Kohtunik Kädi Vaker tegi määruse menetluse peatamiseks, nõudes kannatajalt enne protsessi jätkamist 11542 eurot kui ta soovib kohtusse saada. Seni võib igaüks nimetada kannatajat petiseks ja vargaks. Eestis ilma rahata süütuse presumptsioon ei kehti.
Eesti kohtusüsteemis puudub õiglus: kohtunik Kädi Vaker rikub seadust ja süütuse presumptsiooni
Eesti riik rikub süstemaatiliselt inimeste õigust olla unustatud ja piirab ligipääsu kohtule
Euroopa Liidu andmekaitsemääruse (GDPR) artikkel 17 sätestab iga inimese õiguse olla unustatud – see tähendab, et ebaõiged või aegunud andmed tuleb kustutada, kui nende töötlemiseks puudub seaduslik alus. See õigus on otse rakendatav ja ei sõltu kohtuniku, advokaadi ega menetluskulude maksmisest. Seda peab tagama Eesti riik, kuid reaalsuses see ei toimi.
Kohtute ja riigiasutuste tegevusetus: kes vastutab?
Andmekaitse ja eraelu puutumatuse tagamine on eelkõige Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) ülesanne, kuid AKI on suunanud kaebajad tsiviilkohtusse, kuigi GDPR kohaselt peab andmesubjektil olema kiire ja efektiivne halduslik õiguskaitsevahend. Kui kohtud aga blokeerivad menetluse sundides inimesi tasuma menetluskulusid, mida neil pole võimalik maksta, siis tekib küsimus – kuidas on võimalik oma õigusi kaitsta?
Õigusriigi kriis Eestis: kuidas kohtunikud piiravad juurdepääsu õigusemõistmisele?
Eestis peaks kehtima õigusriigi põhimõtted, mille kohaselt kõigil inimestel on võrdne ligipääs kohtule ja õiglane menetlus. Siiski on viimasel ajal sagenenud juhtumid, kus kohtunikud peatavad menetlusi põhjendamatute rahaliste nõuetega, jättes kaebajad ilma reaalsest õiguslikust kaitsest. Seda kinnitavad juhtumid, kus kohtunik Kädi Vaker ja kohtunik Anna Liiv on piiranud inimeste õigust kohtulikule kaitsele, nõudes enne menetluse jätkamist suurte summade maksmist advokaadikulude katteks.
Kas Eesti kohtusüsteem on koht, kus ainult rahaliselt tugevamad pooled saavad õiglust taotleda?
Menetluste massiline peatamine rahapuuduse tõttu
- Kädi Vakeri määrus tsiviilasjas 2-24-14701 puudutas Annika Urmi hagi Delfi Meedia AS vastu isikuandmete töötlemise lõpetamise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kohus peatas menetluse seni, kuni kaebaja tasub teises kohtuasjas 2-23-177 kostjale määratud menetluskulud.
- Anna Liiv peatas tsiviilasja 2-24-14589 põhjendusega, et enne kui hageja tasub 11 542 eurot advokaadikulusid Triniti Advokaadibüroole Karmen Turk ja Maarja Pild ja Mari Männikole, ei käsitleta tema isikuandmete eemaldamise nõuet meediast.
Menetluskulude absurdne ebavõrdsus
Kohtuvaidlustes on hinnavahe hageja ja meediaväljaannete kulude vahel absurdne:
- Hageja kulud on 255 eurot (riigi õigusabi toel)
- Kostjate kulud on 11 542 eurot, mis on 4526% rohkem.
Selline kohtukulude ebaproportsionaalsus takistab üksikisikuid oma õigusi kohtus kaitsma ja loob olukorra, kus meediaväljaanded saavad inimesi ilma vastutuseta laimata, teades, et neil puudub võimalus end kaitsta.
Kohtunik Anna Liiv peatas ohvri põhiõigused ja nõudis 11542 eur maksmist advokaatidele, kellest üks on tema enda endine büroo Triniti Advokaadibüroo advokaadi Maarja Pild ja Karmen Turk ja teine büroo esindaja on advokaat Mari Männiko.
Küsimus: kas see on õiglane, et kohtud seavad õiguskaitse tingimuseks varasemate menetluskulude tasumise, kui inimestel puuduvad selleks võimalused?
Eesti põhiseadus ja Euroopa Inimõiguste Kohus on selgelt välja öelnud, et menetluse peatamine üksnes rahapuuduse tõttu on õigusvastane. Selliste määruste kaudu blokeeritakse kannatanute võimalus oma õigusi kaitsta ning antakse meediaväljaannetele täielik vabadus jätkata ebaseaduslike artiklite avaldamist.
