Armastuse teemal sõna võttes peab olema ettevaatlik, sest see puudutab meid kõiki. Igaühel on armastuse kohta mingit laadi kogemused, arusaamad, ettekujutused. Olen armastust palju uurinud, nii psühholoogia, kirjanduse kui filosoofia kaudu. Tänaseks on mul arusaam, et armastus koosneb nii paljudest komponentidest ning võib avalduda sellistes vormides, et on riskantne selle kohta luua üldistavaid väited. Mistahes väide armastuse kohta võib tekitada vastakaid tundeid, luua mõtteainet ja ka vaidlusi. Samas tekib ka võimalus mõista, ühenduda, kohtuda. Selle teksti eesmärk ei ole kuulutada tõde armastuse kohta ega ka mitte vaidlema hakata, vaid jagada enesereflektsiooni, mis võiks kõnetada ning seeläbi avada ruumi armastusega kohtumiseks eneses.