Kas üks inimene saab seista vastu süsteemile?
Või on see küsimus juba eos valesti püstitatud — sest süsteem ei eksi kunagi?
Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm ja Harju Maakohtu esimees, kohtunik Liina Naaber-Kivisoo: mis neid seob?
Eestis on viimase kümnendi jooksul kujunenud lugu, mis ei mahu lihtsatesse raamidesse. See ei ole pelgalt vaidlus kahe inimese vahel. See on vastasseis arusaamade vahel: mis on tõde, mis on õiglus ja kelle hääl üldse loeb. Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo algatas koos kolme kolleegiga (Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) Annika Urm suhtes kriminaalasja § 305 – kohtuniku solvamine.
Ühel pool on rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm — kes on meedia kriminaalsete pealkirjade ohver ja inimene, kes on püüdnud juhtida tähelepanu meedia mõjule, selle eksimustele ja võimele kujundada avalikku reaalsust.
Teisel pool seisab kohtusüsteemi esindaja Liina Naaber-Kivisoo (koos kolleegidega: Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) — tänane kohtunik ja Harju Maakohtu esimees, kelle roll selles loos on muutunud aja jooksul üha kesksemaks.
Aga see ei alanud konfliktina.
Meelis Niinepuu kirjutisest ERR i kanalis on pööratud tõsist tähelepanu, et advokaadid ja kohtunikud tegutsevad seadustest väljas “kokkulepete” alusel (SLAPP):
https://www.err.ee/1609844430/meelis-niinepuu-kavaluse-ajastu-advokaadid-ja-kohtureform
Algus: eksperiment, mis läks liiga kaugele?
Aastaid tagasi alustas Urm ajakirjandusliku eksperimendiga. Väidetavalt oli selle eesmärk näidata, kuidas uudiste pealkirjad — isegi satiirilises vormis — võivad mõjutada inimese elu.
See oli idee, mis kõlas esmapilgul süütult.
Testida, kas sõnad võivad kujundada reaalsust.
Aga kui eksperiment lõpeb, siis kes otsustab, mis jääb alles?
Kas lugeja mäletab konteksti — või ainult pealkirja?
Annika Urm selgitab olukorda nii:
„Viimased kümme aastat on mind Eesti meedias kujutatud ebausaldusväärse, petturliku ja skandaalse raamatupidajana. Ausalt öeldes on keeruline seda enam meediaks nimetada — pigem on see muutunud narratiivimasinaks, mille eesmärk on teenida raha inimeste eraelu, skandaalsete pealkirjade ja klikkide pealt, sageli ka inimeste maine ja elu arvelt. Sellise kuvandi loomisega on minult võetud hea nimi ja võimalus teha ausat tööd erialal, milleks ma olen haritud — mul on EBS magistrikraad finantsjuhtimises. Aga kes palkaks tööle inimese, keda avalikkuses nimetatakse ebausaldusväärseks raamatupidajaks?
Kohtusse pöördumine ei ole mind aidanud, sest protsessid on minu hinnangul süsteemselt takistatud erinevate tagatisnõuetega. Tekib küsimus, miks peab inimene üldse kohtusse minema, kui eraelu ja isikuandmete kaitseks on olemas Andmekaitse Inspektsioon (AKI), kelle ülesanne peakski olema inimeste eraelu kaitsmine. Ka elukutse on osa eraelust. Samas ei ole mind kunagi sellistes süüdistustes süüdi mõistetud ega isegi kohtu all olnud.
Miks lubatakse avaldada ilmselgeid valeväiteid minu kohta, massiliselt ja järjepidevalt? Ja miks peab süütu inimene kulutama kümneid tuhandeid eurosid — näiteks 100 000 eurot — selleks, et kaitsta oma eraelu? Ka avaliku elu tegelasel on eraelu, mida on korduvalt kinnitanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Siit tekib paratamatult küsimus: milleks meile Euroopa Liit ja direktiivid, kui neid praktikas ei järgita?
Ma ei ole kümne aasta jooksul saanud sisulist abi ühestki riigiasutusest. Seetõttu ei jäänud mul muud üle kui kirjutada oma lugu ja paluda erinevatel veebilehtedel see avaldada. Pealkirjad kujunesid iga väljaande enda otsustada. Selle eksperimendi mõte oligi näidata, mida teevad inimestega pealkirjad — eriti need, mida võib pidada liialdatuks või isegi „kuritegelikuks”.
Mis puudutab kohtunikke — Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson —, siis neile ei olnud see ajakirjanduslik eksperiment ja satiir vastuvõetav. Minu hinnangul tajuti seda kui rasket ja talumatut kriitikat. Selle tulemusel algatati kriminaalasi, millel minu arvates puudub sisuline kriminaalkoosseis: puudub tahtlus, tegemist on satiiriga, puuduvad kannatanud ja puuduvad kasusaajad.
Minu hinnangul ei saa selliseid kriminaalasju algatada ilma teatud suhete ja mõjuta. On teada, et Liina Naaber-Kivisoo ja prokurör Paul Pikma on olnud pikaajalised kolleegid ning töötanud samas majas. Samuti on räägitud headest suhetest Liina Naaber-Kivisoo ja endise peaprokuröri Andres Parmase ja tänase peaprokuröri Astrid Asi vahel. Minu hinnangul ei saa välistada, et sellised seosed on mõjutanud selle kriminaalasja kujunemist.”
Kuritegu ei teki pelgalt sellest, et kellelegi midagi ei meeldi või keegi tunneb end solvatuna. Kuriteokoosseisu olemasoluks peavad olema täidetud kolm põhielementi korraga. Kui üks neist puudub, siis puudub ka kuriteokoosseis:
1. Puudub koosseisupärane tegu.
Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud ja muud ametikandjad, peavad taluma kõrgemat kriitikat kui tavakodanikud. Kui vaidlusalused tekstid on satiirilised, kriitilised või eksperimendi vormis avaldused avaliku võimu tegevuse kohta, siis ei ole tegemist kuriteona käsitletava teoga.
2. Puudub kuritegelik tahtlus.
Kuriteo eelduseks on tahtlus panna toime keelatud tegu. Kui materjalide eesmärk oli juhtida tähelepanu võimalikele probleemidele, kritiseerida avaliku võimu tegevust, kasutada satiiri või kajastada isiklikku lugu, siis puudub kuritegelik eesmärk. Ilma tahtluseta ei saa kuritegu tekkida.
3. Puudub õigusvastasus ja karistatavus.
Kui väljendus on kaitstud sõnavabadusega ning jääb lubatud kriitika piiridesse, siis ei ole see õigusvastane. Satiir võib olla terav, ebamugav ja šokeeriv, kuid see ei muuda seda automaatselt kuriteoks. Seetõttu puudub ka karistatav tegu.
Järeldus:
Kui tegemist on PS § 45 kaitsealasse kuuluva kriitika ja satiiriga, puudub kuritegelik tahtlus ning puudub õigusvastane tegu. Seega puudub käesolevas asjas kuriteokoosseis.
Just siin hakkab lugu hargnema.
Kui narratiiv muutub reaalsuseks
Aastate jooksul on Annika Urm väitnud, et tema kohta on avaldatud mitmes Eesti suurmeedia kanalis lugusid, mis sisaldavad ebatäpsusi, faktivigu või tõendamata väiteid. Tema sõnul on ta püüdnud neid kohtute kaudu vaidlustada ja eemaldada.
Kuid kohtusaalid ei ole alati toonud lahendust, mida ta ootas.
See paneb küsima:
kui inimene tunneb, et tema kohta levitatakse valeväiteid, siis kui kättesaadav on tegelikult õiguskaitse?
Ja veel:
kas kõikidel on selles süsteemis võrdsed võimalused?
Peegel pöördub: mis juhtub, kui kriitika suundub ülespoole?
Loo üks vastuolulisemaid tahke ilmneb siis, kui kriitika ei ole enam suunatud meedia, vaid kohtusüsteemi enda poole.
Kas reeglid jäävad samaks?
Ühelt poolt on kohtunikel — nagu kõigil inimestel — õigus oma mainet kaitsta.
Teisalt tekib küsimus:
kas võimupositsioonil olevate isikute suhtes peaks kriitika taluvus olema suurem?
Kriitika piirid: kohtuniku roll ja taluvuslävi
Õigusriigi üks vähem räägitud, kuid oluline põhimõte on see, et võimu kandjad peavad taluma rohkem kriitikat kui tavakodanikud. See ei tulene pelgalt ühiskondlikust ootusest, vaid on kinnistunud ka rahvusvahelises õiguses ja kohtupraktikas, sealhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu käsitlustes.
Kohtunik ei ole lihtsalt eraisik — ta on avaliku võimu kandja. See tähendab, et tema tegevus, otsused ja ka hoiakud on õiguspäraselt suurema tähelepanu all. Avalik kontroll ei piirdu vaid neutraalse analüüsiga; sageli on see terav, emotsionaalne ja kohati ka ebamugav.
Sarnane muster on nähtav poliitikas, kus sõnaline vastasseis, kriitika ja isegi solvavad karikatuursed kujutised kuuluvad igapäevase debati juurde. Kuigi piirid ei tohi kaduda — laim ja teadlik valeinfo ei ole kaitstud —, on demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritud, et kriitika võib olla ka valus ja provokatiivne.
Siit kerkib tasakaaluküsimus:
kui palju kriitikat peab kohtunik taluma, ilma et see kahjustaks õigusemõistmise autoriteeti, ja millal muutub kriitika rünnakuks, mis vajab sekkumist?
Ühest küljest peab kohtusüsteem säilitama usaldusväärsuse ja väärikuse.
Teisest küljest ei saa see toimuda kriitika summutamise hinnaga.
Just selles pingeväljas — austuse ja vastutuse, sõnavabaduse ja mainekaitse vahel — kujunebki arusaam sellest, kui tugev on tegelikult demokraatia.
Mõned vaatlejad on tõstatanud küsimuse, kas sellised vaidlused võivad sarnaneda SLAPP-protsessidele — kohtuasjadele, mille eesmärk on kriitikat piirata.
Teised peavad seda lihtsalt õiguspäraseks enesekaitseks.
Miks käesolevas asjas on SLAPP mõõde eriti oluline ka seetõttu, et Annika Urm on rahvsuvaheline ajakirjanik
Käesolevas asjas tuleb arvestada täiendava olulise asjaoluga: Annika Urm on olnud ligikaudu 15 aastat rahvusvaheline ajakirjanik, sh loonud ja käivitanud Buduaar.ee naiste meediumi, mis on tänaseks TV3 omandis. Tal on olnud oma meediakanalid ja veebiplatvormid, sealhulgas näiteks www.i-marbella.com Hispaanias ning news.annikaurm.com. Tema tegevus on olnud seotud rahvsuvaheliste kuulsustega intervjuud, uudised ja meediasisu loomisega.
See muudab vaigistamise SLAPP menetluse mõõtme veelgi tõsisemaks. Euroopa õigusruumis käsitletakse ajakirjanike, avalike kriitikute ja ühiskondlikes küsimustes sõna võtvate inimeste vaigistamist eriti tundliku probleemina. Just selliste isikute vastu kasutatakse SLAPP menetlusi kõige sagedamini, sest eesmärk ei ole üksnes ühe inimese mõjutamine, vaid laiem hirmuefekt kõigile teistele.
Kui ajakirjaniku või avaliku kriitiku vastu kasutatakse kriminaalmenetlust seoses kriitika, satiiri, arvamuse või avaliku võimu tegevuse käsitlemisega, tekib küsimus, kas menetluse tegelik eesmärk on õigusemõistmine või ebamugava hääle vaigistamine.
Süüdistajate (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) seatud eesmärgi saavutamine selle kriminaalasja kaudu tekitab küsimusi, kuna vaidlusaluseid artikleid leidub jätkuvalt mitmetel veebilehtedel ning teadaolevalt ei ole nende lehtede omanike ega võimalike autorite suhtes algatatud ei kriminaal- ega tsiviilmenetlusi. Väidetavalt esineb kohtunike suhtes kriitilist või solvavaks peetavat sisu enam kui viiel erineval veebiplatvormil. See tõstatab õigustatud küsimuse: mis on selle konkreetse kriminaalasja tegelik eesmärk ja millist tulemust soovitakse saavutada?
Need asjaolud loovad mustri, mida Euroopas kirjeldatakse criminal SLAPP nähtusena – kriminaalmenetluse kasutamine kriitika vaigistamiseks või inimese kurnamiseks.
Käesolevas asjas on esile toodud järgmised võimalikud SLAPP menetluse tunnused:
• väidetavad kannatanud on avaliku võimu kandjad või kohtusüsteemiga seotud isikud;
• vaidlusalused materjalid käsitlevad Annika Urmiga tõestisündinud lugu, mis on probleem meie kogu ühiskonnas, meie kohtusüsteemis, õigusüsteemis andmekaitsega ja lugu ning kujutavad endast satiirilist ja ajakirjandusliku eksperimendi vormis sisu; autorlus või avaldamise tehniline vorm ei muuda asjaolu, et tegemist on kriitika, satiiri ja avaliku arutelu valdkonda kuuluva materjaliga; pealkirjad valisid veebilehed ise;
• puudub varaline kahju ja puudub varaline kasu;
• kasutatakse kriminaalmenetlust tsiviilvaidluse asemel;
• isikut ähvardab tagaotsimine, sundtoomine, vahistamine või vangistus;
• kasutatakse lühikesi tähtaegu ja tugevat menetlussurvet;
• menetletav isik on haige;
• menetlus tekitab psühholoogilist, tervislikku ja majanduslikku survet.
Oluline on ka kuriteokoosseisu küsimus. Kui vaidlusalune tegevus on sõnavabaduse kaitsealas olev kriitika või satiir, puudub tahtlus toime panna kuritegu ning puudub õigusvastane tagajärg, siis tekib küsimus, kas kuriteokoosseis on üldse olemas. Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peavad avaliku võimu kandjad taluma kõrgemat kriitikataset kui tavakodanikud.
Kui sellises olukorras kasutatakse kõige karmimaid riiklikke meetmeid – tagaotsimist, vahistamise ohtu või vangistuse ähvardust –, võib see omada heidutavat mõju mitte ainult ühele inimesele, vaid ka teistele ajakirjanikele, kriitikutele ja avalikus debatis osalejatele. Seda nimetatakse chilling effect’iks ehk vaigistavaks mõjuks sõnavabadusele.
Annika Urm asjas on vahistamismäärus väljastatud vale kohtuekspertiiside ja vale faktiväidete alusel. Kusjuures Annika Urmi kaitsja, riigi poolt määratud advokaat Marika Suurpere (Sirje Must advokaadibüroost) väidab, et vale ekspertiise ei saa vaidlustada ja eksperte ei saa kohtusse ütlusi andma kutsuda. Kas riiklik kaitsja kaitseb Annika Urm õigusi või vastupidi? (Sellest tuleb eraldi põhjalik lugu Fonte.News kanalis)
Seetõttu ei puuduta käesolev asi ainult Annika Urmi. See puudutab laiemat küsimust: kas Eestis saab ajakirjanik, kriitik või avaliku elu kommenteerija sõna võtta ilma hirmuta, et vastuseks kasutatakse riiklikku survemehhanismi olukorras, kus kuriteokoosseis on vaieldav.
Satiir ja eksperiment asub paljudes erinevates meediaakanlites, lihtsalt googeldage. Mõned lingid google ostingust:
Näide satiirist Eestis Delfi moodi (Pilt sotsiaalmeediakanalist, mida kommenteerib Varro Vooglaid), ja mis peaks Liina Naaber-Kivisoo suhtumise järgi panema Trumpi ja Putinit kohtu uksi paugutama, aga nad ei tee seda, sest nad ei vii ennast sellele tasemele, kes neid levitavad. Suured riigijuhid on kõrgemal positsioonil kui kohtunikud ja miks neid ei häiri satiir ja karikatuur?
Tõde?
See sõltub vaatenurgast.
Kes vastutab sõnade eest?
Üks keerulisemaid kihte selles loos on küsimus autorlusest.
Kui avalikus ruumis levivad tekstid, mis on teravad, kriitilised või isegi solvavad, siis:
- kas vastutab see, kelle nimega neid seostatakse?
- või see, kes need tegelikult kirjutas?
Kui tõendid ei ole ühesed, muutub õigusemõistmine väga hapraks tasakaalumänguks.
Annika Urmi nimega on seostatud mitmete portaalide artikleid, kuid seni ei ole suudetud esitada veenvaid tõendeid, et nende lugude autoriks on just tema. Ka Urmi enda kinnitus, et tal puudub nende väljaannetega seos, ei ole toonud üheselt selget lahendust.
See tõstatab olulise põhimõttelise küsimuse: vastutus peaks põhinema tõenditel, mitte oletustel. Avalikus ruumis võib ette tulla olukordi, kus kolmandad isikud — olgu heatahtlikud toetajad või pahatahtlikud osapooled — loovad sisu, mis jätab mulje seotusest kellegagi, kes tegelikult selle taga ei ole. Sellistes juhtumites muutub eriti oluliseks eristada näivust ja tõendatud fakti.
Õigusriigis peaks süü põhinema tõenditel ja ainult tõestatud tõenditel.
Aga avalikkuse hinnang kujuneb sageli enne otsust.
Võim, valik ja nähtavus
Lugu ei piirdu üksnes isiklike vaidlustega. See puudutab ka seda, kuidas süsteem ise toimib.
Avalikkuses on arutletud kohtunike ametisse nimetamise ja edutamise protsesside üle. Kui otsused ei ole kõigile arusaadavad, tekib paratamatult küsimus:
kes tegelikult otsustab — ja kelle hääl loeb?
