Ma väidan, et minu arvates maksud on vajalikud ennekõike riigivalitsuse ja riigiametkondade töötajate palgafondiks. Ma väidan, et minu arvates ei suunata makse tagasi Eesti ettevõtlusesse ja põllumajandusse nii, et see tagaks Eestimaa arengu ja rahvastiku ellujäämise. Ma väidan, et minu arvates ei vähendata valitsuse ja ametkondade palgafonde ja töötajaid, sest just ametkonnad ja riigiettevõtted on need “kindlad” maksumaksjad, keda saab riik kontrollida ja saab nende tegevustest maksusummadega arvestada. Seega, ma väidan, et tavainimesest ja tavaettevõtjast pigistab riik välja viimase piisa, et nälg hakkab mõjutama otsustamist ning riik saab lõpuks oma tahtmise.
Miks ei vähendata riigitöötajaid ja palgafonde? Miks luuakse uusi makse sõja pidamiseks ja relvade jaoks, mitte põllumajanduse ja toidu tootmise jaoks? Miks vähendatakse sotsiaaltoetusi ja toimetulekutoetusi, mis on otseselt seotud eesti rahva ellujäämise ja Eestimaa tugevusega? Miks Eestimaa Kliimaministeerium osaleb 589 miljoni EUR eest Ukrainas sõjas hävinud sadamate uuesti ülesehitusel, kui sõda kestab veel edasi ja ülesehitus nagu ka sõja toetamine on raha arulage raiskamine eestimaa ja eestlase hävitamise hinnaga? Miks, miks, miks,….., miljon miksi ja kas on olemas mõistlikke vastuseid, mis minu väited ümber lükkaksid?
Maksutõusust massilise nälgimiseni
Minu arvates on tulemas kolm tsenaariumit:
Esimene tsenaarium: pankrotistunud toidupoed
Niisiis, esiteks teatab valitsus, et toidupoed ei saa hindu tõsta, kuigi inflatsioon jätkub. See tähendab, et nende kulud kasvavad pidevalt, nii et need sendid kasumist muutuvad kahjumiks.
Nagu iga äri, mis kaotab raha, suletakse ka nemad.
Muidugi ei ole kõik toidupoed loodud võrdselt – väikestel puudub mastaabisääst ja kuigi rikkad inimesed ostavad kõrge marginaaliga köögivilju ja kalleid lihatükke, siis vaesed ostavad madala marginaaliga pakendatud toiduaineid(põhimõtteliselt rämpstoit).
Nii, et väikesed poed ja madala sissetulekuga kauplused lähevad esikohale sulgemisel.
Saate toidukõrbeid, kuna linnakeskustes või maapiirkondades asuvad inimesed peavad toidu leidmiseks sõitma kilomeetreid või sõitma mitme bussiga. Ja raudselt keskendute rohkem toiduvalikule, hindadele ja kogustele, kuna väikesed poed langevad välja.
Ellujäänud poed ei müü üha enam isegi toitu. Nad nihutavad riiulipinda asjadele, mille hind ei ole kontrollitav. Rõivad, mööbel, lisandid – mitte trevislik toit.
Toidupoed hakkavad rohkem välja nägema nagu “China Store”, kus on vähe toitu ja palju rämpsu.
Kuna linnad on toidust tühjad, vajate parklates patrullivaid politseid ja tarneautodel relvastatud saatjaid…. .
Teine tsenaarium: pankrotis toidutootjad
Ainus viis toidupoodide säästmiseks on kontrollida nende kulusid. See tähendab selliseid toidutootjaid, kes on valitsuse kontrolli all ja täidavad “kõiki” korraldusi(Bill Gates putukatoit, mRNA lisamine toitu, mittetervislikud lisandid, jne, jne).
Toidutootjad, kes pole Valitsusele lojaalne, kaotavad toetused, soodustused, satuvad maksuameti ja terviseameti “ülevõimendatud” tähelepanu alla – see kõik toob kaasa toidutootjale raha kaotuse ja isu kaotamise tegutsemiseks.
Nagu toidukaubad, lõpetavad nad tegevuse, sulgevad marginaalsed tehased ja saavad otsa ning ei vaheta neid välja.
Kuna toidutootjad vähendavad oma mahtu või vähenevad, hakkab teil nüüd tekkima tegelik puudus. Ja ainus lahendus – taas kord – on hinnakontroll järgmisel tasemel. Põllumehed.
Kolmas tsenaarium: pankrotis põllumehed
Pidage meeles, et ka põllumehed on nüüd sunnitud müüma madala hinnaga, kuid nende sisendid, nagu tööjõukulu või seadmed, kasvavad endiselt.
Ka nemad lähevad alla.
Nagu Venezuela näide , ainsaks alternatiiviks nälgimise peatamiseks on toiduvarustuse täielik ülevõtmine valitsuse poolt, mis on tsentraalselt planeeritud põllumeestelt toidukaupmehele.
Valitsused näevad vaeva kogu Maa ühe keerukaima tööstusharu juhtimisega. Kogu toiduainete tarneahel hakkab kokku kukkuma.
On väga ebatõenäoline, et me nälgimiseni jõuame. Sel lihtsal põhjusel, et ühel hetkel läheb konn keema ja valijad – või märatsejad – jagavad lõpuks oma mõtteid poliitikakujundajatega. Meeldib sulle või mitte.
Mis on lahendus massilisest näljast pääsemiseks?
Minu arvates on lahendus inimeste moraalis ja intelligentsis. Kui inimene saab aru, et Riik ainult võtab aga tagasi ei anna, siis tuleks muuta kurssi. Tuleks lõpetada Riigile andmine ja anda panus iseendale ja sinuga sarnaselt mõtlevate inimeste kogukonnale. Kui inimesed alustaksid kogukondliku ja vajaduspõhise elukorraldusega, on võimalus pääseda näljast ja türanniast. Otsus on igaühe teha ja see peab tulema “kõhust” ehk tunneta, kui oled näljas ja sa ei teinud selle ärahoidmiseks mitte midagi. Riik ei anna sulle elusat toitu, riik annab sulle valet ja medistiinitööstuse ning sõjatööstuse kasumi kasvatamiseks toitu.
Rahvused jäävad ellu rahu ja armastusega mitte sõjaga sõja vastu. Rahva Võim tuleb kehtestada.
