Mercedes maailmatunnetusest läbi lillede
Õies on koos aineline osa, nektar ja õietolm, aroom ning ilu. Oleme harjunud kasutama neid ükshaaval. Igal hommikul tupsutame endale peale kallist lõhnaõli, kevadeti nuusutame maikellukesi ja toome toomingaõisi tuppa. Ravitee kaudu oleme harjunud kasutama õie ainelist osa. Kuid kui sööksime kaunist õiesalatit, saaksime kasutada kõiki õie häid omadusi korraga.
Kuidas jõuab meieni õie energia? Energia peitub molekulaartasandil aine vahelistes sidemetes, ta hoiab koos õie kroonlehtedes ja tupplehtedes peituvaid aineid. Kui sööme õisi, hakkame seedimisel neid aineid lahti võtma ning lahti võtmisel vabaneb sidemetesse kätketud energia. Õitest saame me väga hästi energiat, sest nad sisaldavad palju suhkruid. Suhkrutes on ainete vaheline side nõrk, aga kergesti vabanev – me saame seda energiat kergesti omastada. Näiteks rasvades on see side kahekordne ning rohkem energiat kulub seedimisel. Kõige raskem ja on seedida vajalikke valkusid.
Taim ja taime poolt pakutud ilu ja õite harmoonia jõuab igal juhul meieni meie rakuteadvuse ja organiteadvuse tasandile. Kui kingitud õiest või lillekimbust läheb “süda soojaks”, siis nii me ütlemegi.
Taim on kompromissitu andja. Küsimus on ainult selles, kas võtame tema poolt pakutu ka teadvuse tasandil vastu – kas teadvus aktsepteerib meie keha organi- ja rakuteadvuse tasandit või mitte. Kui ta ei aktsepteeri, olemegi liigselt äraõpetatud ja meil on väga raske uskuda oma keha tundeid ja emotsioone, keha märguandeid. Seepärast imestame, miks jääme haigeks või miks on meie elusaatus nii karm ja elu nii raske, keha haige.
Taime õis on meile üheks sõnumitoojaks ja tuleks küsida endalt, kas ma tõesti ei soovi teda vastu võtta. Kui meil on olemas hing, on meil võimalus ka taime õietasandit vastu võtta. Ma pole kohanud veel ühtegi inimest, kes ütleks, et tal ei ole hinge.
Vahel on keeruline õisi näha. Võtame näiteks tamme – tammetõru on tema vili, aga kus on siis tema õied? Kõik on näinud kaseurbi ehk isasõisi, aga kus on kase emasõied?
On ka taimi, kes üldse ei õitse – neil on õie omadused läinud väga sügavale mõnda teise taime osasse peitu.
Oleme andnud taimele, mis õitseb, eraldi nime – lill. Huvitav, miks inimene on õitsvale taimele eraldi nime andnud? Järelikult on see tema jaoks oluline olnud. Me ei anna asjadele niisama nimesid – oleme väga palju asju nimetamata jätnud.
Õis kutsub meid end ära tundma, ta kõnetab meie emotsionaalset poolt. Tavaliselt ütleme õie kohta: “Oi kui ilus”. Harilikult ütleme nii pigem õie kui näiteks matemaatika valemi või labidaga üles kaevatud maa kohta. Paljude asjade ja nähtuste puhul ei kasuta me neid vaadeldes emotsioone ega tunnetust.
Õitsvad lilled toome tuppagi ilu pärast – et saada tunnetuse tasandil kätte emotsiooni, et endal ja teistel oleks ilus vaadata. Kuid võime ilus ja õies tunnetada palju enamat.
Vanarahvas on öelnud, et ilu ei sünni patta panna. Tegelikult sünnib ka ilu patta panna, inimene suhtleb taimega nii varre, lehe, juure kui ka õie tasandil.
Ma saan väga hästi aru, miks see vanasõna on tekkinud. Iluvajadus ja ilumeel on inimestel kogu aeg olemas olnud, ainult varem läks väga palju aega enese primaarvajaduste katteks – toidu, sooja ja ulualuse hankimiseks. Kui eestlased elasid tööorjuses, jäi ilu nautimiseks väga vähe aega.
Lilled on objekt, mille puhul saame tunda ilust naudingut. Kui me muid asju sageli tahame tõsta emotsioonide tasandile, siis õis tuleb emotsiooni tasandilt tõsta praktilisele tasandile.
Öeldakse et liha on tõsise töömehe toit. Kuid kas olete mõelnud, mis vahe on taime valgul ja lihavalgul? Ilma, et meil oleks tarvis ühtegi laboratooriumi, võime seda seletada kõige lihtsamat teed pidi. Kust tuleb proteiin – valk? Loom ja inimene söövad valku ja ehitavad üles oma valgu – looma valgu, inimene inimese valgu. Aga millist valku taim sööb? Ta ei söö teisi valke, vaid toodab neid fotosünteesi abil. Ta teeb seda koostöös päikesevalguse, vee, süsinikdioksiidi ja mullast võetud mineraalidega.
Taim on seega valgu looja. Kui ta on looja, siis küsin, kas meil inimesena ei lähe tarvis sellist valku, kellel on kogemus sellest, kuidas ise tekkida, kuidas ise luua.
Kust tuleb inimesel uue raku loomise mõte ja võime? Kui lõikame noaga sõrme, siis kust tuleb tervenemise oskus? Ma arvan, et ikka sellest valgust, kes on loonud ennast ise ja mitte tekkinud ainult teise valgu sisse söömise abil.
Samamoodi on lood kõigi süsivesikute ja rasvadega – nad tekivad samuti taimes hoopis teisel põhimõttel kui loomas. Samal põhimõttel loob taim ka õie, millest saab toitu ka meie hing.
Väljavõte raamatust „Õitest Hingeni“ 2011
39