Kohtunike huvide konflikt ja erapooletuse küsimus
- Kohtunik Anna Liiv töötas enne kohtunikuks saamist Triniti Advokaadibüroos – samas büroos, mida ta nüüd oma määrustes soosib. Kas see on huvide konflikt?
- Kädi Vakeri määrus toetab tugevalt meediaväljaannet Delfi, blokeerides menetluse enne, kui üldse sisulist arutelu saaks toimuda.
Küsimus: Kas sellised kohtunike otsused on kooskõlas õigusriigi põhimõtetega või on tegu süsteemse kallutatusega?
Süütuse presumptsiooni täielik eiramine meedias ja kohtutes
Eestis peaks kehtima süütuse presumptsioon, mis tähendab, et kõik inimesed on süütud, kuni nende süü ei ole tõendatud ja kohus pole neid süüdi mõistnud. See põhimõte on sätestatud Eesti põhiseaduses (§ 22) ja Euroopa Inimõiguste Konventsioonis (EIÕK artikkel 6).
Kuid reaalsus on vastupidine – ajakirjandusväljaanded on avaldanud artikleid, kus on esitatud avalikke süüdistusi finantskuritegudes, pettuses ja varguses ilma igasuguse kohtuliku otsuseta. Ohver ei ole kunagi olnud kohtu all ega süüdi mõistetud neis kuritegudes, kuid tema kohta on aastaid levitatud süüdimõistvaid väiteid, justkui oleks ta juba kurjategija. See rikub mitte ainult süütuse presumptsiooni, vaid ka isikuõigusi ja eraelu puutumatust.
Tsiviilkohtumenetlus ei ole isikuandmete kustutamise taotlemiseks sobiv lahendus.
GDPR artikkel 17 annab andmesubjektile õiguse nõuda oma isikuandmete kustutamist, kui nende töötlemise eesmärk on kadunud või see ei vasta enam õiguslikule alusele.
Tsiviilkohus ei saa kohustada meediaväljaannet isikuandmeid kustutama GDPR artikli 17 alusel, sest tsiviilmenetluses keskendutakse kahju hüvitamisele VÕS § 1047 alusel, mitte andmekaitserikkumistele.
Tsiviilhagi esitamine nõuab hagejalt tõendamist, et andmed on valed ja põhjustanud kahju, kuid GDPR artikkel 17 ei eelda valeväidete tõendamist – see eeldab üksnes andmetöötluse eesmärgi kaotust või ebaseaduslikkust.
AKI ainus argument kaebaja tsiviilkohtusse suunamisel on tegelikkuses isikuandmete kaitse kohustuste vältimine. Tsiviilkohtus puudub mehhanism isikuandmete kaitse tagamiseks, mis tähendab, et AKI tegevusetus loob õigusliku augu, kus andmesubjekt ei saa tegelikult oma õigusi kaitsta.
AKI sisuliselt jättis kaebaja ilma haldusmeetmetest, sundides teda kohtusse pöörduma.
AKI suunab ohvri tsiviilkohtumenetluses. See ei ole realistlik, kuna kaebajal puuduvad rahalised vahendid meediakontsernidega kohtus võitlemiseks. Õigusabi tasud on Eestis kõrged, meediaväljaannete eelarved ulatuvad kümnetesse miljonitesse eurodesse, samas kui kaebajal puudub igasugune sissetulek. Lisaks on teada, et isegi kui kannatanu võidab kohtuvaidluse, võib ta jääda kaotajaks kohtukulude ja menetluskulude tõttu.
Näiteks:
- Kristi Loigo vs Ekspress Grupp (tsiviilasi nr 2-19-2323), kus kannatanu pidi pärast kohtuvõitu tasuma 79% meediaettevõtte õigusabikuludest.
- Annika Urm juhtumid (tsiviilasjad nr 2-23-177 ja 2-24-11689), kus kannatanult nõuti enne kohtumenetluse algust tagatist vastaspoole advokaatide kulude katteks summas ca 6000 eurot. Samuti on juhtunu ka Eneke Rootsiga.
Samuti on oluline, et ajakirjandusväljaannetele määratud trahvid on äärmiselt väikesed, jäädes vahemikku 300–2000 eurot, samas kui kohtukulud võivad ulatuda 50 000 euroni või rohkemgi. See muudab kohtumenetluse majanduslikult ebaotstarbekaks ja ebamõistlikult kulukaks kannatanu jaoks. Ka isegi võidu korral ei eemaldata isikuandmeid, mis tähendab, et kohtusse pöördumine ei lahenda tegelikku probleemi.
Miks see on probleem?
- Eestis on kohtumenetlus rikaste privileeg. Kui kannatanud ei saa end kohtus kaitsta ilma eelnevaid tuhandeid eurosid maksmata, siis kellele on kohtusüsteem tegelikult mõeldud?
- Menetluste blokeerimine tähendab, et inimesel puudub tõhus õiguskaitsevahend. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on selgelt öeldud, et riik peab tagama ligipääsu kohtule ka rahalistes raskustes olevatele inimestele (Golder vs. Ühendkuningriik, Airey vs. Iirimaa).
- Meedia kasutab ära kohtu otsuseid, et karistamatult rikkuda eraelu puutumatust ja süütuse presumptsiooni. Kui kohus takistab meediaartiklite eemaldamist või ebaõigete väidete parandamist, siis kas meedia saab Eestis karistamatult laimata?
Valeandmete jätkuva avaldamise tõttu on kaebajale tekkinud kahjud:
- Kaotatud kliendid ja töövõimalused – meediakuvand on mõjutanud tema mainet ja vähendanud töövõimalusi.
- Pidev vaimne ja emotsionaalne surve – kaebaja on sunnitud pidevalt selgitama ja ennast õigustama.
- Töövõime osaline kaotus – negatiivsed kajastused ja stress on mõjutanud kaebaja tervist.
AKI tegevusetus on loonud õigusliku vaakumi Eestis, kus üksikisikul puudub tõhus võimalus oma andmekaitseõiguste kaitseks.
- AKI keeldub sekkumast ja suunab kaebaja tsiviilkohtusse, kuid tsiviilkohus ei saa kohaldada GDPR artikkel 17 alusel andmete kustutamise kohustust.
- Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et andmekaitse peab olema tõhus ning andmesubjektil peab olema reaalne võimalus oma õigusi kaitsta.
GDPR artikkel 17 ja Euroopa Liidu Kohtu praktika
GDPR artikkel 17 – “Õigus olla unustatud”– GDPR artikkel 17 sätestab, et kui andmetöötluse eesmärk on kadunud või selle töötlemiseks puudub seaduslik alus, peab vastutav töötleja isikuandmed kustutama.
- GDPR ei eelda kahju tõendamist – isikuandmete kustutamise õigus ei sõltu sellest, kas isik suudab tõendada konkreetset kahju (nt mainekahju või majanduslikku kahju), vaid üksnes sellest, kas andmetöötlus on endiselt õigustatud.
- Meediaväljaannetel lasub kohustus tõendada, et andmete säilitamine vastab GDPR-i nõuetele, mitte kaebajal tõendada, et andmete kustutamine on vajalik.
Euroopa Liidu Kohtu (CJEU) pretsedendid GDPR artikkel 17 kohta
Euroopa Liidu Kohus on kinnitanud, et andmesubjektil on otseõigus oma andmete kustutamisele, kui nende säilitamiseks puudub õiguspärane alus.
Olulised kohtuotsused:
- Google Spain SL vs Agencia Española de Protección de Datos (C-131/12, 2014) – Kohus leidis, et andmesubjekt võib nõuda isikuandmete eemaldamist ka ajakirjanduses, kui nende avaldamine ei ole enam õigustatud.
- GC ja teised vs Google LLC (C-136/17, 2019) – Isikuandmete avaldamine peab olema proportsionaalne ja õigustatud ning avalik huvi ei ole absoluutne.
Kui avalik huvi puudub või ajas väheneb, tuleb andmed kustutada
Kohtunikud nagu Kädi Vaker ja Anna Liiv on ebaausad ja rikuvad seadust. Nende otsused on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, süütuse presumptsiooniga ja põhiseaduslike õigustega. Eesti kohtusüsteem vajab kiiret reformi, sest praegu ei ole õiglus kättesaadav mitte kõigile, vaid ainult neile, kellel on raha ja mõjuvõim.
Kui Eesti riik ei suuda tagada oma kodanikele õiglast kohtupidamist, siis kas me saame üldse rääkida õigusriigist? Kas kohtunikud tegutsevad seaduse, tõendite ja objektiivsuse alusel – või on nende otsused mõjutatud välisest survest ja varjatud huvidest?
Eesti Riik ei taga inimeste põhiõigusi juba väga pikka aega.
Kui 10 aasta jooksul ei ole inimesel olnud võimalust oma isikuandmeid kaitsta, siis on Eesti riik süsteemselt rikkunud nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelisi seadusi. Kohtute ja AKI tegevusetus on loonud olukorra, kus inimesi saab avalikult laimata ja nende mainet kahjustada, ilma et neil oleks mingit kaitset.
See ei ole lihtsalt üksikjuhtum, vaid süsteemne probleem, mis vajab rahvusvahelist tähelepanu ja Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumist. Kui Eesti riik ei suuda oma kodanikele tagada põhiõigusi, siis on see tõsine demokraatia ja õigusriigi kriis.
Loe lisaks:
39
