Eesti Riigi poliitiliste valitsejate toime pandud väidetavad seaduste rikkumised seoses koroonapassi sunni kehtestamisega

Osa nendest käesoleva juhtumi jaoks olulistest õigustest sisaldub aksioloogia erikujuga ainedistsipliini sätestatud kriteeriumides, mida maailm tunneb väärtusfilosoofia põhimõtetena, mille kohtusüsteem on välja töötanud Nürnbergi kohtuprotsessides. Need põhimõtted on kirjas 1947. aasta Nürnbergi koodeksis. Nürnbergi koodeksi 1947. aasta tuum on aluseks 1966. aastal New Yorgis sõlmitud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (ICCPR) artiklile 7. [i] See artikkel kõlab järgmiselt:

Kedagi ei tohi piinata ega julmalt, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Eelkõige ei tohi ühegi isikuga ilma tema vabatahtlikult antud nõusolekuta läbi viia meditsiinilisi või teaduslikke katseid. [ii]  

Euroopa Majanduspiirkonnas ei tohi ühelegi isikule ilma selgesõnalise teadaandega reklaamida, millist tahes meditsiinilist protseduuri või toimingut, ilma, teatatakse tsiviilühiskonnale selgelt ja üheselt, et Covid-19 inokuleerimiskampaania raames viiakse läbi meditsiinilist ja teaduslikku (käitumis)katset.

Kuivõrd Eesti riik seda usuks, sest mitte iga kodanik ei teinud seda Covid-19 süsti, mis väidetavalt ei kujutanud endast meditsiinilist ja teaduslikku eksperimenti kõigi oma kodanikega, põhineb see seisukoht ICCC artikli 7 valesti tõlgendamisel.

Eksperimendi eesmärk on mõjutada ühiskonna liikmete käitumist piinamise ning julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise kaudu.

Veelgi enam, Euroopa Komisjonil ei ole olnud alust varjata Covid-19 vaktsiinide (tooted) hankelepinguid ja mitme miljardi euro suuruste lepingute üksikasju, otsustas Euroopa Liidu kõrgeim kohus kohtuasjas T-689/21 kolmapäeval, 17. juulil 2024. aastal. [iii] 

Selles kontekstis on oluline järgmine.

Ravimiamet ja Terviseamet on kahtlemata tuttav Euroopa Ravimiameti (EMA) 18. oktoobri 2023. aasta vastusega Euroopa Parlamendi liikme Marcel de Graaffi [iv] küsimustele. Käesolev EMA vastus sisaldab muu hulgas järgmist:

„/…/ Lubatud näidustused. Te väidate, et lubatud näidustuste põhjal „tuleb vaktsiine manustada ainult isikutele, kes otsivad isikukaitset, ja neil ei ole luba nakatumise või nakatumise määra vähendamiseks (ülekandumise kontroll)”.

Samuti lubatud näidustus ei ühti „farmaatsiaettevõtete, poliitikute ja tervishoiutöötajate” propageeritud kasutusviisidega.

Teil on õigus, kui osutate, et Covid-19 inokuleerimisprogrammi tooted ei ole disainitud ühelt inimeselt teisele ülekandumise tõkestamiseks. Näidustused on mõeldud ainult isikute kaitsmiseks, mis muudavad need tooted faktiliselt profülaktiliseks raviks mitte traditsioonilisteks vaktsiinideks.

Lisaks märgitakse EMA hindamisaruannetes vaktsiinide lubade andmise kohta, et puuduvad andmed ülekanduvuse kohta. See näitab selgelt, et Eesti riigivõimude, sealhulgas poliitikute, ametnike kasutatud narratiiv, et Covid-19 profülaktilised süstid takistaksid levikut, ei ole tõenduspõhise meditsiini alusel tõendatud.

Sama oluline, et sealhulgas ametnike toetatud massiivsed Covid-19 süstimiskampaaniad olid täiesti ebaseaduslikud lihtsalt seetõttu, et süste võis Euroopa Liidu määruste kohaselt teha ainult individuaalse arsti retsepti alusel (vastuvõtt) (mis oleks nende arvude puhul olnud võimatu).

Covid-19 süstid on (või võivad lõppeda) surmaga, (võivad) põhjustada tõsiseid kehavigastusi ja liigsuremus on püsivalt kõrge.

Täiendavate veenvate tõendite ja teiste väidete kohta, et Covid-19 on projekt, mida käesoleval juhul nimetatakse Suur Lähtestamine (Great Reset), tuleneb tõsiasjast, et Eesti eelmise valitsuse lahkuv kabinet ja uus valitsuskabinet [v] on nõustunud vaikival kokkuleppel (teisiti ei ole öeldud muu hulgas uues valitsuskoalitsioonilepingus) 2024. aasta juuni alguses ÜRO Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) tervise-eeskirjade muudatusteks nimetatuga (samuti nn WHO pandeemialepingu läbirääkimiste jätkamisega), mida meedias üha enam valesti nimetatakse [vi].

Sellest järeldub, et Eesti Vabariigi de facto põhiseaduslik õigus on eralepingute [vii] rakendamisel kõrvale jäetud, täpsemalt Covid-19: The Great Reset kontekstis sõlmitud lepingud ja teised, arvates väljaspool mõistlikku kahtlust, et tegemist on riigipöördega või riigipöördele ligilähedase juriidilise kaasusega, millega vähemalt osa neist vastutavatest isikutest seostatakse.

Väidetakse, et Eestis kehtestatud mittefarmatseutiliste sekkumiste reklaamikampaaniaga seonduvalt on usuvabaduse erandid n.-ö vaikides välistatud (seda erandi võimalust ei ole Tervisekassa reklaamis esitatud) ja rahvusvaheliste inimõiguste õiguse eriolukorra seaduses sätestatud miinimumstandardeid pole arvesse võetud. Samuti leitakse, et ei ole järgitud inimõiguste õigust, mis on riigile või ametnikele, sealhulgas Ravimiametile ja Terviseametile ja tema töötajatele ius cogens siduvad.

Kuid see jõuab selleni, mille üle debati tuum seisneb: kas hundid võivad olla lambad küsimuses, mis on õhtusöögiks?

Kaasaegsed tingimused on tingitud sellest, et tervishoiuasutused ja valitsusasutused keskenduvad oma ideoloogias jätkuvalt autoritaarsele avaliku tervishoiu mudelile, mis ei suuda muutunud sotsiaalsetes, majanduslikes ja õiguslikes tingimustes tõhusalt tegutseda.

Autoritaarne mudel ei vasta objektiivselt kaasaegses meditsiinis tekkivale uuele võimusuhete süsteemile.

Olemasolev avaliku tervishoiu mudel oli üles ehitatud ideoloogiliste postulaatide süsteemile, millest vaktsineerimisprobleemide ja teiste meditsiinitoodete käsitlemisel on kõige olulisemad järgmised [viii]: 

Vabatahtlikul nõusolekul või nende soovil. Isegi suhteliste vastunäidustuste või mõne allergilise haiguse või nahadiateesi anamneesiga tuleks kõik vaktsineerimised keelata. Vaktsineerimata lapsel peavad olema kõik vaktsineeritud isiku õigused.

Tänapäeval kirjutavad väljaanded põllumajanduses tehtud keskkonnavigadest, tööstuse rikkumistest jne. Valearvestused tekkisid ebakompetentsuse, pealiskaudsuse, akende kaunistamise ja üldiselt laisklejate jõulise tegevuse tagajärjel. Arstiteadus ei jäänud kõigest toimuvast eraldatuks, kui paljud otsused tehti elanike keskkonnatervist arvestamata, kuigi, kes muu kui arstid, peaks inimökoloogia teemasse eriti tõsiselt suhtuma.

Rutiinseid vaktsineerimisi on pika aega kriitikud seostanud hooletu sissetungiga inimese sisekeskkonda kui tema kehalise puutumatuse intensiivset riivet, tema olemusse vägivaldne tungimine.

Elanikkonna ohjeldamatu vaktsineerimisega ja muu farmatseutiliste programmidega ning kampaaniaga sellisel kujul, nagu see praegu eksisteerib, viiakse läbi mastaapset eksperimenti elanikkonnaga, mõtlemata üldse, et see on juba viinud keskkonnatervise katastroofini. Selle toimimismustriga luuakse soodsaid tingimusi väga erinevatele haigustele. Demokraatia on see, kui sulle ei dikteerita, vaid küsitakse ja otsused tehakse mõistliku lähenemisega.

Vaktsineerimise sotsiaalne aspekt ulatub professionaalsest pädevusest kaugemale, kui seda on arstide erialased spetsiifilised teadmised. Vaktsineerimise sotsiaalne aspekt peab vastama filosoofilisi, õiguslikke ja eetilisi eelteadmisi nõudvatele küsimustele. Olemasolev avaliku tervishoiu mudel oli üles ehitatud ideoloogiliste postulaatide süsteemile, milles esinevad vaktsineerimisprobleemide käsitlemisel on kõige olulisemad järgmised:

1. Nõukogude valitsemise perioodil juurutati Eestis klassideta kommunistliku ühiskonna ülesehitamise ülesannetest tulenevat sotsiaalsete väärtuste ülimuslikkuse mudelit üksikisikute ees. Samal ajal samastus ühiskond riigiga.

• Tervishoiuasutused olid avaliku huvi esindajad rahvatervise süstemaatilisel parandamisel. Need toimivad samamoodi nagu teised valitsevad struktuurid – käsu-administratiivsete juhtimismeetmete süsteemi kaudu. Seetõttu loodi elanikkonna vaktsineerimise meetmed varem ja ehitatakse praegu välja eranditult haldusmeetmete süsteemina.

• Kui üksikisiku huvid ei lange kokku ametiasutuste sõnastatud avaliku huviga tervishoius, siis peetakse vägivaldsete sunnimeetodite kasutamist õiguspäraseks. Rahvatervise eest vastutavad n.-ö organisatsioonid on osa riigiaparaadist, mis toetuvad oma vägivaldsetes meetmetes olemasolevatele riikliku haldussunni mehhanismidele. See väljendub ühe või teise vaktsineerimiseta isikute ja muu meditsiinilise sekkumise diskrimineerimise praktikas nende ühiskonnast ja avalikust elust kõrvaldamisel või selle vaikival heakskiitul.

• Arstiabi osutamine viidi läbi meditsiiniteenuste jaotamise hierarhilise süsteemi kaudu, mis keskendus sotsiaalse õigluse ja ajaloolise vajalikkuse ideele, mida on tõlgendatud selliselt, et jaotusmehhanismide saajad ei olnud üksikisikud, vaid elanikkonna kontingendid. Tervishoiusüsteemi üksikisik oli rangelt seotud oma “rakuga” (kontingendi osana). Tal ei olnud õigust valida meedikut, kliinikut ega haiglat ega õigust valida jagatavaid raviteenuseid.

Olemasoleva tervishoiumudeli peamised filosoofilised ideed:

1. Arvestades sellega, et ühiskond koosneb üksikisikutest, sellest johtuvalt on iga inimese huvide kaitsmine individuaalselt igaühe huvide realiseerimise vorm, s.o järjekordne avaliku huvi väljendus. Senise käsitlusega asendas riik, keda esindab Eestis Sotsiaalministeerium, ühiskonna iseendaga ning väljendas selle tulemusena ühepoolselt avalikku huvi.
2. Samal ajal väljendasid ja väljendavad edaspidi tervishoiuasutused esmalt valitsusaparaadi, meditsiiniliste organisatsioonide (teaduslikud, praktilised, tööstuslikud jne) huve ning üksikute meedikute erahuve. Seetõttu on alati oht, et vägivallaga (sunnimeetmed tervishoiu valdkonnas) avalike huvide ekraani taga realiseeruvad korporatiivsed või erahuvid (mida eriti ilmekalt näitab repressiivse psühhiaatria praktika meditsiiniloome jätkuvad tavad). Mis puutub universaalsesse vaktsineerimise meetodisse, siis nende kaudu saab realiseerida tervishoiuasutuste huvisid, näidates oma suutlikkust lahendada esilekerkivaid probleeme, vaktsiinide väljatöötajate, nende tootjate aga ka vaktsiinide või nende komponentide impordiks ostjate huve.

• Senine riikliku meditsiini mudel de facto ei tunnistanud tervishoiuasutuste ja -organisatsioonide aga ka üksikute arstide vastutust kodanikele tekitatud kahjude eest. Seaduses deklareeritud õigust arsti või muu meditsiinitöötaja tegevusega tekitatud kahju hüvitamisele ei toetanud vastav arenenud õigus- või halduspraktika, isegi, kui selleks on seadusandja loonud õigusteoreetilised eeldused. Arvestades arstiabi osutamist, ravimite hindasid ja sotsiaalse tootmise nõrka sõltuvust inimese heaolu vahel, oli rahalise hüvitise asjakohasus ja hüvitatavad summad Eestis marginaalsed, mis on selge oht nii meditsiinisektori kui ka ravimi- ja farmaatsiatööstuse toodete kvaliteedi nõuetekohasel tagamisel.

• Riigimeditsiini mudel oli selle jaoks suunatud rahvamassi juhtimisele, üksikisik või isegi terved vähemusgrupid esinevad siin ainult passiivse anonüümse üksusena. See mudel on inimõiguste ideele põhimõtteliselt võõras. Eelkõige ei tunnustata selles üksikisiku ainuõigust olla oma elu, keha peremees ega omada otsustavat häält oma tervise kaitsega seotud otsuste tegemisel.

• Olemasoleva riikliku meditsiinimudeli raames tervishoiuasutuste ja tsiviilühiskonna liikmete vahelise suhte olemust võib iseloomustada kui manipuleerimist, s.t kui tegutsemist kvaasieluta objektiga, millel puudub valikuvabadus. Teisest küljest võib seda sama suhtumist iseloomustada kui kogenud eestkostja kontrolli ebakompetentse inimese üle. Seetõttu nimetatakse seda tavaliselt paternalistlikuks. Patsient on definitsiooni järgi passiivne. Igal juhul ei huvitanud tervishoiuasutusi patsientide huve kaitstes patsientide enda usuvabadus, eelhoiakud, eetilised, filosoofilised ja teaduslikud seisukohad nende huvide sisu kohta. Ideaalne patsient, keda paradoksaalselt nimetatakse “teadlikuks“, pidi vaieldamatult järgima arstide juhiseid, Covidi projekti raames pigem poliitilisi juhiseid, mis kehtestati täitevvõimu aktidega. Pole juhus, et näiteks Eesti naaberriigi – Venemaa arsti lubaduses on see kõrge kutsestandardina kirjas: „Juhtida patsientide režiimi ja ravi nende kasuks vastavalt minu jõule ja arusaamale…” [ix].

“Nende” arusaam oma kasust on a priori tunnistatud asjatundmatuks ega vääri humanitaartöötajate, rääkimata teiste tähelepanu. Võimust “suunata” on peetud tervishoiuasutuste autoriteedi enesestmõistetavaks tunnuseks. Elanike vaktsineerimise praktika lähtub sellest õigusest kui ideoloogilisest alusest, mida näitab väga selgelt Covidi inokuleerimisprogramm ja sellega seoses käivitatud enneolematu reklaamikampaania.

Arvestades seda spetsiifilist tausta, ei ole üllatav, et Vabariigi Valitsus kehtestas koroonapassi nõudega avalikus ruumis teatavate kriteeriumide alusel „kohandatud üldise kohustusliku vaktsineerimise“. Kaalutluse aluseks on aga kirjeldamatu avaldus, et individuaalne vabadus lõpeb seal, kus algab kollektiivne vabadus. Tegemist on selgelt paremäärmusliku loosungiga: „Sa pole midagi, teie inimesed on kõik!“ [x]

Frankfurdi Piirkonnakohus toetas 15. veebruari 2005. aasta „Gäfgen“ asjas Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 22978/05 otsust EIÕK artikkel 3 rikkumise tuvastamisel, mis annab selge vastuse. Ei, riik ei tohi seda teha! Põhiseadus näeb ette, et riik koos kõigi oma ametite ja institutsioonidega peab kaitsma üksikisikut jõugu valitsemise (ohlokraatia) eest. [xi] See kategooriline imperatiiv on tsiviliseeritud riigi mõte ja eesmärk.

Seoses Vabariigi Valitsuse arutatud COVID-19 inokuleerimisprogrammi ja/või Covidpassi (pool)sunni kehtestamisega on järgmistel juhtpõhimõttetel silmapaistev tähtsus:

• „Seetõttu kehtib raamistikus ka norm keelatud ülekuulamisviiside kohta ohtude ennetamiseks.“

• Saksamaa Liitvabariigi Kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 136 a järgi otsustusvabadust kahjustavad meetodid on keelatud, kuna rikuvad inimväärikust (Saksamaa Põhiseaduse artikli 1 lg 1 lause 1). Näide: „Tõeseerumi manustamine pantvangi võtmises kahtlustatavale, et pantvangi leida, ei ole lubatud.“

Meetod, millega inimesi COVID-19 inokuleerimisprogrammis ja/või Covidpassis veenda, vastas sundkuriteole, mis on sätestatud Saksa kriminaalkoodeksi §-s 240: „Seda, kes sunnib jõuga või sensitiivselt ähvardades õigusvastaselt teoks, sallivuseks või tegevusetuseks, karistatakse kuni kolmeaastase vanglakaristuse või rahatrahviga.“

Autor Revo Jaansoo

Allikad ja viited:

• [1] Saksamaa föderaalne justiitsminister (endine) ja Kieli Christian-Albrechti Ülikooli (Christian-Albrechts-Universität zu Kiel) Avaliku õiguse õppetooli (Lehrstuhl für Öffentliches Recht) prof dr. jur. Edzard Schmidt-Jortzig ütles juba esimesel meditsiinieetika maailmakonverentsil Freiburgis, „Asjaolu, et rahvusvahelised eetikakoodeksid, nagu Nürnbergi koodeks, Genfi konventsioon ja Helsingi deklaratsioon võib olla hea alus eetiliselt vastutustundlikuks uurimistööks inimestega, see oli ka hiljuti surnud Hannoveri kirurgi prof. dr. med Rudolf Pichlmayri arvamus. /…/ Nende lepingute täitmist on aga viimastel aastakümnetel järk-järgult suurendatud ütles ta oma kolleegi dr. medi dr. phil. Eckhard Nagel avaldatud aruandes /…/“. Gisela Klinkhammer: Ethische Kodizes in Medizin und Biotechnologie: Schutz vor ärztlichen Verfehlungen (Eetikakoodeksid meditsiinis ja biotehnoloogias: kaitse meditsiinilise väärkäitumise eest), Deutsches Ärzteblatt (31. oktoober 1997). Saadaval aadressil https://www.aerzteblatt.de/archiv/8-323 (20.08.2024).

• [1] Eesti Vabariigi Riigi Teatajas avaldatud artikkel 7 mitteametlik tõlge kõlab: „Kellegi suhtes ei või rakendada piinamist või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust. Muu hulgas ei tohi ühtegi isikut tema vabatahtliku nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele.” Saadaval aadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/23982 (20.08.2024).

• [1] Saadaval aadressil: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=288381&pageIndex=0&doclang=en&-mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=2277267 (20.08.2024).

• [1] Saadaval aadressil: https://marceldegraaff.nl/wp-content/uploads/2023/11/2023-10-18-Letter-to-MEP-Marcel-de-Graaff-Reques_231119_122959.pdf [PDF] (20.08.2024).

• [1] Saadaval aadressil: https://www.err.ee/1609401385/uus-valitsus-tostab-kaibemaksu-ja-tulumaksu-24-protsendile (20.08.2024).

• [1] Saadaval aadressil: https://www.rtl.nl/nieuws/home-rtl-nieuws/artikel/5450277/kabinet-verdrag-who-pandemie-tweede-kamer-ratificatie (20.08.2024).

• [1] Asi pole ainult ja üksnes kõnealuses lepingus, vaid erasuhete edasises muutmises. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni osalejad on rahvusvaheliselt kokku leppinud tervisemääruste (Rahvusvahelised tervishoiueeskirjad) sisus, ilma, et oleks järgitud demokraatlikke eesmärke.

• [1] Vt ka Vaktsiinide profülaktika ja inimõigused: Venemaa riikliku bioeetika komitee aruanne – Muud küsimused – Inimõigused, Veebiraamatukogu, Khpg.org (1994. aasta aruanne), alajaotus: Filosoofiline aspekt: elanikkonna vaktsineerimismeetmete rakendamisega seonduvad mitmed olemuslikud vastuolud, lk 47jj. Saadaval aadressil: https://library.khpg.org/index.php?id=1333373564 [lae alla PDF-fail] (20.08.2024).

• [1] Ibid.

• [1] Saksamaa Põhiseaduse Kaitse Amet (Verfassungsschutz): „Du bist nichts, dein Volk ist alles!“: Dieses rechtsextremistische Motto verdeutlicht die Ideologie des völkischen Kollektivismus, die in vielen Ausprägungen rechtsextremistischer Ideologie eine zentrale Rolle spielt. „Volksgemeinschaft“ war ein zentraler Begriff im Dritten Reich. Nationalsozialisten verstanden darunter eine Schicksalsgemeinschaft, in der die Interessen des Einzelnen bedingungslos der Gemeinschaft der „Volksgenossen“ untergeordnet wurden. Das Wohl der so definierten „Volksgemeinschaft“ ging allen anderen Interessen vor („Sa pole midagi, sinu rahvas on kõik!“: See paremäärmuslik moto illustreerib völkischi kollektivismi ideoloogiat, mis mängib keskset rolli paljudes paremäärmusliku ideoloogia vormides. “Inimeste kogukond“ oli Kolmanda Reichi keskne mõiste. Natsionaalsotsialistid mõistsid seda kui saatuse kogukonda, kus üksikisiku huvid olid tingimusteta allutatud “rahva seltsimeeste“ kogukonnale. Selliselt määratletud “rahvakogukonna“ heaolu oli tähtsam kui kõik muud huvid) „Völkischi kollektivism“, Bayern.de, https://www.verfassungsschutz.bayern.de/rechtsextremismus/definition/ideologie/voelkischer_kollekivismus/index.html (12.08.2024); ja „LeMO NS-Regime – Innenpolitik – Reichsparteitag“ [„LeMO Natsirežiim – sisepoliitika – Natsipartei miiting“], Dhm.de, https://www.dhm.de/lemo/kapitel/ns-regime/innenpolitik/reichsparteitag.html (20.08.2024).