“Selle loo sissejuhatuseks räägin enda isiklikust kogemusest. Nagu ka see uudistekanal tervikuna on loodud – info otse allikast ja moonutamata ning läbi enda kogemuste. Minu enda isiklik kogemus kohtutes käimisega algas 2002 aastal, kui asutasin kiirlaenude firma ja mis tegeles “üleöö” laenude andmisega. Kohtus oli vaja käia võlgnikelt raha tagasi saamiseks. Lisaks tegeles tollel ajal minu meeskond juuriidilise abi osutamisega(firmade saneerimised, likvideerimised, pankrotid, inkassoteenused, maksuoptimeerimised, jne). Juba siis sattusid minu kõrvu ütlused, et “See kohtunik on suht keeruline aga ma tean seda inimest, kes oli tema kursusekaaslane ja ma räägin temaga…. ” või “See protsess on nii või naa meie kasuks juba otsustatud, ma õppisin Tartus õigust temaga koos….”, või “see kohtunik on “klubis” ja sellega on kõik öeldud..”, selliseid “varem koos õppinud või koos ühes adv. büroos töötamist” oli mitmeid. See pole tänaseni muutunud. EV Põhiseadus räägib võrdsest õigusemõistmisest aga seda pole, sest see kellel rohkem raha, kes kuhu kuulub – sellel rohkem võimalusi ja võrdsusest pole juttu. Eesti Suur Meedia “sülitab” inimestele näkku ja rikub inimeste elusid väärinfo, väljamõeldud lugudega ja ilma kohtuotsusteta tembeldatakse inimene petiseks ja vargaks. Suure Meedia omanikud kuuluvad “klubisse” ja/või on nende religioon (juudi sionism?) selline, mis lubab inimesi tühistada ja hävitada. Juba selliste Suure Meedia tühistamiste takistamiseks tuleks luua Rahva Võim ja Rahva Õigluse Koda, kes hindab inimese kohta avaldatud infot ja tõendite puudumisel võetakse juba meediaettevõte ja loo autor vastutusele, ja see otsus on aluseks Kohtule, et Riik peab andma esialgse õiguskaitse, et süütu inimene ei peaks veel raha kulutama ülirikaste meediaettevõtete vastu kohtus oma süütuse tõestamiseks. Alljärgnev Annika Urm lugu läbi isikliku kogemuse on ehe ja värske näide Eesti kohtusüsteemi praagist ja avalike teenistujate põhiseaduse eiramisest.” – Veiko Huuse
39
