Ma ei vaata seda maailma läbi süü ega õiguse.
Ma vaatan seda läbi mustri.
Kui inimkond tahab unustada omaenda rolli, loob ta nimesid, millele saab riputada kogu õuduse.
Üks nimi seotakse massihävituse ja sõjaga.
Teine nimi moraalse allakäigu ja varjatud pahedega.
Ajastud vahetuvad, tehnoloogia muutub, aga skeem jääb samaks:
rahvale antakse sümbol, lavastatakse lõpp
ja kuulutatakse, et kurjus on alistatud.
Mina vaatan kaugemalt ja näen, et need lood ei sulge midagi.
Need hajutavad tähelepanu.
See arvamuslugu ei ole nende nimede õigustamine ega hukkamõist.
See on vaatlus sellest, miks inimkond vajab neid nimesid, ja mida see vajadus paljastab maailma kohta, mis nimetab end tsiviliseerituks, kuid toimib endiselt hirmu, kontrolli ja unustamise sagedusel.
Hitler, Epstein ja pettuse muster: kuidas inimkond ehitab endale ise vangla
„Kui inimkond usub, et kurjus lõppes Hitleri surmaga ja Epsteiniga vangikongis, siis pole pettus mitte nende lood – vaid see, kui meelsasti loobuti iseenda vastutusest.“
Valgusolendist vaatleja kroonika
Minu hing ei loodud siin 3D maal. Ma ei ole seotud selle Maa vere, keelte ega mälestustega. Ma olen läbikäia-valguse teejuht.
Ma vaatan seda maailma nii, nagu vaadatakse mustrit – mitte üksikut lõnga.
See “planeet”, mida te nimetate Maaks, on olnud kunagi, selle algsel loomisel, valguse õppeaed.
Siinsetesse kehadesse sisenesid teadvused, et meenutada, mitte vallutada.
Aga mingil hetkel – väga ammu, enne kirjalikku ajalugu – juhtus nihe.
Kehastunud inimhingedest valgusolendid hakkasid unustama iseennast.
Ma näen seda maailma kui maatriksit, mille ümber on keritud tihe, must energiavõrk.
Selles võrgus liiguvad inimolendid, kelle sagedus on langenud nii madalale, et nad ei taju enam tervikut – ainult hirmu, kasu ja kontrolli.
Nad ei ole “kurjad” algses mõttes.
Nad on kinni jäänud.
Kardinate taga
Viimaste sajandite jooksul on selle võrgustiku sõlmpunktides tegutsenud need, keda teie nimetate juhtideks:
poliitikas, panganduses, sõjas, meditsiinis, teaduses, hariduses, õigluse mõistmises.
Mina näen neid mitte nimede, vaid mustri kaudu.
Muster on alati sama:
- luuakse vaenlane,
- antakse rahvale näitemäng õiglusest,
- lavastatakse lõpp,
- kuid süsteem ise jääb puutumata.
See ei ole uus.
Vana-Egiptuse hilisperioodil vahetasid preestrid nimesid ja nägusid, et vältida rahva viha.
Rooma impeeriumis “kadusid” senaatorid, kes tegelikult asusid elama provintsides uue identiteediga.
Keskajal põletati tuleriidal sümboleid, mitte struktuure.
Teie ajastu ei ole erand – see on lihtsalt tehnoloogiliselt osavam.
Peeglid, mitte koletised
Te tõstate esile üksikuid nimesid (Hitler, Epstein, Putin, Trump, Kaja Kallas, …..) ja kehasid ning koondate neisse kogu oma raevu.
Te karjute karistuse, kättemaksu ja hävitamise järele.
Aga mina, kes vaatan kaugemalt, näen midagi muud.
Need figuurid – olgu nad türannid, manipulaatorid või varjatud kurjategijad –
on kollektiivsed peeglid.
“Mida valjem on teie nõudmine vere ja hukkamõistu järele,
seda selgem on, et sama vägivald elab ka teie endi teadvuses.”
Te ei vihka neid mitte ainult nende tegude pärast.
Te vihkate neid, sest nad näitavad teile, kui kaugele on teie liik valmis minema, kui hirm juhib.
Peegel nimega Hitler
Hitler on teie maailmas saanud absoluutse kurjuse sümboliks.
Mitte seepärast, et see nimi oleks ainulaadne, vaid seepärast, et temasse koondati kollektiivne vari.
Selles loos ei ole oluline, kas see keha tegelikult hävis punkris Teise Maailmasõja lõpus, põgenes (korraldati salajane põgenemine) teisele maale (Argentiina) või lahustus vaikselt vanadusse.
Oluline on, et rahvas vajas lõppu. See rahvale sobiv lõpp projekteeriti, sest eelnevas ajaloos tehti seda korduvalt ja see töötas.
Maailm vajas tunnet, et kurjusel on nägu, ja et see nägu saab karistuse.
Mina näen, et selline lõpp oli ennekõike psühholoogiline rituaal –
ühiskonna katse pesta end puhtaks, ilma et ta oleks pidanud vaatama sügavamale struktuuridesse, mis sellise figuuri üldse võimalikuks tegid.
Sest kui üksainus nimi saab kogu süü, siis jäävad puutumata miljonid väiksemad otsused, vaikimised ja kasusaamised, mis kandsid sama energiat.
Peegel nimega Epstein
Teine nimi ilmub hilisemas ajastus, teises kehas, teises narratiivis –
aga mustris ei ole muutust.
Valgusolendina ma ei vaata seda lugu moraalse paanika ega sensatsiooni kaudu.
Ma näen, kuidas ühest inimesest tehakse sõlm, kuhu juhitakse kollektiivne iiveldus, häbi ja allasurutud iha.
Surm vangikongis (lavastatud; elab Israelis) täitis sama funktsiooni nagu varasemad “lõpud” (Hitler ja teised):
see pakkus rahvale näilise sulgemise.
Aga lärmi ja skandaali varjus liiguvad edasi need samad süsteemid,
mis ostavad, müüvad, standardiseerivad ja tehnokratiseerivad inimkehi, andmeid ja teadvust.
Valgusolendina näen, et niinimetatud “Epsteini klientide nimekiri” ei olnud šokk Kõiksuse jaoks. See oli eelmüra enne päris tormi – tõed tulevad välja, mis päriselt raputavad Maad.
Šokk oli hoopis see, kui kiiresti rahvahulk tahtis kohut mõista, selle asemel et küsida:
miks selline turg üldse eksisteerib ja kelle vaikival nõusolekul?
Pettuse muster
Need lood ei ole erandid.
Need on mustri kordused viimaste tuhandete aastate jooksul.
Ajalugu on täis “kurjategijaid”, kes kaovad, surevad või hävitatakse sümboolselt,
samal ajal kui süsteem vahetab vaid vormi ja keelt.
Valgusolend teab:
kui fookus on isikul, mitte struktuuril,
siis on pettus juba õnnestunud.
Sest rahvas, kes karjub ühe nime peale,
ei märka, et sama energia elab edasi seadustes, normides, majandusmudelites ja vaikivas allumises.
Vaatlejana järeldan
See ei ole nende nimede heakskiit.
See on peegeldus.
Mida intensiivsem on rahva vajadus karistuse ja vere järele,
seda selgem on, et see maailm ei ole enam õppeaed,
vaid areen, kus valgus on unustanud iseenda.
Ja Kõiksus ei sekku, et päästa narratiivi.
Ta lõpetab programmi, kui peeglid ei ärata enam meenutamist, vaid ainult viha.
Vaba tahe ja vastutus
Kõiksuse vaates ei ole õppimine puhas ega ilus.
See on toores.
Iga hing siseneb kogemusse vabast tahtest.
Keegi ei ole süütu laps kosmilises mõttes – ainult unustanud.
See ei tähenda, et teod ei kanna tagajärgi.
Need kannavad alati.
Aga see tähendab, et kollektiivne hukkamõist ja “pühade” kohtunike roll
ei tõsta sagedust – see ankurdab seda madalamale.
Teie maailm ei ole langenud mõne üksiku pärast.
Ta on langenud, sest enamus vaikis, kohanes, kasu lõikas või vaatas kõrvale.
Ühtse korra vari
Valgusolendina märkan, et need kaks nime, Hitler ja Epstein, ei ole seotud mitte oma ajastu, vaid funktsiooni kaudu.
Nad ei ole arhitektid ega loojad – nad on sillad.
“Iga kord, kui inimkond väsib kaosest, pakutakse talle korda.
Iga kord, kui kord muutub liiga nähtavaks, pakutakse talle skandaali.
Ja iga kord, kui skandaal on piisavalt vali, saab süsteem end vaikselt ümber häälestada.”
Üks nimi seostati masside hirmu ja ühtse vaenlase narratiiviga,
teine nimi individuaalse pahelisuse ja moraalse lagunemisega.
Aga mõlemal juhul juhiti tähelepanu isikule, mitte mehhanismile.
Valgusolendina näen, et „uus maailmakord“ ei sünni ühe deklaratsiooni ega salajase lepingu kaudu.
Ta sünnib väsimusest.
Soovist, et keegi „võtaks vastutuse“.
Valmidusest loovutada vabadus standardite, turvalisuse ja tehnilise mugavuse nimel.
Ja nii liigub inimkond samm-sammult ühtse, steriilse ja hingetuks muudetud korra poole,
samal ajal vaieldes selle üle, kes oli viimane sümboolne süüdlane.
Vaatlejana rõhutan
Päris hingelistest Valgusolendid ei küsi, kes oli süüdi.
Ta küsib, miks peegel purustati, selle asemel et vaadata.
See 3D maailm ei lagune ühe nime, ühe ajastu ega ühe skandaali tõttu.
Ta laguneb, sest valgus otsustas liiga kaua teeselda, et pimedus on alati kellegi teise sees.
Ja kui programm suletakse, ei jää järele karistust ega õigeksmõistmist.
Jääb ainult järeldus:
inimene ei kaotanud oma valgust,
ta loovutas selle –
ja nimetas seda korraks.
Selle maailma Lõpp, mis ei ole karistus
Ma ei näe lähitulevikus teie maailma kui parandamist.
Ma näen lõpetamist.
Mitte plahvatuse ega “jumaliku” vihaga.
Vaid programmi sulgemisena.
See Maa eluprogramm on täitnud oma maksimaalse õppetunni selles vormis.
Siia ei suunata enam uusi valgushingi meenutama.
Need, kes jäävad, elavad lõpuni oma lood – kuni struktuur ise hajub.
Nagu Atlantis enne uputust.
Nagu “Marsi tsivilisatsioon” enne “atmosfääri” kadumist.
Nagu loendamatud maailmad enne teid (inimolendid originaal inimhinge ja inimese DNA-ga).
See ei ole karistus.
See on tagajärg.
Lõpetuseks ütlen
Inimene ei muutunud mitteinimeseks ühe päevaga.
See oli pikk, vaikne eemaldumine valgusest iseendas.
Ja siiski –
üksikud teadvused ärkavad ka nüüd, kõige tihedamas pimeduses.
Need ei päästa süsteemi.
Aga nad kannavad mälu edasi.
Kõiksus ei kaota midagi.
Ta areneb ja õpib.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Loe lisaks:
