Ootel olevat ELi peadiplomaati tähistatakse kui märki Venemaa vastu. Tegelikkuses on see kehatu eskaleerumine.
Eesti “raudsest leedist“ (Eiserne Lady) saab ELi välispoliitika juht. Tema nimi: Kaja Kallas. 47-aastane on olnud Euroopa Parlamendi liige kümme aastat. Nüüd töötab ta peagi käsikäes komisjoni ametisseastuva presidendi Ursula von der Leyeniga. Liège’i kohus oli enne Euroopa Parlamendi valimisi lahkelt otsustanud, et sakslase suhtes tema Pfizeri tehingu tõttu algatatud uurimise võib peatada, et mitte häirida valimiskampaaniat.
Kallasel ja von der Leyenil on üks ühine joon. Midagi, mis ühendab neid rohkem kui naiseks olemise kohmakas bioloogiline asjaolu. Mõlemad on kahe peaministri tütred. Kaja isa Siim oli Eesti peaminister – Ursula isa hr Ernst Albrecht oli Alam-Saksimaa vanem. Eestlane oli ametis veidi üle aasta, misjärel sai temast neljaks aastaks Euroopa Komisjoni asepresident. Albrecht valitses Alam-Saksimaa avarusi rohkem kui 14 aastat.
Ainult täielik võit …
Euroopa Liit on seega muutunud omamoodi primogeniture‘iks – ebatäpseks, sest vähemalt Ursula von der Leyen ei olnud Albrechtide esmasündinu. Kuid igaüks, kes on kunagi olnud seotud poliitikaga, võib-olla isegi Euroopa tasandil, viiakse tagasi tippu, Euroopa võimu hoobadesse. Dünastiad moodustuvad nii-öelda Euroopa tasandil.
Kaja Kallas on tuntud kui venesööja (Russenfresserin). Ukraina sõja algusest peale tugines ta Ukraina – ja seega ka lääne – täielikule võidule. Vaid kaks kuud pärast sõja algust rääkis Kallas Berliinis Venemaast ja olukorrast Balti riikides. Seda tehes kasutas ta kontrolli alt väljunud Vene diktaatori kuvandit – ta oli isegi stalinismi taaselustanud. Sellest ajast alates on seda mõistet ikka ja jälle kasutanud vastandlikud lääne poliitikud. Kuid ilma teda valgustamata. Võib arvata, et Vladimir Putin ei ole veatu demokraat – vaid stalinist? Kas sõnad ja see, mida nad tegelikult väljendada tahavad, tähendavad praegusel ajal üldse midagi?
Venemaale ei tohiks mingil juhul järeleandmisi teha, rõhutab Kallas ikka ja jälle. Samuti ei tohiks Venemaaga olla “tagasiteed tavapärase äritegevuse juurde“. Nende nägemus, nagu paljudel tänapäeval, näib olevat euroopalik ilma oma suure naabrita mandrist ida pool. Ta esindab seda Euroopa isolatsionismi vormi Euraasia silla suhtes nagu peaaegu ükski teine inimene Euroopa poliitikas. Gerd Meissner kirjutab Freitagis, et Kallasest on saanud isegi “Ameerika kõva liinilaevade lemmikeurooplane“ (Lieblingseuropäerin amerikanischer Hardliner avanciert). Mõnda aega õppis ta ka Ameerika Ühendriikides õigusteadust. Maailma Majandusfoorum ei loetle neid noore globaalse liidrina. Sellegipoolest võiks talle sellise rolli määrata. Ta on üks Euroopa juhtivaid transatlantilisi – ja tema kuvand Venemaast soovitab teda kõrgemateks ordinatsioonideks.
… seejärel jagage Venemaa
Kallas mõtleb aga teisiti kui paljud, kes räägivad Lääne totaalsest võidust praegusel ajal ja sellest pöördepunktist. Ta mõtleb ja nõuab nii-öelda hetke: mis peaks juhtuma, kui Venemaa tegelikult – ja vastupidiselt ootustele – lüüa saab? Eestlane teab võimalikku protseduuri. Samuti siin seisab see Ameerika kõva liinilaevade traditsioonis, kuna see peab silmas [saksa-ameerika juristi] Morgenthau plaani varianti. Venemaa hävitamine on tulevikulahendus: suur riik tuleks jagada paljudeks väikesteks riikideks.
Selle võib julgelt tõlkida sirgjooneliseks: alles siis, kui Venemaa kaardilt kaob, peaks Lääs rahul olema. Kujutage ette, kui selline teade tuleks Venemaa presidendilt. Sellist lauset kasutataks kohe tõendina, et Putin on varsti Varssavisse ja Berliini tunginud. Kuid need simulatsioonimängud pole atlandiüleste kullide meelest uued. [Poola-ameerika diplomaat ja politoloog] Zbigniew Brzezinski, kes on toetanud seitset USA presidenti mõnikord rohkem, mõnikord vähem nõutult, flirtis ideega Vene karu lõhkuda. See peaks olema kolm või neli osa. Tema raamatus „Die einzige Weltmacht“ (Ainus maailmavõim) on kirjas: „Einem lockeren konföderierten Russland – bestehend aus einem europäischen Russland, einer sibirischen Republik und einer fernöstlichen Republik – fiele es auch leichter, engere Wirtschaftsbeziehungen mit Europa, den neuen Staaten Zentralasiens und dem Osten zu pflegen“ (Lõdval Konföderatsiooni Venemaal – mis koosneb Euroopa Venemaast, Siberi vabariigist ja Kaug-Ida vabariigist – oleks ka lihtsam säilitada tihedamaid majandussuhteid Euroopa, Kesk-Aasia ja Ida uute riikidega). See kõlab peaaegu hoolivalt. Ajalooliselt kasvanud Vene impeeriumi purustamise moto järgi: Me teeme seda ainult teie jaoks, kallid venelased! Te tänate meid selle eest!
Venemaa on paljurahvuseline riik – seda võetakse arutelus harva arvesse. Erinevalt Ameerika Ühendriikidest, mis omal moel mahutab oma piiridesse ka palju rahvaid, näib kooseksisteerimine Venemaal olevat rahumeelsem kui Ameerika Ühendriikides. Gabriele Gysi ütles ühes intervjuus – see järgneb siin mõne nädala pärast –, et Vene nõukogude võim oli võib-olla parem okupatsioonivõim: sest ta austas kultuure, mida ta okupeeris. Ameeriklased on erinevad: nad käituksid kultuurilis-imperialistlikul viisil ja jätaksid maailmale oma jälje.
EL on muutumas radikaliseerunuks
See on vaid kõrvalepõige, tagasi Kallase juurde: Nii et ta pooldab Venemaa – ja seega ka vene kultuuriruumi – sellist hävitamist. Mis see muud on kui vihakõne? Mõni aeg tagasi teatas Euroopa Komisjon, et püüab muuta vihakuriteod ELi kriminaalkuriteoks. Desinformatsiooni ja vihakõne vastased kampaaniad kannatavad üldiselt põhiprobleemi all: ainult poliitiline võim ja majandustegelased otsustavad, mis on desinformatsioon või vihkamine ja mis mitte. Kallase juhtum näitab seda üsna hästi: naine esindab ELi välisministeeriumi ja on seega organiseeritud Euroopa tippdiplomaat. Nende purustavat retoorikat ei peeta vihkamiseks – ja nende visaduse retoorikat, mis teeskleb, et Ukraina võib selle sõja võita, ei peeta samuti desinformatsiooniks.
Siiski tuleb ka küsida, kas see daam ei ela ka rahast, mille tema abikaasa – tema nimi on Arvo Hallik ja ta on investeerimispankur – teenis äriga Vene ettevõtetega, isegi sõjamajandusega. Ja seda pärast seda, kui Euroopa Liit oli kehtestanud sanktsioonid, nimelt kuni 2023. aasta lõpuni. See ei pruugi iseenesest olla laiduväärne, ärimehed ajavad äri. Kuid kellegi jaoks, kellel pole midagi muud kui vihkamine Venemaa vastu, pole see asi enam tühiasi, vaid klassikaline elitaarsete topeltstandardite juhtum. Näiteks raskendatakse Euroopas vene päritolu inimestel vanale kodumaale reisimist ja seeläbi oma vanemate või laste külastamist – kuid samal ajal rikastusid Kaja Kallas ja tema abikaasa ilma sanktsioonideta.
Selline kaksikmoraal ei muuda naist võimatuks ELi kõrgemale ametikohale kandideerimisel. Võib-olla hoopis vastupidi. See ühendab teda tõenäoliselt ka oma kolleegi von der Leyeniga. Oleme tänapäeval tunnistajaks Euroopa Liidu massilisele radikaliseerumisele. Igaüks, kes määrab välisasjade esindajaks sellise isiku nagu Kallas, arvutab välja suurima võimaliku kahju. Eestlase ametisse nimetamine on eelkõige üks asi: selge signaal Moskvale, et ta ei soovi läbirääkimisi pidada. Selle asemel jätkavad nad seni, kuni Venemaa on lõhenenud – või on see Euroopa?
Allikas: Autor: Saksa „Overton Magazine“ toimetaja Roberto De Lapuente Overton-magazin.de
Loe lisaks:
39
