterad rannas ja peatada teiste kaitseks ookean.
Täna taibates saab homne täna tasakaalukam ja selgem.

Me ei saa üha elades ja arenedes eitada oma arengut, olemas olles enda olemust, armastuse ja mõistmise otsingus selle üha sügavamat leidmist, kogemist ja kohtamist.
Meil pole pääsu iseenda käest.
Meil, kes me asetusime inimeseks kehastudes oma reaalsuse keskmesse.

Analüütik leidis kaitsete sügavkülmast lootustandva juurika