Kuidas muidu seletada, et kohtunik Ahti Kuuseväli, kes on sattunud skandaalse hooldusõigusvaidluse keskele, suudab sellest välja võluda õnnetunde valemi ning kuulutada kohtunike täiskogul Viljandis, et „ma olen ebanormaalselt õnnelik töö juures“?
Ühe geeni paraad Viljandis – õnnelik Ahti Kuuseväli
Artikli allikaks on Eesti Ekspress lugu: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120383035/olen-ebanormaalselt-onnelik-hooldusoigusvaidlusega-runnaku-alla-sattunud-kohtunik-laheb-alati-heameelega-toole
Mõistagi on tal õigus — ega mõistusega inimesed ei lähekski sellele ametikohale, kus tuleb perekondi pooleks saagida ja seejärel ennast tippsportlaseks pidada. Tippsport on ala, millel on üksainus reegel: ära lase end mõistusest segada.
Aga naljakaks läheb asi siis, kui avastad, et ta pole oma seisundis üksi. Viljandis kogunesid kõik need teised samasugused — geenikomplekti minimalistid, kohtunike gildi aastakoosolekule. Ja kui Ahti oma puuduolevast geenist rääkis, siis puhkes saalis aplaus. Mitte piinlik köhatus või piinlik vaikusehetk, vaid tormiline aplaus.
Kohtuniku amet olla „auasi“, ja kui ta suudab ühe päevaga kellegi lapse tuleviku ära otsustada, tunneb ta endale kuldmedali väärilisena. Siiralt — kui see poleks päris, arvaks, et tegemist on musta huumori festivaliga.
Kui mõni inimene mõtleks, et äkki oleks tark end selliste avaldustega tagasi hoida, siis kohtunike seltskonnas töötab see vastupidi: mida suurem jaburus, seda kõvem plaks. See oli justkui geenivaeguse paraad, kus medal antakse sellele, kes suudab kõige suurema lolluse võimalikult sirge näoga laval välja öelda.
Ja muidugi kuulutas Ahti „üks geen“ Kuuseväli uhkusega, et ta ei loe enda kohta kirjutatud postitusi. Loomulikult mitte — kui su peaga mahub korraga töötlema ainult toimikut ja jooksuraja asukohta, siis rohkemaks lihtsalt pole ressurssi. Aga see-eest teab ta, et igal otsusel on tema jaoks „kuldmedali kaal“. Muidugi on. Sest kui su mõistuse latt asub sääretaguses liivas, siis on iga suvaline otsus su enda jaoks juba maailmaime.
Ja see, et kolleegid sellist sooritust plaksutades vastu võtavad? See on ju omaette tase. Nagu oleks loomaaias šimpans lahti pääsenud ja keegi hõikab: vaata kui nutikas, suisa püsti tõusis!
Aga eks geenivaesed hoiavadki kokku. Neil on omavahel soe ja mõnus, sest keegi ei sega kaine mõistuse või eetiliste dilemmadega. Kui üks läheb lolliks, siis teised mitte ei keela, vaid ühinevad ja kiidavad takka. Nii sünnivadki Viljandis need suletud ukse taga peetavad kohtunike suurkogud, kust terve mõistuse juurdepääs on juba eos blokeeritud.
Ja kui stress kallale tikub? Pole hullu — jookseb lihtsalt eest ära! Mida pikemalt, seda parem. No mida muud ühe geeniga inimene ikka teha oskaks, kui joosta. Mõelda tal ju pole kuhugi, sest kes tahaks pärast tööpäeva veel meelde tuletada, kas ta lapsi peredest laiali rebides järjekordse medalikoha sai.
Nii et järgmine kord, kui keegi räägib sõltumatust kohtuvõimust, siis tead, mis see tähendab: sõltumatu igasugusest mõistlikkusest, empaatiast ja kaine mõistuse kontrollist. Ühe geeni vennaskond. Ja kui üks neist juhtub lavale eksima ning tunnistab avalikult, et ta on „ebanormaalselt õnnelik“ perede laiali kiskumise üle, siis ülejäänud plaksutavad. Sest see on nende tippsaavutus.
Ahti Kuuseväli on Eesti kohtusüsteemi elav tõend sellest, et kui evolutsioon vahel eksib, siis ta paneb sellele eksimusele ülikonna selga, haamri pihku ja annab talle õiguse lapse elu määrata. Ja siis saadab lavale, et ta saaks oma ainukese geeni nimel aplausi vastu võtta.
Ebanormaalselt õnnelik? Loomulikult. Sest normaalsus oleks siin loos viimane asi, mille olemasolu võiks üldse kahtlustada.
Eesti Vabariik 2025. Aplaus. Selle Eestimaa kohtusüsteemi loojad on kohtute esimees Villu Kõve, president Alar Karis, peaminister Kristen Michal ja justiitsminister Liisa Pakosta.
Kristiina Heinmetsa FB seinalt kommentaar selle Viljandi koosoleku teemal: https://www.facebook.com/share/p/1FRWutoQHJ/
“Kohtul on kohustus algatada kriminaalmenetlus ajakirjaniku ja väljaande suhtes kui avalikustatakse kinnise kohtumenetluse dokumente.
Seda tegid korduvalt Eesti Ekspress ja Sulev Vedler. Kohus kinnitas, et ta on algatnud kriminaalmenetluse 6 kuud tagasi, aga ootan siiani kinnitust samalt kohtunikult, kui kaugel on menetlus? Kas Eesti Ekspress ning Sulev Vedler on vastutusele võetud? Neile on esitatud süüdistus?
Täna loen ma hoopis PR lugu kohtunikust, kes on rikkunud seadusandlust, ignoreerinud ÜRO laste konventsiooni ja tema vägivallaga lõppenud ajutine kohtumäärus tunnistati täielikult õigustühiseks kõrgema astme kohtu poolt! Sama kohtunik on eksinud 2 korda ja kõrgema astme kohus on seda kinnitanud.
Keegi ei küsi, kuidas tunnen ennast mina või minu tütar, meile tuldi kallale sama kohtuniku õigustühise määruse alusel ja kõik riigiametnikud andsid allkirja kohtutäituri paberile, et midagi ei toimunud! Seda videot on näinud paljud!
Ma tegin midagi, mida pole keegi julgenud teha ja riskisin väga paljuga. Ma tõin avalikkuse ette vägivalla juhtumi ja see ei olnud minu soov saada “avalikult tuntuks” või teha PR kampaaniat endale. See oli surmahirmu tundnud ema avalik appikarje, palun aidake mind ja minu tütart! Need olid emotsionaalsed kirjavigadega sotsiaalmeedia postitused ja paistes näoga tehtud videokõnedena avalikud pöördumised, mitte Janek Mägi poolt peenhäälestatud avalikku arvamust kujundavad semiootiliselt korrektsed tekstid!
Vägivalla eitamine või selle ignoreerimine on üks asi, aga avalikult jätkata vägivalla pisendamist ja vägivalda põhjustanud osapoolte avalikku “puhtaks pesemist” on kõikide samas olukorras emade ja isade jaoks julm lugemine.
Kui kohtunik rikub seadusandlust ja kõrgema astme kohus kinnitab kohtuniku ebapädeva otsuse õigustühiseks ja kohtuotsuse seaduserikkumist kinnitab Õiguskantsler, kas “ohver” on kohtunik või ema ja laps, kelle peal kohus katsetas omaalgatuslikult õigustühist “innovatiivsust”? Miks ei küsi Eesti Ekspress seda kohtunikult?”
Loe lisaks:
