Lastekaitse ülesanne on tagada laste turvalisus ja heaolu, kaitsta nende õigusi ja esindada nende huve. Paraku on Eestis lastekaitsesüsteem viimasel ajal sattunud kriitika alla, kuna ametnike tegevus ei vasta tihti ei laste vajadustele ega ka seaduslikule raamistikule. Üha enam tõstatatakse küsimus: kas Eesti lastekaitsesüsteem vajab ulatuslikku reformi, et tagada tõeliselt laste huvidest lähtuv ja professionaalne süsteem?
Lastekaitse ametnike ebaprofessionaalsus ja puudulik väljaõpe
Üks peamisi probleeme on lastekaitse ametnike ebaprofessionaalsus ja asjakohase väljaõppe puudumine. Lastekaitsetöötajad puutuvad kokku väga keeruliste ja tundlike olukordadega, kus nende otsustel on kaugeleulatuv mõju laste ja perede eludele. Kuid sageli on ametnikel puudulik teadmistepagas laste psühholoogia ja arengupotentsiaalide kohta, mistõttu tehakse otsuseid, mis pole laste parimates huvides.
Näiteks pole paljud ametnikud saanud piisavalt koolitust lastega suhtlemiseks ja nende tahte mõistmiseks. See viib olukordadeni, kus ametnikud langetavad otsuseid lapse eraldamise või hooldusõiguse muutmise kohta, arvestamata lapse tegelikke vajadusi ja soove. Laste seisukohti eiratakse, kuigi ÜRO lapse õiguste konventsioon nõuab, et last kuulatakse ja tema arvamust võetakse arvesse, kui see on kooskõlas tema parimate huvidega.
Ametnike ja kohtunike võimukasutus ja usalduse kuritarvitamine
Veel üks suur probleem on võimukasutus ja laste usalduse kuritarvitamine. Ametnikud ja kohtunikud, kellel on suur võim laste saatuse üle otsustamisel, kasutavad tihti oma ametikohta viisil, mis kahjustab laste huve. See toob kaasa olukordi, kus lapsed eraldatakse oma perekondadest, kuigi see ei ole nende parimates huvides, ning seda tehakse mõnikord ebapiisavate tõendite alusel või lausa valeinfo põhjal.
Üks selline juhtum puudutas Kristiina Heinmetsa, kelle tütar viidi turvakodusse hoolimata sellest, et laps soovis jääda oma ema juurde. Kuigi laps väljendas korduvalt soovi jääda emaga, ei arvestatud tema tahtega ja ametnike koostatud valeraportite alusel langetati otsus tema eraldamiseks. Sellised juhtumid näitavad, et laste õiguste ja tahtega ei arvestata piisavalt.
Õiguskantsler ja Laste Ombudsman: Roll ja vastutuse suurendamine
Eestis on Laste Ombudsmani roll Õiguskantsleril, kes vastutab laste õiguste eest seismise eest. Kuigi Õiguskantsler on laste õiguste kaitsel oluline tegelane, ei ole tema pädevus ja otsustusõigus piisavalt tugev, et tõhusalt sekkuda lastekaitsesüsteemi puudujääkide lahendamisse. Laste õiguste kaitsmine ja nende heaolu tagamine peaks olema esmatähtis, kuid sageli on Õiguskantsleril piiratud võimekus ametnike ja kohtunike otsuseid muuta või parandada.
Õiguskantsleri rolli tuleb oluliselt tugevdada. Ombudsmanile tuleks anda suuremad volitused, et ta saaks sekkuda juhtumitesse, kus laste õigusi rikutakse või nende huvisid ei arvestata. Ombudsmanil peaks olema kindlasti endal lapsed, need ise sünnitanud ja neid ise ilma lapsehoidjata kasvatanud. Lastetu Ombudsman pole teadlik ema ja lapse energeetilisest seosest ja tähtsusest – see on aga kõige olulisem lapse üle otsustamisel. Lisaks tuleks Õiguskantslerile anda otsustusõigus ametnike ja kohtunike tegevuse üle, eriti juhtumites, kus on ilmseid rikkumisi.
Näited seadusvastastest juhtumitest ja ebainimlikest olukordadest
Eestis on olnud mitmeid juhtumeid, kus lastekaitsesüsteem ei ole toiminud vastavalt seadustele ja inimlikkuse põhimõtetele. Üks selline juhtum puudutab lapse eraldamist perekonnast väidetava hooletusse jätmise tõttu, kuid hiljem selgus, et see põhines ekslikel tõenditel ja valeinformatsioonil. Laps viidi ajutiselt turvakodusse, kuigi poleks olnud vajadust nii drastiliseks meetmeks. Sellised juhtumid kahjustavad lapse emotsionaalset heaolu ja rikuvad perekonnaelu puutumatust, mis on kaitstud nii Eesti põhiseadusega kui ka rahvusvaheliste seadustega.
Teine tuntud juhtum on seotud lastekaitse töötajate otsusega eraldada laps emast hooldusõiguse vaidluse käigus, kuigi lapse psühholoogilised ja emotsionaalsed vajadused jäid täielikult arvestamata. Sellised juhtumid toovad esile vajaduse süsteemse reformi järele, mis looks tingimused professionaalseks, seadustele ja lastevajaduspõhiseks lähenemiseks.
Lastekaitse süsteemi reformi vajadus
Kõik need näited osutavad lastekaitse süsteemi kiire reformimise vajadusele. Lastekaitsetöötajatel peab olema asjakohane väljaõpe laste psühholoogia, suhtlemise ja õiguste kohta. Lisaks on oluline, et lastekaitsetöötajate ja kohtunike ametikohtadel töötavad ainult need, kellel on piisavad teadmised ja kogemused laste vajaduste mõistmiseks. Laste kaitsmine ei saa olla meelevaldne ja subjektiivne tegevus, vaid see peab põhinema kindlatel teadmistel ja seaduste järgimisel.
Reform peab keskenduma järgmistele võtmevaldkondadele:
- Ametnike väljaõpe ja täiendõpe – Lastekaitsetöötajad vajavad pidevat koolitust ja teadmiste täiendamist, et mõista paremini laste vajadusi ja õigusi.
- Lapse tahte ja arvamuse arvestamine – ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi tuleb lapse arvamust kuulata ja arvestada. Lastekaitsesüsteem peab tagama, et lapse häält ei ignoreerita.
- Õiguskantsleri volituste suurendamine – Laste Ombudsman peab saama suuremad volitused, et sekkuda juhtumitesse, kus laste õigusi rikutakse.
- Professionaalsuse tõstmine ja vastutusele võtmine – Ametnikud ja kohtunikud, kes kuritarvitavad võimu ja eiravad laste huve, tuleb võtta vastutusele.
Eesti lastekaitse spetsialistide suurimad eksimused:
Kahjuks on mitmeid juhtumeid, kus lastekaitse on eksinud oma ülesannete täitmisel. Levinumad probleemid lastekaitse tegevuses on järgmised:
- Subjektiivsed otsused – Laspekaitsetöötajad võivad lähtuda isiklikest arvamustest ja eelarvamustest, mitte lapse reaalsest olukorrast.
- Valeinfo põhjal tegutsemine – Lastekaitsetöötajad võivad toetuda ühe vanema või kõrvalise isiku esitatud valeinformatsioonile, tehes põhjendamatuid otsuseid lapse lahutamisel vanemast.
- Suhtlemisõiguse eiramine – On esinenud juhtumeid, kus vanemale on takistatud suhtlus oma lapsega ilma piisava põhjuseta, rikkudes sellega perekonnaelu puutumatust.
- Aeglus ja tegevusetus – Mõningatel juhtudel on lastekaitse reageerinud liiga hilja või jätnud vajalikud meetmed võtmata, mistõttu on lapsed jäänud pikemaks ajaks ohtlikesse oludesse.
- Lastega tegeleval spetsialistil pole omal lapsi ja puudub lastega koos kasvamise kogemus – Koolis raamatutest õpitud teooriad on küll rikkalikud aga raamatute ja teooriate õppimine ei pruugi alati pakkuda praktilist intuitsiooni või empaatiat, mis tekib lapsevanemaks olemisel ja igapäevase kasvatuse kaudu. See kahandab lapse olukorra hindamise võimekust. Lapsevanemaks olemine ja lapse kasvatamine igapäevaelus annab väärtuslikke kogemusi ja arusaamist sellest, millised on lapse igapäevased vajadused, kuidas lahendada koduseid probleeme, ja milline on lapse psühholoogia reaalses kooselus. Vanemad õpivad läbi vahetu kogemuse ja emotsionaalse sideme oma lapsega, kuidas tulla toime erinevate arengufaaside ja lapse isikliku käitumisega. Praktika ja intuitiivne arusaam lapse psühholoogiast, tugev emotsionaalne side lapsega, vahetu elukogemus, mis annab realistliku pildi lapse kasvamise väljakutsetest ja rõõmudest – on väga vajalikud kogemused lastekaitse spetsialisti töös.
Kokkuvõte
Lastekaitse on üks olulisemaid valdkondi, mis mõjutab otseselt ühiskonna tulevikku. Eestis on lastekaitsesüsteemis ilmseid puudusi, mis kahjustavad laste õigusi ja heaolu. Seetõttu on kiire ja ulatusliku reformi vajadus vältimatu. Õiged spetsialistid, kes mõistavad laste vajadusi ja õigusi, peavad olema süsteemi keskmes. Laste tulevik sõltub nende kaitsjate professionaalsusest ja võimest tegutseda seaduskuulekalt ja õiglaselt. Lastekaitse reform on kriitiline samm selle suunas, et tagada parem ja õiglasem tulevik Eesti lastele.
“Alates 05.10.2024, seoses Kristiina Heinmetsa lapse loo kajastamisega, olen saanud sadu kirju emadelt ja isadelt. Nende kirjade põhjal juba võin öelda, et Eesti lastekaitse ametkonnad on vaja senisel kujul sulgeda ja kõik ametnikud tuleb seniste kuritegude eest vastutusele võtta. Tuleb luua uus lastekaitseprogramm ja teha seda kohe. Kristiina Heinmetsa lapse lugu on sotsiaalmeedias märganud ja jaganud üle 700 tuhande inimese!!! See on märk – vaja reformi ja kaitsta lapsi ebaprofessionaalsete ametnike ja kohtunike eest.” – Veiko Huuse
Allikad:
- Eesti Perekonnaseadus
- ÜRO lapse õiguste konventsioon
- Eesti kohtulahendid
Täna, 10.10. õhtul kell 18.00, toimus Kristiina Heinmetsa lapse toetuseks kogunemine.
Loe Kristiina Heinmetsa lapse lugu:
Kristiina Heinmetsa lapse lasi julmalt eraldada emast ja isast lastekaitse septsialist Margrit Pitkve ja kohtunik Ahti Kuuseväli:
TÄIENDATUD 11.10.2024 – Õiguskantsler algatas menetluse:
TÄIENDATUD 12.10. – Ühe ema lugu, kus ametnikud on oma tegevusega vastuolus Eesti Lastekaitse seaduse, EIK-i ja ÜRO Lastekaitse Konventsiooniga. Näide lastekaitse ametnike tegevusest, mille sarnaseid on Eestis palju. Loo autor jagas seda infot minuga ja on luba avaldada. Märk julgusest ja kui kõik kannatanud räägivad julgelt oma lugu, siis saame muutusi paremuse poole luua:
Loe, miks on vaja ka kohtusüsteemi reformi, sest nagu näete, kohtunikud on oma otsustes kallutatud ja ei järgi seaduseid:
Veiko Huuse avalik küsimus Fonte.News telegram kanalis 13.10.2024:
“Kas lastetu naine on mõistlik valik lapse heaolu spetsialistiks palgata? Minu arust see on võrreldav sellega, et Vegan toituja hakkab rääkima Karnivoor dieedi kasulikkusest. Mis sina arvad?”
Lugeja vastus sellele küsimusele. Temal endal on palju lapsi, mitmed lapselapsed ja mitmed lapselapse lapsed:
“Tere Veiko!
Vastan praegu Su küsimusele Telegramis.
Muidugi on suur vahe, kas Sul on oma laps või mitte. Seda vahet saad siis teada, kui sul endal laps sünnib. Olen mõelnud, et see oma lapse kasvatamine on ka ema kasvatamine ja inimesest üldse teadlikuks saamine – ilma oma last kasvatamata ma ei saakski teada, kuidas laps kasvab ja inimeseks saab. Kogu see protsesse on ju nii keeruline ja nõuab pidevat mõtlemist ja ümbermõtlemist, pealegi on ka oma lapsed nii erinevad. Lapseta naisel selline empaatia ja arusaamine ju puudub.
Selles suhtes oli hea lugeda raamatut “Sünnikoodi saladus”, (autorid J.Paungger ja T.Poppe) mis räägib, kuidas suheldigi lastega suguvõsas erinevalt, vastavalt ta iseloomule (värv ja number), mis tehti kindlaks juba varakult (kellele õhtul rahustavat muinasjuttu lugeda või kellel lasta enne magamaminekut ümber maja joosta). See raamat ilmus 2019. See teadmine aitas kogukonda täitsa eksistentsiaalselt, see oli suur sisesaladus. Raamatki ilmus tükk aega peale selle teksti valmimist, kui kõik olulised inimesed selle ilmumisega ikka nõus olid. Ka hindud ja tiibetlased lasevad oma lapse loomuse juba varakult ära määrata, et teada, kellega on tegemist.
Nii et see küsimus lasteta lastekaitsja võimekusest on minu meelest täiesti õigustatud – lastekaitsjal peaks ka lapsed omal olema! Ja hea, kui ta on tutvunud ka laste iseloomude (energiate) määramistega, need aitavad teisest aru saada.
Kõike head praegu!
Helle“
39
