Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 4 sätestab selgelt võimude lahususe põhimõtte, mille kohaselt kohtuvõim on lahutatud täidesaatvast ja seadusandlikust võimust. See tagab sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmise. Kuid üha enam kostub kriitikat, et Eesti kohtusüsteem on muutunud nii iseseisvaks ja hierarhiliseks, et see on kaotanud igasuguse kontrolli ja vastutuse mehhanismid.
Kas Eestis on tekkinud kaks kontrollimatut võimu?
Viimastel aastatel on mitmed juristid ja poliitikud väljendanud muret selle üle, et kohtusüsteem on muutunud sisuliselt omaette võimuks, mida keegi ei saa vastutusele võtta ega kontrollida. Paralleelselt on ka poliitiline võim muutunud iseseisvaks ja oma hierarhiat kindlustavaks struktuuriks.
Sellises olukorras tekib küsimus: kui kumbki võim – poliitiline ja kohtusüsteem – on iseendale suunatud ning keegi neid tagasi kutsuda ei saa, kas see tähendab, et demokraatlik kontroll ja tasakaal on Eestis kaotanud oma tegeliku jõu? Kui täitevvõimu esindajad alluvad valijate tahtele ja saavad valimistel oma mandaadi kaotada, siis kohtunikud on määratud eluks ajaks ning nende tegevuse üle puudub praktiline järelevalve.
Korruptsioon ja läbipaistmatus – süsteemi varjuküljed
Kuigi ametlikult peaks Eesti kohtusüsteem olema erapooletu ja läbipaistev, on mitmeid juhtumeid, mis on tõstatanud kahtlusi kohtunike sõltumatuse ja aususe suhtes. Korruptsioonikahtlused, mõjuvõimuga kauplemine ning kinnine eliitkohtunike ringkond on loonud mulje, et õigusemõistmine ei ole Eestis kõigi kodanike jaoks võrdselt kättesaadav – pole üldse kättesaadav kui sa ei kuulu mõnda sekti või võimuga kauplevasse klubisse.
On juhtumeid, kus kohtuotsused on langenud poliitiliste või majanduslike huvide kasuks ning kus sõltumatud eksperdid on tõstatanud küsimusi kohtunike erapooletuse üle. Kuna kohtunike tegevuse kontroll on sisuliselt olematu ning kohtunike endi eneseregulatsioon on ebaefektiivne, on tekkinud võimustruktuur, mida ei saa muuta ega mõjutada.
Veelgi enam, vandeadvokaadid on oma “ümarlaua” kohtumistel kinnitanud, et Eesti kohtusüsteem ei toimi ning see vajab täielikku reformi, sest kohtutes seadused ei kehti.
Seega, kui tugev meediakriitika kohtunike suunas on põhjendatud, siis miks pole nende tegevuse osas mingeid reaalseid samme astutud?
“Olen ise kogenud mitmel korral ja näinud teiste kannatajate kohtuprotsesside toimikutest, et kohtunike korruptiivsete või ebaõiglaste otsuste peale kaebamine kohtute esimehele Villu Kõvele, EV presidendile Alar Karisele, Justiits- ja digimistrile Liisa-Ly Pakostale, prokuratuurile, õiguskantslerile Ülle Madisele, tulemust ei anna – kõigil neil on pea sarnane vastus “ei saa aidata, pöördu kohtusse”.”- Veiko Huuse
Kui kohtunikke vastutama oma kuritegude eest panna ei saa ja tagasi kutsuda ei saa, siis KAPO-l on volitused neid karistada. Kui KAPO tegeleb Riigi ja rahva “kaitsmisega” seest ja väljast ohtude eest, siis nende “kullisilm” on kindlasti märganud kasvõi Fonte.News uudiste-blogikanali vihjeid ja kohtunike ebõiglaste ja korruptsioonimaiguliste otsuste kohta. Miks nad pole neid kohtunikke uurima hakanud? Ka see puudutab ju Eesti sisemist turvalisust. Kas selleks, et kohtunikke uurima hakata, peab KAPO saama korralduse? Kas selleks peab KAPO saama korralduse Riigikogu KAPO komisjoni juhilt, kes on reformierakondlane Maris Lauri? Miks ta pole sellega tegelenud? Pole enam saladus, et kohtusüsteem on mäda ja korruptiivne, kuid miks pole korruptsiooni väljajuurimisega tõsiselt tegeletud? Kellele see kasulik on ja kes on selle süsteemi taga?
Kes kontrollib korrumpeerunud kohtunikke?
Sain vihje, et korrumpeerunud ja ebaõiglaste kohtunike suhtes saab uurimist alustada Riigikogu KAPO komisjoni otsusel, kuid selleks ei piisa üksikjuhtumist (huvitav, et üksikjuhtum polegi nagu uurimist väärt?) – vaja on koguda mitme kannataja kaebused ja tõendid. Lisaks peab KAPO komisjoni juht isiklikult selle koondkaebuse vastu võtma ja andma korralduse KAPO-le. Ei piisa sellest, kui saadad dokumendid KAPO komisjonile posti teel või annad need üle teistele komisjoni liikmetele, sest need ei jõua kuhugi.
Maris Lauri on olnud Eesti poliitikas mitmetel ametikohtadel, kuid tema taust ja haridus ei viita otseselt õigusteadmistele ega kogemustele õigussüsteemis. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli majanduskyberneetika eriala ja töötanud peamiselt majandusvaldkonnas, sh Eesti Pangas ja Swedbankis. Kui tal puuduvad teadmised ja kogemused kohtuprotsessides hageja või kostjana ning kui ta pole kohtusüsteemi töötajate erapoolikust ja õiglast kohtumõistmist hinnanud, kas ta on siis õige inimene juhtima KAPO komisjoni ja vastutama ebaõiglaste kohtunike karistamise eest?
Kas Eesti on korruptsioonivaba riik?
Eesti kohtusüsteemi probleemid puudutavad paljusid. Kas Eesti majandus on korras ja kas see oli korras, kui Maris Lauri oli Taavi Rõivase valitsuses majandusnõunik? Kas Eesti kohtusüsteem ja kohtunikud on õiglased ning langetavad otsuseid seadustest ja tõenditest lähtuvalt, mitte meediaartiklite või poliitiliste vaadete põhjal?
Paljud, kes on sattunud kohtusse, on kogenud suurt ebaõiglust ja kallutatust – kohtunike otsused on sageli rahakoti ja võimu poole kaldu. Kui Maris Lauri ei hakka kohtusüsteemi korruptsiooniga tegelema, siis kas ta on lihtsalt poliitiline kohatäide, kes ootab võimu vahetust, et lahkuda ilma tegeliku muudatuseta?
Kui Eestis tahetakse säilitada demokraatlikku ja õigusriigile tuginevat ühiskonda, siis kohtusüsteemi läbipaistvus ja erapooletus peab olema prioriteet. Seni aga jääb õhku küsimus: kas õiglus on Eestis ikka veel ostetav?
Mida Eesti seadused võimaldavad korruptiivse kohtuniku suhtes ette võtta?
Eestis saab kohtuniku korruptiivset tegevust uurida mitte ainult Kaitsepolitseiamet (KAPO), vaid ka teised õiguskaitseorganid, näiteks:
- Riigiprokuratuur ja Prokuratuur – Korruptsioonikuritegude uurimine on Eestis prokuratuuri juhtimisel. Kui tegemist on kohtunikuga, siis selliseid juhtumeid menetleb enamasti Riigiprokuratuur koostöös KAPO või Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) korruptsioonikuritegude bürooga.
- Justiitsministeerium ja Kohtute distsiplinaarkolleegium – Kui probleem on pigem eetiline või distsiplinaarne, mitte kriminaalne, võib kohtuniku tegevust hinnata ka kohtute distsiplinaarkolleegium või Justiitsministeerium.
- Riigikohus – Kui kohtuniku tegevuses on tõsiseid rikkumisi, võib Riigikohtu esimees algatada distsiplinaarmenetluse.
KAPO roll ja Riigikogu komisjon
KAPO on spetsialiseerunud korruptsioonijuhtumite uurimisele, sealhulgas kõrgete riigiametnike, sh kohtunike, puhul. KAPO ei vaja uurimiseks tingimata Riigikogu KAPO komisjoni juhilt korraldust – nende tegevus toimub seaduse alusel ja prokuratuuri juhtimisel.
Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon (mida vahel nimetatakse KAPO komisjoniks, mille juht on Maris Lauri) teostab järelvalvet KAPO üle.
Mida teha, kui kohtusse pöördumine ei anna tulemust?
Kui tavainimese kaebus kohtuniku kohta kohtus ei anna tulemust, on veel võimalusi:
- Kaebus Riigiprokuratuurile – Kui on tõendid kohtuniku korruptiivsest tegevusest, saab esitada kaebuse otse Riigiprokuratuurile, kes otsustab, kas algatada uurimine.
- Teavitamine KAPO-le – Kui on kahtlus, et tegemist on korruptsiooniga, saab esitada vihje Kaitsepolitseiametile, kes hindab, kas uurimine on põhjendatud.
- Kohtunike distsiplinaarmenetlus – Kui probleem on pigem distsiplinaarne (nt kohtunik käitub ebaeetiliselt, kuid pole kriminaalselt süüdi), võib pöörduda Justiitsministeeriumi või Riigikohtu poole.
- Avalik tähelepanu ja ajakirjandus – Kui ametlikud kanalid ei toimi, võib teavitada uuriva ajakirjanduse väljaandeid, näiteks Eesti Ekspress, Postimees, Delfi või ERR, kes võivad teema avalikkuse ette tuua.
Seega, KAPO ei ole ainus organ, kes saab kohtuniku korruptsiooni uurida, ja uurimist ei saa algatada ainult Riigikogu komisjoni juht – on ka teisi võimalusi, mida võib kasutada sõltuvalt olukorrast.
Mida teha siis kui eelpool nimetatud neli institutsiooni on järgi proovitud ja tulemust ei anna? On jäänud mulje, et kohtunikud, meediaettevõtete juhid, KAPO, prokuratuur, valitsusjuhid on ringkaitses ja “omasid” ei karistata.
Kui Riigiprokuratuur, Justiitsministeerium, Riigikohus ja ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) ei ole andnud tulemusi, siis võimalused muutuvad keerulisemaks, kuid siiski võib veel mõningaid samme astuda:
1. Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlamendi petitsioon
- Euroopa Komisjon: Kui kohtuniku korruptiivne tegevus rikub EL-i õigust või õigusriigi põhimõtteid, võib esitada kaebuse Euroopa Komisjonile.
- Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon: Euroopa Parlamendile saab esitada petitsiooni, kui küsimus on seotud õigusriigi, inimõiguste või Euroopa Liidu õiguse rikkumisega.
2. ÜRO Inimõiguste Komitee (ICCPR)
- Kui tegemist on inimõiguste rikkumisega, mida EIK ei lahendanud rahuldavalt, võib pöörduda ÜRO Inimõiguste Komitee poole, kui Eesti on rikkunud Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (ICCPR).
- Kaebuse saab esitada ainult juhul, kui siseriiklikud õiguskaitsevahendid on ammendatud.
3. Rooma Statut ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC)
- Rooma Statut on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) alusdokument.
- Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) uurib genotsiidi, inimsusevastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid ja agressioonikuritegusid.
- Kui kohtuniku korruptiivne tegevus ei ole seotud selliste raskete kuritegudega, siis ICC ei tegele sellega.
4. Euroopa Nõukogu korruptsioonivastane organ (GRECO)
- GRECO (Group of States Against Corruption) on Euroopa Nõukogu organ, mis tegeleb korruptsioonivastase järelevalve ja riikide hindamisega.
- Kui Eestis on süstemaatilisi probleeme kohtusüsteemi korruptsiooniga, võib GRECO-le edastada informatsiooni.
5. Rahvusvahelised organisatsioonid ja ajakirjandus
- Kui kõik ametlikud teed on ammendatud, võib pöörduda Transparency International, Amnesty International või Human Rights Watch poole, kes uurivad korruptsiooni ja inimõiguste rikkumisi.
- Uuriv ajakirjandus (nt OCCRP – Organized Crime and Corruption Reporting Project) võib aidata, kui tegemist on süsteemse korruptsiooniga.
Järeldus
Kui Eesti sisesed võimalused ei toimi, on peamised rahvusvahelised valikud:
- Euroopa Komisjon või Euroopa Parlament, kui see mõjutab EL-i õigust.
- ÜRO Inimõiguste Komitee, kui tegemist on tõsise inimõiguste rikkumisega.
- GRECO, kui probleem on seotud kohtusüsteemi korruptsiooniga.
- Rahvusvaheline ajakirjandus ja korruptsioonivastased organisatsioonid.
Kui küsimus ei puuduta genotsiidi või inimsusevastaseid kuritegusid, siis Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) sellist juhtumit ei menetle.
Artikli aitas koostada ChatGPT. Toimetas Veiko Huuse
Loe lisaks:
39