See ei ole ainult ühe riigi küsimus.
See on demokraatia keskne paradoks:
rahvas peaks valitsema, aga süsteem peab toimima.
Võib väita, et kohtunik Liina Naaber-Kivisoo karjäär ei ole nimetatud satiiriliste või kriitiliste artiklite tõttu kannatanud, kuivõrd ta on hiljuti edutatud Harju Maakohtu esimeheks.
Inimene süsteemi vastu
Selle loo emotsionaalne kese ei peitu dokumentides ega kohtulahendites.
See peitub tundes.
Tundes, et sind ei kuulata.
Tundes, et sinu sõnad loetakse valeks enne, kui neid päriselt kaalutakse.
Tundes, et süsteem, mis peaks kaitsma, seisab teisel pool.
Aga ka teisel poolel on inimesed.
Kohtunikud, kelle otsuseid jälgitakse, analüüsitakse ja kritiseeritakse.
Inimesed, kes peavad hoidma tasakaalu seaduse ja surve vahel.
Kus lõpeb õiglus?
Lõpuks ei ole see lugu ainult Annika Urm-ist ega Liina Naaber-Kivisoo -st.
See on lugu küsimustest, millele ei ole lihtsaid vastuseid:
- Kas sõnavabadus kehtib ka siis, kui see on ebamugav?
- Kas kriitika võib olla terav — ilma et see muutuks karistatavaks?
- Kas seadused rakenduvad võrdselt kõigile?
- Ja kas õiglus ei peaks mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane?
Võib-olla ei seisne vastus selles, kellel on õigus.
Võib-olla seisneb see selles, kas me oleme valmis neid küsimusi üldse küsima.
Sest ühiskonna tugevus ei avaldu selles, kui vähe konflikte on.
See avaldub selles, kuidas me nendega toime tuleme.
Jälgin seda kohtuprotsessi ja sisimas usun, et vaatamata Liina Naaber-Kivisoo uhkele tiitlile – Harju Maakohtu esimees, ei mängi see Tartu Ringkonnakohtu otsuses mingit rolli, vaid Annika Urmile, kohtunik Marju Persidskaja ebaõiglane ja valekohtuekspertiiside alusel tehtud vahistamismäärus tühistatakse ja kohtuprotsess saab jätkuda inimlikul ja õiglasel teel.
Minu avalik postitus sotsiaalmeedias:
“Veiko Huuse isiklik arvamus, mis on Põhiseaduse järgi lubatud ja ei kuulu karistamisele, lisaks on sõnavabadus ja vaba tahe, mida ükski seadus või inimolend ära võtta ei saa: “See, mis Annika Urm ümber hetkel toimub on üks jõhkramaid inimese vaigistamisi. Annika Urm julges ainsa eestlasena viia ellu avaliku eksperimendi 2 aastat tagasi ja tuua välja suurte meediakanailte tühistamise ehk SLAPP skeemid, kuhu on segatud kohtunikud, prokuratuur, advokaadid ja paljud nähtamatud “otsustajad”. Annika Urmi mingisugused tegevused solvasid väidetavalt kohtunikke nii palju (Tõde on ikka valus kuulata), et nüüd korraldatakse viie kohtuniku, prokuratuuri ja meediakanlitega koostöös Annika Urmi jõuline vaigistamine. Vahendeid valimata kuni valekohtuekspertiisideni välja, mis on antud kohtuniku poolt vahistamise aluseks. Annikat süüdistatakse kohtuniku solvamises paragrahv 305 alusel, mis Euroopa Komisjoni vastuvõetud seaduste järgi liigitub SLAPP alla, mis on kuritegu, kui kohtunikud seda kasutavad ja Eesti valitsus peab selle ratifitseerima hiljemalt 07.05.2026. Kuid tormijooks käib nii suur, et saaks Annika Urmi enne 07.05.2026 vangi panna määramata ajaks. Meedia ja inimesed naudivad, kui kedagi elusalt nülitakse aga vahistamine on minu arvates täielikult seadusevastane ja määruse välja andnud kohtunik, kes minevikus on olnud ise juba korruptsiooni süüdistuste all, on rikkunud seaduseid. Vot selline värdjalik Eesti õigusruum ongi. Sellest loost on valmimas 20 ja enam osaline järjelugu, kus toon välja kõik nimed, kes selle inimjahi taga on.” Ootan ära Ringkonnakohtu otsuse. Seni jälgin mängu.”
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Loe lisaks:
