Täna kirjutan moest, kirjutan vangistusest ja sellest, kuidas me ise ennast kehastamata muutume narrideks. Sageli pidades seda kõike nii loomulikuks, et isegi ei märka enam neid rolle, mida etendame. Ei pane tähele, kuidas me eemaldume südamest ja liigume harjumustesse, liigume mõtetesse ja jääme pähe kinni. Nii me kaotame ennast ja muutume otsijateks, otsides midagi, mille arvame olevat kaotanud.
Please follow and like us: