Kuidas riikide valitsuste juhid lõpetasid muretsemise ja õppisid propagandat armastama.
1990 aastal toimus uute ravimite ja raviviiside väljatöötamisel paradigma muutus. Nii suur idee, et see pidi hõlmama kogu meditsiini. Algselt pidi see algama eel-kliiniliste ja kliiniliste uuringute tasemelt ning töötama kogu süsteemi kaudu kuni üksikute patsientide hoolduse ja juhtimiseni. Selle uue meditsiini arendamise ja läbiviimise kontseptsiooni nimetatakse tõenduspõhiseks meditsiiniks (EBM). Tõenduspõhine meditsiin pidi looma meditsiinile rangema aluse, mis põhineb teadusel ja teaduslikul meetodil. Tõesti, see pidi olema revolutsioon meditsiinis – erapooletu viis meditsiiniliste uuringute läbiviimiseks ja patsientide ravimiseks.
Tõenduspõhine meditsiin
Tõenduspõhine meditsiin on “praeguste parimate tõendite kohusetundlik, selgesõnaline ja kaalutletud kasutamine üksikute patsientide hooldust puudutavate otsuste tegemisel”. EBM-i eesmärk on integreerida kliiniku kogemused, patsiendi väärtused ja parim kättesaadav teaduslik teave, et suunata kliinilist juhtimist puudutavaid otsuseid.
Niisiis, mis jama tegelikult kokku keerati?
Tõenduspõhise meditsiini loogikas on suur viga meie tuntud meditsiinipraktikas, teadusel põhineva praktika alusena; selline, mis määrab ravi konkreetselt patsiendist lähtuvalt. See viga peitub tõenduspõhise meditsiini südames ja hinges, mis (nagu oleme viimase kahe aasta jooksul näinud) pole poliitikavaba. On naiivne arvata, et andmed ja uute ravimite litsentsimise protsess on vabad erapoolikutest ja huvide konfliktidest. COVID-19 kriis aastatel 2020–2022 on näidanud kõigile, kuidas riikide valitsuste juhid, haiglaarstid, akadeemiline ringkond, farmaatsia ettevõtted, peavoolumeedia ja sotsiaalmeedia on rikkunud tõenduspõhist meditsiini. Nad on võimendanud tõenduspõhise meditsiini protsesse ja põhjendusi, et rikkuda kogu meditsiinisüsteem.
Tõenduspõhine meditsiin sõltub andmetest. Enamasti viivad andmete kogumise ja analüüsi protsesse läbi farmaatsiatööstused ise ja seejärel raporteerivad kõrgemad akadeemikud vastavalt farmaatsiatööstuste andmete järgi. Probleem, nagu on välja toodud British Medical Journali juhtkirjas, on järgmine:
Varem konfidentsiaalsete farmaatsiatööstuse dokumentide avalikustamine on andnud meditsiiniringkondadele väärtusliku ülevaate sellest, mil määral on farmaatsiatööstuse sponsoreeritud kliinilised uuringud valesti esitatud. Kuni seda probleemi ei lahendata, jääb tõenditel põhinev meditsiin illusiooniks.
See andmete ja teadusliku protsessi terviklikkuse ideaal on rikutud seni, kuni rahalised (ja valitsuste) huvid ületavad üldist hüve.
Meditsiinis domineerivad suures osas vähesed väga suured ravimifirmad, kes konkureerivad turuosa pärast, kuid on tõhusalt ühendatud oma jõupingutustes seda turgu laiendama. Vabaturu meistrid on tähistanud erastamisest tingitud biomeditsiiniliste uuringute lühiajalist stiimulit, kuid ettekavatsematud pikaajalised tagajärjed meditsiinile on olnud tõsised. Teaduse edusammud takistavad andmete ja teadmiste omamise, sest tööstus surub maha negatiivsed katsetulemused, ei teata kõrvalnähtudest ega jaga toorandmeid akadeemilise teadlaskonnaga. Patsiendid surevad ärihuvide negatiivse mõju tõttu teadusuuringute kavale, ülikoolidele ja reguleerivatele asutustele.
Farmaatsiatööstuse vastutus aktsionäride ees tähendab, et teaduslikule aususele tuleb eelistada nende hierarhilisi võimustruktuure, tootelojaalsust ja avalike suhete propagandat. Kuigi ülikoolid on alati olnud eliitasutused, mis on altid annetuste kaudu mõjutamisele, on nad juba pikka aega pretendeerinud tõe ja ühiskonna moraalse südametunnistuse valvurina. Kuid valitsuse ebapiisava rahastamise taustal on nad võtnud kasutusele neoliberaalse turukäsitluse, otsides aktiivselt ravimite rahastamist kommertstingimustel. Selle tulemusel saavad ülikoolide osakondadest tööstuse vahendid: ettevõtte kontrolli kaudu teadusuuringute kava ja meditsiiniajakirjade artiklite kirjutamise ning meditsiinilise täiendõppe kaudu saavad akadeemikud kommertstoodete reklaamimise agentideks. Kui peavoolumeedias tuuakse esile tööstuse ja akadeemiliste partnerlustega seotud skandaalid, nõrgeneb usaldus akadeemiliste institutsioonide vastu ja reedetakse nägemus avatud ühiskonnast (BMJ).
Narratiivi kontrollivad valitsuste töötajad, meedia, CDC, WHO ja FDA, keda kasutatakse COVID-19 ja teiste selliste “viiruste” varase ravi narratiivi kontrollimiseks. Nüüdseks peaksime kõik teadma hüdroksüklorokiini varajaste kliiniliste uuringute korruptsioonist. Nende võltsuuringute põhjal soovitati maailma üht ohutuimat ravimit ambulatoorselt mitte kasutada – tõenäoliselt selleks, et suurendada vaktsiinide aktsepteerimist. Või kuidas valitsuste juhid kasutasid propagandat ivermektiini kasutamise kontrollimiseks selliste taktikatega, nagu nimetades seda inimtarbimiseks kõlbmatuks ja sildistades seda “hobuse-ussirohuks”. Kõik märgid näitavad, et need riikide valitsuste juhtide jõupingutused pidid hoiduma varakult ravist, et peatada vaktsiinide osas kõhklused.
Peale selle, et riikide valitsuste juhid kallutavad tõenduspõhist meditsiini oma eesmärkides, on meditsiinisüsteem rohkem huvitatud tulu teenimisest kui erapooletu uurimisprogrammi loomisest.
Akadeemilistes ringkondades on tõenäoliselt edukad need peamised arvamusliidrid, kelle karjääri saab edendada farmaatsiatööstuse pakutavate võimaluste kaudu. Arvamusliidrid valitakse farmaatsiaettevõtete poolt läbiviidavate profileerimistegevuste komplekside põhjal, näiteks valitakse arste nende mõju põhjal teiste arstide retseptide väljakirjutamise harjumustele. Farmaatsiatööstus otsib arvamusliidreid selle mõju ja prestiiži pärast, mida nende kuuluvus farmaatsiaettevõtte toodete kaubamärgile annab. Farmaatsianõukogude ja esinejate büroode hästi tasustatud liikmetena esitlevad arvamusliidrid meditsiinikonverentsidel ja meditsiinilise täiendõppe käigus läbiviidud tööstuse katsete tulemusi. Selle asemel, et tegutseda sõltumatute, huvitunud teadlastena ja hinnata kriitiliselt ravimi toimivust, saavad neist turundusjuhid või “tootemeistrid”.
Irooniline on, et farmaatisatööstuse toetatud arvamusliidrid naudivad paljusid akadeemilise vabaduse eeliseid, mida toetavad nende ülikoolid, valitsusjuhid, farmaatsiatööstus ja peavoolumeedia kanalite toimetajad oma seisukohtade väljendamisel, isegi kui need seisukohad ei ole tegelike tõenditega kooskõlas. Kuigi ülikoolid ei suuda parandada sellisest koostööst tulenevaid teaduse vääresitusi, seisavad farmaatisatööstuse kriitikud silmitsi peavoolumeedia informatsiooni tagasilükkamise, juriidiliste ähvarduste ja nende karjääri võimaliku hävitamisega. Just see ebaühtlane mänguväli puudutas paljusid tuntud arste ja teadlasi, kui nad kirjutasid avalikult teaduse kommunikatsioonivahendite mahasurumise ja kontrolli kohta. Teadusliku objektiivsuse ja erapooletuse edendamiseks loodud institutsioonide (st avalikud laborid, sõltumatud teaduslikud perioodilised väljaanded ja kongressid) säilitamine on täielikult poliitilise ja kaubandusliku võimu meelevallas; omandatud huvi ületab alati tõendite ratsionaalsuse (BMJ).
Reguleerivad asutused (WHO, FDA, …) saavad farmaatsiatööstuselt rahalisi vahendeid ning kasutavad ravimite heakskiitmiseks tööstuse rahastatud ja läbiviidud katseid, nägemata enamikul juhtudel algandmeid. Milline on meil usaldus süsteemi vastu, kus ravimifirmadel on lubatud „oma kodutöö ära märkida”, selle asemel, et lasta oma tooteid riikliku reguleerimissüsteemi osana sõltumatutel ekspertidel testida? Tõenäoliselt ei algata muretud valitsuste juhid ja kinnimakstud regulaatorid vajalikke muudatusi, et farmaatsiatööstusest täielikult eemaldada teadustöö ja puhastada kirjastamismudeleid, mis sõltuvad kordustrükkimise tuludest, reklaamidest ja sponsorlusest.
Mõned reformiettepanekud:
- Regulaatorid tuleb vabastada ravimifirmade rahastamisest.
- Regulaatorite ja farmaatsiatööstuste (samuti meedia) otsene töösuhe ja koostöösuhe peab lõppema. Regulaatorid peavad olema määratud Riigiametite poolt sõltumatult ja regulaatorid ei tohi olla seotud farmaatsiatööstustega ja farmaatsiaettevõtetega.
- Ravimifirmadele kehtestada maksud, et võimaldada sõltumatute uuringute riiklikku rahastamist; ja mis võib-olla kõige tähtsam, anonüümseks muudetud individuaalsete patsientide tasandi uuringuandmed koos uuringuprotokollidega. Need andmed tuleb esitada sobivalt juurdepääsetavatel veebisaitidel, et kolmandad isikud, kes on ise nimetanud või tervishoiutehnoloogia agentuuride tellitud, saaksid metoodikat ja katsetulemusi rangelt hinnata.
- Kliiniliste uuringute andmed tuleb avalikustada. Proovinõusoleku vorme on lihtne muuta, et need anonüümsed andmed oleksid vabalt kättesaadavad.
- Andmete avaldamine peab olema avatud ja läbipaistev. Valitsusel on moraalne kohustus katses osalejate, riskantse raviga seotud tõeliste inimeste ees ning õigus eeldada, et nende osalemise tulemusi kasutatakse teadusliku ranguse põhimõtete kohaselt.
- Valitsusel ja selle töötajatel on avalikkuse ees moraalne kohustus viia kliinilised uuringud läbi sõltumata farmaatsiatööstustest ja nende raportitest.
- Meditsiiniringkond peab ka edaspidi kasutama väljakirjutatud ravimeid. Varajased raviprotokollid, mis on päästnud lugematul hulgal elusid, on dokumenteerinud arstide tähtsa rolli COVID-i ja paljude teiste haiguste odava ja tõhusa ravi leidmisel. Las arstid olla arstid. Teadus- ja meditsiiniajakirjad peavad olema sõltumatud, reklaamivabad ja lõpetama koostöö farmaatsiatööstustega. See hõlmab kordustrükkide, bännerreklaamide, trükireklaamide jms müüki.
- Valitsus peab lõpetama sekkumise eelretsenseeritud dokumentide sotsiaalmeedias avaldamisse. Vaba ajakirjandus peab jääma vabaks valitsuse sunnist. Me kõik teame lugematuid näiteid, kus peavoolumeediakanalid on saanud farmaatsitööstustelt sponsorlust, et mõjutada seda, mida on lubatud trükkida. Ja miljardid EUROD on valitsused ja ametkonnad kulutanud nende EUA/litsentseerimata vaktsiinitoodete reklaamimiseks, mis ei hoia ära SARS-CoV-2 viiruse nakatumist ega edasikandumist. Samuti on paljud valitsusliikmed ja peavoolumedia kanalite omanikud otseselt või kaudselt seotud farmaatsiatööstustega ja farmaatsiaettevõtetega. See kõik kallutab ka tõenduspõhist meditsiini.
- Teadlikku nõusolekut, mis on üks kaasaegse meditsiini aluseid, on takistanud WHO, FDA, NIH, CDC, haiglaarstid, meditsiini tehnoloogia, sotsiaalmeedia ja peavoolumeedia. Nad on varjanud andmeid ja moonutanud tulemusi. Kui inimesed ei saa teadliku otsuse tegemiseks vajalikku teavet, ei saa tõenduspõhine meditsiin õigesti toimida.
- Riikide valitsuste juhid ja selle meditsiinitöötajad peavad lõpetama võitjate ja kaotajate valimise. Tõenduspõhine meditsiin nõuab erapooletut mänguruumi.
Kui me kunagi taas usaldame ja toetame tõenduspõhise meditsiini kontseptsiooni, tuleb süsteemis sisse viia olulisi muudatusi. Ainus küsimus on… kas meie valitsuse liikmed ja meie tervishoiusüsteemi bürokraadid(meditsiinitöötajad) saavad oma tööga hakkama?
Artikli koostamisel kaustatud info pärineb allikast The Epoch Times
