Eesti kohtusaalides toimub iga päev midagi, mis jääb avalikkuse eest enamasti varju. Kohtunik loeb ekspertiisi. Prokurör viitab sellele. Kaitsja vaidleb vastu – või ei jõuagi.
Ja siis sünnib otsus.
Formaalsetel alustel on kõik korrektne:
on ekspertiis, on tõendid, on menetlus.
Aga üha sagedamini kerkib küsimus:
mis juhtub siis, kui ekspertiis ei ole tegelikult täielik, objektiivne ega kõiki tõendeid arvestav?
Kui ekspertiis muutub tõendi asemel otsuseks: kuidas kohtuekspertiisi vead võivad viia ebaõiglase kohtumõistmiseni
See artikkel on uuriv analüüs kohtuekspertiisi rollist Eesti kriminaalmenetluses
Ekspertiis kui tõend – või kui otsus?
Kohtuekspertiisi roll on selge:
anda kohtule eriteadmiste põhjal hinnang.
See ei ole otsus.
See ei ole tõde.
See on üks tõend teiste seas.
Aga praktikas toimub sageli midagi muud.
Ekspertiis muutub:
- kõige kaalukamaks tõendiks
- vahel ainsaks sisuliseks aluseks
- mõnikord isegi vaikivaks otsuseks
Kui ekspertiisi lõpus seisab:
“isik on võimeline osalema menetluses”
siis kipub see kujunema faktiks.
Küsimata jääb:
“mille põhjal see järeldus tehti?“
Uuriv muster: kui olulised tõendid jäävad kõrvale
Mitmete juhtumite analüüs näitab korduvat mustrit ja tuntud ekspertide nimed (dr. Evelin Eding ja dr Tanel Vaas) korduvad.
Eksperdi käsutuses on:
- digiloo andmed
- ravivate arstide hinnangud
- erakorralised pöördumised
- diagnoosid ja raviplaanid
Aga ekspertiisis:
- neid ei analüüsita
- neid ei võrrelda
- neid ei põhjendata
Halvimal juhul:
neid lihtsalt ei käsitleta
See ei ole enam meditsiiniline hindamine.
See on tõendite selektiivne kasutamine.
Diagnostiline lõks: kui minevik määrab oleviku
Psühhiaatrias on tuntud nähtus nimega:
diagnostiline ankurdumine
See tähendab, et: varasem hinnang või test hakkab määrama kogu edasist diagnoosi.
Isegi siis, kui hilisemad andmed näitavad muutust.
Kui ekspertiis tugineb:
- aastaid vanadele testidele
- ilma värske seisundi analüüsita
siis ei hinnata enam inimest hetkes,
vaid hinnatakse tema minevikku.
Kõige kriitilisem küsimus, mida sageli ei küsita
Kohtuekspertiisi keskne küsimus ei ole:
“kas inimene on võimeline osalema”
vaid:
mis juhtub, kui ta osaleb.
Kas:
- tekib tervisekriis?
- seisund halveneb?
- inimene suudab istungil keskenduda?
Paljudes ekspertiisides puudub:
- riskihinnang
- koormustaluvuse analüüs
- ägenemiste prognoos
Ja see on koht, kus süsteem hakkab logisema.
Üks lause, mis võib otsustada saatuse
Kui kompleksne terviseseisund taandatakse lausele:
“isik on võimeline osalema menetluses”
siis kaob ära kogu kontekst.
Sest tegelik küsimus on alati:
- mitu tundi?
- millise stressiga?
- milliste pausidega?
Kui sellele ei vastata,
siis ei ole ekspertiis sisuliselt kasutatav.
Päriselu tagajärjed
Dokumentidest ja juhtumitest joonistub välja konkreetne muster:
- ekspertiis lubab täiskoormust
- kohus määrab täiskoormuse
- järgneb tervisekriis
See ei ole hüpoteetiline.
Need on:
- kiirabi väljakutsed
- teadvusekaod
- psüühilised kokkuvarisemised
Mõnel juhul ka:
püsiv töövõime kaotus ja isegi surm.
Kui kohus ei kontrolli ekspertiisi
Seaduse järgi peab kohus:
- hindama kõiki tõendeid
- kontrollima ekspertiisi
- vajadusel määrama uue ekspertiisi
Aga praktikas:
- eksperte ei küsitleta
- vastuolusid ei lahendata
- ekspertiisi ei analüüsita
Ja tekib olukord, kus:
kohus ei otsusta – vaid järgib ekspertiisi.
Süsteemne risk: usaldus vs kontroll
Avalikus ruumis on ilmunud ka kriitilisi käsitlusi, kus väidetakse, et ekspertiisi kasutatakse vahel süsteemselt narratiivi kinnistamiseks – SLAPP strateegia (Euroopa Liidus keelatud).
Näiteks ühes artiklis väidetakse, et:
eksperdid täidavad tellimust, mitte ei tee sõltumatut analüüsi
Need väited ei teki niisama ja tühjalt kohalt.
Aga need näitavad midagi olulist:
usaldus süsteemi vastu ei ole enam iseenesestmõistetav.
Mis juhtub, kui kontroll kaob?
Kui:
- ekspert ei põhjenda
- kohus ei kontrolli
- vastuolusid ei lahendata
siis muutub ekspertiis:
kontrollimatuks võimuks
Ja see võib viia:
- vale järelduseni
- vale otsuseni
- äärmuslikul juhul
vabaduse kaotuseni, eluaegseks invaliidiks või koguni ootamatu surm.
Järeldus: ekspertiis peab vastama samadele standarditele kui kohtumenetlus
Ekspertiis ei saa olla erand.
Ta peab:
- arvestama kõiki tõendeid
- selgitama vastuolusid
- olema kontrollitav
Kaks kriitilist põhimõtet
- Ekspertiis peab olema terviklik, mitte valikuline
- Kohus peab ekspertiisi kontrollima, mitte usaldama automaatselt
Minu lõppsõna
Õiglane kohtumõistmine ei tähenda,
et eksperdid ei tohi eksida.
See tähendab:
et nende eksimused ei tohi jääda kontrollimata!
Sest hetkel, kui ekspertiisi ei kontrollita,
ei ole see enam tõend.
See on otsus.
Ja otsuseid ei tohi teha ilma kontrollita.
Märkus: Kui sul on kogemus või info sarnaste juhtumite kohta, kirjuta toimetusele.
Uuriv ajakirjandus sünnib siis, kui inimesed julgevad rääkida.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Loe sarnastel teemadel lisaks:
