Eesti Vabariigi põhiseadus on ajale jalgu jäänud. Selle asemel, et teha algse põhiseaduse kohta uusi ja täiendatud “tõlgendusi” ja lihtsale inimesele arusaamatuks, võiks teha uue põhiseaduse Rahva Referendumi kaudu. Miks Eestis vaikivad sellel teemal akadeemikud, professorid, õigusteadlased, poliitikud, suurettevõtjad? Ainuüksi see fakt, et inimeste õigusi ja vabadusi on rängalt piiratud ning rahval puudub kõrgeim otsustusõigus, nõuab uue põhiseaduse vastuvõtmist. Alljärgnevalt toome ka näiteid, et Eesti Põhiseadust ei täideta nende poolt , kellele peaks olema see peamine töövahend õigluse mõistmisel ja riigi juhtimisel.
Uue põhiseaduse – uue nimetusega Eesti Elukorralduslik Kokkulepe(EEK – EEsti Kogukond, EEsti Kroon,…) – vajadus tekib juba nende faktide tõttu, mida täna kehtivas Põhiseaduses pole. Toon välja mõned väga olulised punktid, mis puuduvad tänases EV põhiseaduses:
- Eestimaa pole juriidiline ettevõte (juriidiline fiktsioon Eesti Vabariik USA äriregistris) vaid on Eestimaa Põliselanike Kogukond – Eestimaa Kogukond.
- Rahva kõrgeim otsustusõigus, alt ülesse juhtimise põhimõttel. Rahval on õigus tagasi kutsuda riigijuht, president ja kohtunik enne tähtaja lõppu, kui rahva esindaja pole täitnud põhiseadust ja rahvale antud lubadusi.
- Rahva poolt valitud riigijuhtide vastutus
- Rahva poolt valitud riigijuhtide ja riigikogu liikmete töölepingute ajaline piirang (4 aastat), et välistada “eluaegne” töökoht ja korruptsioon.
- Presidendi valimine Rahva poolt. Presidendil on vastutus.
- Õiguse ja õigluse eest seisvate Kohtunike valimine rahva poolt ja töölepingu ajalise piiranguga (4-6 aastat). Kohtunikel on vastutus.
- Rahvusvaheliste lepingute ja kokkulepete sõlmimine toimub Rahva Vanemate Kogu kaudu, mille kinnitab Rahva referendum.
- Eestimaa maa, maavarad, loodus, energia, on rahva ühiskasutuses ja nende kasutamine otsustatakse Rahva Vanemate kogu kaudu ja kinnitab Rahva referendum.
- Igasse rahvusvahelisse kokkuleppesse tuleb panna tingimus, et Eestimaa rahva referendum võib kokkuleppe lõpetada igal ajal.
- Eestimaa on suveräänne maa ja ükski võõrriigi võim, -raha, -poliitika ja -juriidika ei oma jõudu ja ei sekku.
- ……. neid muutmist vajavaid ja täiendavaid punkte on palju.
Vaata ka põhjalikku lugu sellest, mida arvavad lugupeetud tadmainimesed EV Põhiseadusest:(Märkus: Sulev Roosmaa lahkus siit Maalt 92 aastasena detsembris 2023 ja tema suurt elutööd ja lahkumist ei meenutanud avalikult suur meedia kaudu ükski Eesti Riigi juht)
Ja üldse peaks loobuma seadustest (ka sõnast “seadus”) ja võtma kasutusele moraali, intelligentsi ja kokkuleppe.
Elu moraal on: “Tee teistele ainult seda, mida sa tahad, et sulle tehakse.”
Miks Eestis vaikivad sellel teemal akadeemikud, professorid, õigusteadlased, poliitikud, suurettevõtjad?
Kas nendel on isiklik kasu mängus?
Minul isiklikult on mitmeid kogemusi ja tõendeid Eesti kohtusüsteemist, kus toimub õigluse mõistmise asemel türannia ja ei täideta Eesti Vabariigi Põhiseadust, Sotsiaalhoolekande seadust, Eesti Halduskohtumenetluse seadust ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni. Milleks need seadused, kui neid ei täideta? Eestis on seaduste järgi kolme-astmeline kohtusüsteem aga see ei ole nii, sest kolmas aste menetleb alla 10% kaebustest(!!!) ja nende puhul ta ei süvene tõenditesse. Kolmas aste peab menetlema 100% kohtuasjadest ja olema väga süüviv ja analüüsiv võrreldes esimese kahe astmega. Esimesed kaks astet on loterii ja kohtunikud on otsustes kallutatud rahakoti suunas ja otsused sõltuvad isiklikust maailmavaatest, tujudest ja kes kelle sõber on. Riigijuhid tunnevad ennast karistamatult, sest vastutust pole, rahvas neid tagasi kutsuda ei saa ja põhiseadus lubab võimu teatepulga üle anda ilma valimisteta. Riigijuhid müüvad kasu ja võimujanu nimel maha Eestimaa varad ja inimeste vabaduse.
Kuna kohtunikud on eluaegsed, mitte ainult Eestis, ja põhiseadus pole rahva kaitseks, siis võim(kohtuvõim ja riigivõim) saab teha mis tahab.
Eesti Vabariigi õiguskantsleri roll on lihtsalt üks mõttetu kohatäide, sest tema põhilisem vastus pöördumistele on “ei saa midagi teha, pöördu kohtusse”. Kuid kohtupraagi tõttu kantsleri poole pöördutigi, et miks pöörduda sinna, kust õiglust ei saa ja Õiguskantsler pole kohtust ega võimust üle?
Põhiseaduse vastane liikumine on USA-s saanud hoo sisse
Rünnakud kohtu vastu on osa kasvavast põhiseadusevastasest liikumisest, mis sai alguse kõrgharidusest ja näib hiljuti saavutanud kriitilise massi nii meedias kui ka poliitikas.
Viimastel kuudel on plahvatuslikult palju raamatuid ja artikleid, mis esitavad uue visiooni “demokraatiast”, mida ei piira enamuse võimu põhiseaduslikud piirangud.
UC Berkeley õigusteaduskonna dekaan Erwin Chemerinsky on eelmisel kuul avaldatud raamatu “No Democracy Lasts Forever: How the Constitution Threatens the United States” autor. 2021. aasta ajakirjas Los Angeles Times kirjeldas ta konservatiivseid kohtunikke kui “partisanide häkkimist”.
Ajalehes New York Times pilkab raamatukriitik Jennifer Szalai seda, mida ta nimetab põhiseaduse kummardamiseks. Ta kirjutab: „Ameeriklased on juba ammu eeldanud, et põhiseadus võib meid päästa; kasvav koor mõtleb nüüd, kas meid tuleb sellest päästa. Ta muretseb, et enamuse võimu piirates võib põhiseadus “lõpuks soodustada laialt levinud küünilisust, mis aitab autoritaarsusel kasvada”.
2022. aasta New York Timesi väljaandes “ Põhiseadus on rikutud ja seda ei tohiks tagasi võtta” kutsusid juuraprofessorid Ryan D. Doerfler Harvardist ja Samuel Moyn Yale’ist üles liberaale “Ameerika konstitutsioonilisuselt tagasi nõudma”.
Teised on sõimanud üksikisiku õigusi. Oma uues sõnavabaduse raamatus käsitlen seda liikumist selle vastu, mida paljud professorid pilkavad kui “õiguskõnesid”. Barbara McQuade Michigani ülikooli õigusteaduskonnast on nimetanud sõnavabadust Ameerika “Achilleuse kannaks”.
Teises ajalehes “ Esimene muudatus on kontrolli alt väljas” kinnitab Columbia õigusprofessor Tim Wu, endine Bideni Valge Maja abi, et sõnavabadus “kaitseb nüüd peamiselt ettevõtete huve” ja ohustab “riigi olulisi töökohti, nagu riigi julgeoleku ning kodanike turvalisuse ja privaatsuse kaitsmine.
George Washingtoni ülikooli seadusandja Mary Ann Franks kurdab, et esimene muudatus (ja ka teine) on liiga “agressiivselt individualistlik” ning seab ohtu “koduse rahu” ja “üldise heaolu”.
Peavooludemokraadid kuulavad radikaalseid hääli. “Kui palju praegusest struktuurist meile kasu on?” Vabariik Alexandria Ocasio-Cortez (D., NY) ütles 2021. aastal, selgitades oma toetust kohtute pakkimise seadusele. “Ma ei usu.” Inimõiguste kampaania president Kelley Robinson ütles Demokraatliku Rahvuskomitee algatusel LGBTQ+, et “peame demokraatia ümber kujundama viisil, mis on revolutsioonilisem kui . . . see väike paberitükk.” Nii AOC kui ka pr Robinson rääkisid hiljem konvendi endaga.
Rahvaste esindaja Elie Mystal nimetab põhiseadust “prügiks” ja nõuab tungivalt USA senati kaotamist. Rosa Brooks Georgetowni õigusteaduskonnast kaebab , et ameeriklased on põhiseaduse “orjad”.
Ilma vastumajoritaarse kaitse ja institutsioonideta taandataks poliitika toore jõule. Seda peavad mõned silmas. 2020. aasta oktoobris antud intervjuus esitas Harvardi juuraprofessor Michael Klarman demokraatide plaani, kui nad võidavad Valge Maja ja mõlemad kongressikojad. Nad võtaksid vastu “demokraatiat juurutavad seadused”, mis tagaksid, et “vabariiklik partei ei võida kunagi enam valimisi”, kui ta ei liigu vasakule. Probleem: “Ülemkohus võib maha jätta kõik, mida ma just kirjeldasin, ja see on midagi, mida demokraadid peavad parandama.”
Põhiseaduse prügisse viimine annab professoritele ja asjatundjatele loa norme rikkuda. Ajaleht Washington Monthly teatab , et Georgetowni konverentsil soovitas prof Josh Chafetz Kongressil konservatiivsetele kohtunikele kätte maksta, keeldudes rahastamast õigusametnikke või “kärpides ära ülemkohtu kliimaseadmete eelarve”. Kui publik naeris, ütles Harvardi hr Doerfler vastu: „See ei tohiks olla naerujoon. See on poliitiline võistlus, need on kättemaksuvahendid ja need tuleks täielikult normaliseerida.
Karje radikaalse põhiseaduse muutmise järele on lühinägelik. Põhiseaduslik süsteem oli loodud halbade, mitte ainult heade aegade jaoks. Selle eesmärk on kaitsta üksikisiku õigusi, vähemusrühmitusi ja väiksemaid riike enamuse türannia eest. Tulemuseks on süsteem, mis sunnib kompromisse. See ei kaitse meid poliitiliste lõhede eest enam kui hea arstiabi kaitseb meid vähi eest. Pigem võimaldab see poliitikal ellu jääda poliitilisi vaevusi, surudes fraktsioonid läbirääkimiste ja mõõdukuse poole.
Kui Benjamin Franklin ütles, et koostajad on loonud „vabariigi, kui suudate seda hoida”, tähendas ta, et peame säilitama usku põhiseadusesse. Õigusprofessorid pidasid omaenda usukriisi põhiseaduslikuks kriisiks. Neist on saanud omamoodi ateistide preesterkond, kes hoiavad oma pükse, samal ajal kui usust loobuvad. Tõeline oht Ameerika demokraatlikule süsteemile seisneb poliitikutes, kes järgivad nende eeskuju ja hävitavad meie institutsioonid poliitilist eelist taotledes.
Armas eestlane, mida või keda sa ootad? Kas sa oled täna õnnelik ja vaba? Kas riigivõim arvestab sinu heaoluga või sa pead tegema, mida riigivõim sulle ütleb ja kui ei meeldi “otsi parem koht elamiseks”?
Artikli toimetas Veiko Huuse. Kasutatud osaliselt Allikat: Jonathan Turley,
Loe lisaks:
