Alates 2020. aasta aprillist on olnud enam kui ilmne, et sulgemised läksid üksikisikutele ja ühiskonnale liiga kulukaks ega suuda kunagi teenida ratsionaalset rahvatervise kaitset. Ja aasta hiljem kogunes tõendeid selle kohta, et vaktsiinivolitused olid samamoodi kaitsmatud. Mis aga juhtub nendega, kes vabandavad ja on aru saanud Eliidi kurjadest plaanidest?
“Mõlemat taktikat ühendas tohutu riikliku sunni kasutamine, mis läks vastuollu iga tsiviliseeritud valitsemise põhimõttega.”
Nagu meile pidevalt räägitakse, olid nii inimesed kui ka valitsus paanikas ja asjatult. Nagu selgub, ei olnud nakatumise suremus 2–3 protsenti, nagu WHO oli varakult öelnud, ega 1 protsenti, nagu Fauci 2020. aasta märtsis ütles, vaid pigem 0,035 protsenti alla 60-aastastel.
Covid on olnud väga nakkav ja sellega kaasnev loomulik immuunsuse kaitse. Õige poliitika oleks pidanud olema kogu sotsiaalse ja turu toimimise säilitamine, samal ajal kui tegelik haavatav elanikkond kaitses end, oodates laialdast puutumatust. Nii on iga põlvkond 100 aasta jooksul käsitlenud nakkushaigusi: meditsiinilise, mitte poliitilise küsimusena.
Teisisõnu tegid poliitikud ja ametnikud üle maailma tohutuid ja ilmseid vigu, mitte hiljem, vaid algusest peale. Selle üle ei tasu tegelikult enam vaielda. Tõendid on nüüd 2,5 aastat sügavad. Ebatõhusa vaktsiini 85-protsendilise katvuse nõudmine oli samuti ränk viga, sest inimesed ei ole rumalad ja teadsid, et nad ei vaja seda vaktsiini, eriti kuna see ei kaitse nakkuse ega edasikandumise eest ning selle heakskiitmine läks mööda kõigist tavapärastest kliiniliste uuringute standarditest.
Kus on vabandused? Vabandust, tundub olevat kõige raskem sõna. Seistes silmitsi tohutu ebaõnnestumisega, on meiega seda teinud masinavärk üldiselt keeldunud ütlemast lihtsat sõna. Võimuga inimestel on kõige raskem tunnistada oma ekslikkust. Kuigi kogu maailm teab, mida nad tegid, ning tohutu ja üha suurem hulk on teadlikud täielikust läbikukkumisest, nõuab poliitiline klass siiski elamist enda loodud fantaasiamaal.
On erandeid.
Pakistani Peaminister Imran Khan vabandas 2020. aasta aprillis toimunud sulgemiste pärast.
Floridast pärit Ron DeSantis on korduvalt öelnud, et sulgemised olid tohutu viga ja ei kordu kunagi seni, kuni tema juhib. See on väga lähedal vabandusele, kuigi paljud elanikud ootavad endiselt võlusõna.
Ka 2020. aastal ütles Norra peaminister Erna Solberg Norra televisioonis, et tema ja teised sattusid paanikasse ja “võtsid paljud otsused vastu hirmust”.
See on lähedal vabandusele aga mitte nende suust kõlanud selgelt “Vabandust”.
Nii palju kui ma tean, on see kõik. Kuni 22.10.2022. Kanada Alberta uus peaminister Danielle Smith palus vabandust Alberta elanike ees, keda diskrimineeriti nende COVID-19 vaktsineerimise staatuse tõttu. “Mul on sügavalt kahju kõigist valitsustöötajatest, kes kaotasid töö, ja tervitan neid tagasi, kui nad tahavad tagasi tulla.”
Suur austus talle! See on täpselt see, mida me otsime. Mitte ainult mõnelt, vaid kõigilt. Selliste vabanduste peaaegu puudumine põhjustab tohutut poliitilist ümberkorraldust kogu maailmas, kuna raevunud valijad nõuavad ülekohtu tunnistamist ja ohvrite õiglust.
Neid ei tule ja seetõttu viha ainult tõuseb. Tormipilved kogunevad võimatult ülbe Anthony Fauci ümber, tiirleb uus hittfilm ja kohtunik nõuab tema tagandamist võimsas kohtuasjas, mis esitati tema hüperkriitilise kokkumängu vastu sotsiaalmeedia ettevõtetega tõe tsenseerimiseks.
Nüüd, kui sellest katastroofist on möödunud peaaegu kolm aastat, on mure, et inimkond lihtsalt lepib pahameelega ja liigub edasi, põhjendamatuks. Inimesed avastavad, et seal on palju eriarvamusi ja see ulatub üle partisanide lõhe. Sellest tulenevad kultuurilised ja poliitilised ümberkorraldused kajavad kaua tulevikku, nagu ka teised suured murrangud minevikus.
Mõelge suurtele ajaloolistele sündmustele, mis põlvkondade kaupa Ameerika poliitikas kajasid. Võitlus orjuse üle. Esimene maailmasõda. Keeld. Uus tehing. Teine maailmasõda. Külm sõda. Viimast tean hästi, olles viimastel aastatel täisealiseks saanud. Tagantjärele mõeldes oli külma sõja pikk episood täis mütoloogiat. Siiski väljendus võitlus vabadus vs kommunism ideoloogilistes terminites. Loodud liidud püsisid aastakümneid ja mõjutasid tsüklite järel poliitilisi poleemikaid nii kodu- kui ka välismaal.
Ajastuse ja põhimõtte kaotamise kummalistel põhjustel avastasid “ärganud” vasakpoolsed end segamini sulgemispoliitika ja seejärel vaktsiinimandaadiga. Paljud neist järgisid poliitikat, mis rikub neid õigusi, mille kaitsmisele nad aastakümneid keskendusid. Nii palju siis Bill of Rights’ist, liikumisvabadusest, klassideta ühiskonna tunnustamisest, kehalisest autonoomiast jne. Vasakpoolsed kaotasid nende aastate jooksul oma hinge ja võõrandasid seeläbi hulgaliselt terve mõistusega vasakpoolseid, kes vaatasid õudusega, kuidas nende oma hõim nad hülgas autoritaarsuse kasuks, mida nad olid pikka aega tauninud.
Lukustus/mandaat vs mitte: see võib olla teema, mis kõlab kaugele tulevikku. Samuti ühendab see poliitilisel “parempoolsel” inimesi taas väikeettevõtete, tõeliste kodanikulibertaaride ja usuvabaduse eest võitlejatega. See võimaldab “vasakpoolsetel” taas leida oma hääle inimõiguste ja vabaduste eest. Selleks ei pea nad olema aktivistid; nad peavad olema ainult inimesed, kes ei taha, et nende palvemajad lukustataks, et nende äri suletaks ja pankrotistutaks, nende kõnet piirataks ega nende kehalist autonoomiat rikutaks.
Samuti pani see rõhku õigele punktile: Riikide rahvaste vabaduste kaitsmisele mitte mõne varjulise välisvaenlase, vaid riikide oma valitsuste eest. See tõmbab ligi ka vasakpoolset, mis on pikka aega suuräri paika kahtlustanud, ja antud juhul õigustatult. Suurimad korporatsioonid, nagu Google, Amazon ja Meta (Facebook), on vaatamata sellele, mida nad siin maailmas saavutavad, otsustavalt lukustamise kasuks.
Sama ka Big Mediaga – Peavoolumeediaga. Põhjus ei ole ainult selles, et sulgemised saavad neile vähem kahju ja paljudel juhtudel saavad nad neist ka kasu. Põhjus on selles, et neid ettevõtteid valitsevad inimesed naudivad valitseva klassi elu ja näevad maailma nende kaudu. Lukustamine oli kultuurilistel ja poliitilistel põhjustel eelistatud poliitika, mis on iseenesest skandaal.
On veel üks võimsate inimeste rühm, kes on võimeline pühenduma blokeeringu-/mandaadivastasele eesmärgile: lapsevanemad. Hämmastava despootliku teadmatuse käigus sulgeti riikides koolid, ilma meditsiinilise hüvitiseta ning laste ja vanemate groteskse kuritarvitamiseta.
Need on koolid, mille eest inimesed maksavad suuri makse, samas kui erakoole kasutavad vanemad maksavad kaks korda rohkem. Valitsused sulgevad nad, röövivad vanematelt nende raha ja purustavad nende väljakujunenud elurütmi. Paljud lapsed mõnes riigis kaotasid kaks aastat haridust. Paljud kahe sissetulekuga pered pidid ühest neist loobuma, et oma lapsi kodus hoida, kui nad “teesklesid”, et õpivad Zoomi kaudu, samal ajal kui neil keelati kohtumised eakaaslastega.
Kui koolid töötasid normaalselt, kiitis WHO ja CDC ilma tõenditeta heaks Covidi vaktsiini laste jaoks. Vanemad pole nii lollid. Nad ei lähe kunagi selle peale. Nad tõmbavad lapsed riigikoolist välja era- ja koduõppesse, põhjustades tõelise kriisi riiklikus haridussüsteemis.
Siis on teil kolledžite ja ülikoolide probleem. Kas õigustatult või valesti, toovad vanemad ja üliõpilased kolledži eest tasumiseks äärmuslikke rahalisi ohverdusi, lootes, et õige haridus ja kraad loovad inimestele edu kogu eluks. Olenemata sellest, kas see on tõsi või mitte, on vanemad oma laste tuleviku suhtes riskikartlikud, nii et nad teevad kõik selleks, et see juhtuks.
Siis ühel päeval lukustati lapsed ülikoolidest, kus nad osalemise eest maksavad. Ei mingeid pidusid. Õppesessioone pole. Ei tohi minna teiste inimeste tuppa. Isiklikud juhised puuduvad. Paljusid tuhandeid õpilasi on nõuete täitmata jätmise eest trahvitud ja ahistatud. Neile on peale surutud maskid, kuigi nende viiruseoht läheneb nullile ja mälestus sellest alandusest jääb terveks eluks. Siis tulid vaktsiinid, mis sunniti kolledži üliõpilastele, kes neid ei vajanud ja on kõrvalnähtude suhtes kõige haavatavamad.
Miks on rahvas sellega leppinud? Tavatingimustes poleks nad seda kunagi teinud. Ükski sellest poleks olnud võimalik. Üks põhjus, miks nad seekord tegid: hirm. Hirm haigestuda ja surra või, kui ei sure, kogeda püsivaid tervisemõjusid. See emotsioon võib kesta palju kauem, kui võiks arvata. Kuid lõpuks jõuavad emotsioonid faktidele järele, sealhulgas tõsiste tagajärgede oht oli metsikult liialdatud ning sulgemised ja mandaadid ei aidanud haiguste leevendamisel midagi saavutada.
Kas sa mõtled, et kogu see kannatus ja õudus oli asjata? Kui see arusaamine koidab, muutub hirm vihaks ja viha tegudeks. Kui mõistate seda dünaamikat, saate aru, miks sulgemise arhitektid dr. Faucist CDC-ni ja WHO-ni teevad kõik endast oleneva, et seda koitu edasi lükata, kasutades igapäevaseid häireannuseid, mis on loodud selleks, et hoida inimesi hirmus ja teadmatuses.
Hirm on aga murdumas. Mõtiskleme kogu selle uskumatu terviseteatri üle, mida oleme näinud kaks ja pool aastat, inimeste ringis hüppamist, et jääda 2 m kaugusele teineteisest, tobedale restoranimenüüde keelustamisele, kohustuslikule maskeerimisele, liikumiskeelule ja inimeste suutlikkuse piiranguid ning me mõistame, et inimesed(poliitikud – eliidi tööriistad), kes kõik need erakorralisi meetmeid otsustasid, mõtlesid asju lihtsalt välja, et näida otsustava ja täpsena.
Vaatame tagasi ja tunneme kahju sellest, kuidas me üksteist nii jõhkralt kohtlesime, kuidas nii paljud muutusid rottideks, kes olid näljased, et reeta oma sõbrad ja naabrid politseile, kuidas me vabatahtlikult uskusime nii palju valesid asju ja praktiseerisime nii jaburaid usu rituaale, et me väldime ja kontrollime seega vaenlast – patogeeni(viirust), mida me tegelikult ei näinud ja mida ka ükski tehnika – mikroskoop – ei näidanud.
Midagi sellest ei unustata niipea. See on meie elu suur trauma. Nad varastasid meie vabaduse, õnne, meie eluviisi ja üritasid asendada need kõik puritaanliku tundlikkusega karmi režiimiga, mis konkureeris Talibaniga, sundides kogu elanikkonda oma nägu varjama ja elama hirmus Ameerika “mandariinide”(Ameeriklased süüdistasid kõiges Hiinat) ees, kes tulid kogu elanikkonda nõelte ja haledalt kontrollitud haavlitega invaliidistama.
Karma keerab juba vastu kogu sundtotalitaristide jõugule kogu maailmas. Kuigi viirus on nähtamatu, on hästi nähtavad inimesed, kes on inimestele teada ja jõustasid sulgemisi ja volitusi, kes hävitasid riigid ja inimeste vabaduse. Neil on nimed ja karjäär ning neil on õigus olla oma tuleviku pärast väga mures.
Inimeste harjumine psühholoogiliselt kõige raskem on eksimuse tunnistamine, andestuse palumine ja lubadus seda enam mitte teha. Seda valjusti väljaütlemine teiste kuuldeulatuses on veelgi raskem. Igal rassil-rahvusel-religioonil on sellest mingi oma versioon, sest see on osa vastutustundlikuks inimeseks saamisest.
“Parim lähenemine on lihtne sõna: vabandust. Nii haruldane, kuid nii võimas. Miks mitte järgida Danielle Smithi eeskuju ja öelda seda lihtsalt?”
Artikli allikas: Brownstone
