Eesti erinevate meediakanalite uudised räägivad sellest, et ühele ametikohale võib kandideerida sadu inimesi ning inimesed otsivad peaaegu mis tahes tööd, ei ole pelgalt järjekordne tööturu ülevaade. See peegeldab sügavamat muret: paljud pered ja üksikud inimesed elavad väga hapras olukorras. Kui töö kaob või sissetulek väheneb, võib juba üksainus kuu muuta senise stabiilse elu tõsiseks kriisiks.
Kui töö kaob, ei tohi inimene jääda üksi
Sellises olukorras jõuavad üha enam inimesed võlanõustaja juurde. Mitte seetõttu, et nad oleksid olnud hoolimatud või vastutustundetud, vaid kuna elu on kallinenud, tööturg on ebakindel ning ootamatu sissetuleku kadumine lööb pere eelarve kiiresti tasakaalust välja. Võlg ei ole alati priiskava elustiili tagajärg. Sageli tekib see hoopis sellest, et inimene püüab liiga kaua iseseisvalt hakkama saada.
Kõige kriitilisem hetk ei saabugi siis, kui esimene arve jääb tasumata. Tõeline oht tekib siis, kui inimene hakkab häbi, hirmu või teadmatusest vaikima. Ta ei ava enam kirju, ei vasta telefonile ega võta ühendust kohaliku omavalitsusega. Sageli ei teata, et abi on olemas, või arvatakse ekslikult, et abi küsimine tähendab läbikukkumist.
Tegelikult on vastupidi — abi küsimine on esimene samm olukorra kontrolli alla saamiseks.
Eestis toimib riiklik esmase turvavõrgu süsteem toimetulekutoetuse näol. See on rahaline abi neile inimestele ja peredele, kellel pärast eluasemekulude tasumist ei jää piisavalt raha esmavajaduste katmiseks. Toetust saab taotleda kohalikust omavalitsusest ning selle eesmärk on tagada minimaalne toimetulek: toit, ravimid, riided ja eluasemega seotud kulud.
Toimetulekupiir on kehtestatud kindlate summadena: üksi elavale inimesele või pere esimesele liikmele 220 eurot kuus, iga alaealise lapse puhul 264 eurot ning pere teise ja iga järgmise täisealise liikme puhul 176 eurot kuus. Need summad ei tähenda, et sellise rahaga peaks hästi ära elama — need tähistavad piiri, millest allapoole jäädes tuleks uurida õigust toetusele.
Oluline on mõista, et toetuse arvestamisel ei hinnata ainult sissetulekuid. Arvesse lähevad ka eluasemekulud kohaliku omavalitsuse kehtestatud piirmäärade ulatuses. Üldine arvutus on lihtne: toimetulekutoetus võrdub toimetulekupiiri ja eluasemekulude summaga, millest lahutatakse sissetulekud. Paraku ei ole paljud hätta sattunud inimesed sellest teadlikud. Sageli arvatakse, et üüri, laenu ja kommunaalkuludega tuleb igal juhul ise toime tulla, kuigi tegelikult tasub alati abi küsida, mitte eeldada keeldumist.
Siinkohal muutub oluliseks võlanõustaja roll. Võlanõustamine ei ole mõeldud ainult neile, kelle võlad on juba kohtutäituri käes. Tegemist on sotsiaalteenusega, mille eesmärk on aidata inimesel mõista oma rahalist olukorda, pidada vajadusel läbirääkimisi võlausaldajatega, ennetada uute võlgade teket ning parandada üldist toimetulekut.
Praktikas tähendab see, et võlanõustaja aitab üle vaadata inimese sissetulekud ja kulud, hinnata kohustuste kiireloomulisust ning määrata esimesed vajalikud sammud. Samuti aitab ta selgitada, millistele toetustele võib inimesel õigus olla, ning toetab ka toimetulekutoetuse taotlemise protsessis — alates dokumentide kogumisest kuni nende korrastamise ja esitamiseni.
See tugi on kriitilise tähtsusega, sest kriisis inimene ei vaja ainult infot. Ta vajab kedagi, kes aitab esimesed sammud reaalselt ära teha. Hirmu, väsimuse ja segaduse keskel võib isegi lihtne avaldus tunduda ületamatu takistusena. Võlanõustaja saab siin olla sillaks inimese ja vajaliku abi vahel.
Hätta sattunud inimese jaoks võiks esmane tegevusplaan olla lihtne. Kõigepealt ei tohi jääda üksi — tuleb võtta ühendust oma elukohajärgse kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnaga ja rääkida ausalt oma olukorrast. Seejärel tuleks kokku koguda kõik vajalikud dokumendid: pangakonto väljavõtted, sissetulekuid tõendavad paberid, eluasemega seotud lepingud ja arved. Töö kaotuse korral on oluline registreerida end Töötukassas, mis ei tähenda üksnes toetuse taotlemist, vaid näitab ka valmisolekut tööturule naasta.
Samuti tasub pöörduda võlanõustaja poole juba enne, kui olukord muutub lootusetuks. Abi ei pea otsima alles siis, kui konto on arestitud või kohtutäitur sekkunud. Tegutseda tuleks juba siis, kui on selge, et lähikuudel ei mahu kõik vajalikud kulud enam sissetuleku sisse. Väga oluline on ka vältida uute kallite laenude võtmist vanade kohustuste katteks enne nõu küsimist — kiirlaen võib tunduda kiire lahendusena, kuid sageli süvendab see probleeme veelgi.
Praeguses tööturu olukorras ei piisa lihtsast soovitusest “mine tööle”. Inimesed juba kandideerivad, otsivad aktiivselt tööd ja vähendavad kulusid. Kuid kui ühele töökohale konkureerib sadu inimesi, ei saa kogu vastutust panna üksikisiku õlule.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse roll ei ole inimese elu ära elada, kuid abi peab olema nähtav, arusaadav ja kiiresti kättesaadav. Toimetulekutoetus ja võlanõustamine ei ole mugavusteenused, vaid kriisiolukorra esmaabi. Nende eesmärk ei ole tekitada sõltuvust, vaid aidata inimesel raskest ajast läbi tulla nii, et säiliksid kodu, tervis ja väärikus.
Kõige olulisem sõnum on lihtne: abi küsimine ei ole häbi. Häbi on hoopis see, kui inimene ei tea, et abi on olemas, või jõuab spetsialistide juurde alles siis, kui probleem on kasvanud palju suuremaks, kui see oleks pidanud olema.
Seetõttu tuleb toimetulekutoetusest ja võlanõustamisest rääkida rohkem, selgemalt ja inimlikumalt. Iga inimene, kes seisab silmitsi töö kaotuse või sissetuleku vähenemisega, peaks teadma üht — esimene samm ei ole vaikimine. Esimene samm on abi küsimine.
Artikli autor tunnustatud võla- ja majandusnõustaja Kaire Reier
Loe lisaks:
