Eesti keeles on sõna jobu korraga rahvalik ja tabav. See ei ole lihtsalt solvang, vaid diagnoos: jobu on inimene, kes käitub rumalalt, hoolimatult või mõtlematult, sageli enese teadmata.
Jobu ei ole tingimata paha inimene – pigem on ta mõtlematu, pealiskaudne ja massi poolt vormitud olend, kes usub, et teab, aga tegelikult ei tea.

Miks inimene on jobu?

Jobu on see, kes:

• kordab loosungeid ilma sisu mõistmata,
• teeb, mida massiliselt „teised teevad“, sest „nii on lihtsam“,
• massilistele jobudele pakub raha eest “tsirkust ja leiba” (suunamudijad, poliitikud,…)
• arvab, et maailm peab tema ümber keerlema,
• põlgab teadmist, sest teadmine teeb ebamugavaks.

Jobusus on seega vaimse laiskuse ja empaatiapuuduse kombinatsioon.

Evolutsiooniline vaade: tarkade geenid ei levi

Inimene kui liik on arenenud koostööle, mitte mõtlemisele. Karjas elamine eeldas kuulekust ja normide järgimist, mitte kriitilist mõtlemist.
Tuhandeid aastaid tagasi oli ellujäämiseks kasulik olla karjaloom – mitte filosoof.

Tänapäeval, kus füüsiline ellujäämine enam probleem pole, on sama instinkt alles.
Seetõttu eelistab inimene turvatunnet, mitte tõde.
Kui keegi küsib, „aga äkki see süsteem on vale?“, tõstab jobu häält: „Ära vingu, ela nagu kõik teised!“

Näide: poliitilistel valimistel hääletab jobu mitte selle poolt, kes mõtleb tulevikule, vaid selle poolt, kes lubab „odavamat elektrit“, “väiksemaid makse”, “suuremat pensioni”,….
Evolutsiooniliselt on see mõistetav – lühiajaline kasu tundub alati tähtsam kui pikaajaline mõistlikkus. Aga just see muudabki inimese jobuks.

Psühholoogiline vaade: ego kaitseb rumalust

Jobusus on psühholoogiline kaitsemehhanism.
Inimene ei talu ebakindlust ega tunnistust, et ta võib eksida. Selle asemel ta loob enesepildi: mina olen normaalne, kõik teised on jobud.
See on universaalne nähtus – ja just see muudabki meist igaühe aeg-ajalt jobuks.

Näide: liikluses.
Kui keegi sõidab liiga aeglaselt sul ees – „kuradi jobu on ees“.
Kui keegi kihutab mööda – „hull jobu, kihutab“.
Kui sina ise kiirendad – „ma lihtsalt liigun tempokalt“. Kõik teised on jobud – kuni vaatad tahavaate peeglisse.

Psühholoogid nimetavad seda fundamentaalseks omistusveaks: kipume oma tegusid seletama olukorraga, teiste omi iseloomuga. See on jobu mõtlemise tuum.

Sotsioloogiline vaade: süsteem toodab jobusid

Tänapäeva ühiskond ei soosi mõtlemist ja loomist, vaid tarbimist ja allumist ühtsetele standarditele.
Haridussüsteem õpetab pähe õppima, mitte küsima.
Meedia õpetab emotsioonidel elama, mitte analüüsima.
Tööandjad hindavad lojaalsust rohkem kui loomingulisust.
Nii sünnibki töökindel, brändiriides, sisemiselt tühjaks põletatud kodanik – täiuslik jobu.

Näide:
Kui inimene loeb Facebookis mingit libauudist ja jagab seda sõnadega „kõik peaksid seda nägema!“, ei tee ta seda pahatahtlikult.
Ta on lihtsalt süsteemi toode, kelle kriitiline mõtlemine on asendatud „tundega, et ma tean“.

Kultuuriline vaade: jobusus kui norm

Popkultuur ülistab jobu’t: reality-show’d, klikipealkirjad, “suunamudijad” ja „influencerid“ on tänapäeva kangelased.
Tarkus, mõõdukus ja sisemine tasakaal on igavad.
Jobu on lärmakas, dramaatiline, nähtav – ja seepärast edukas.
Ta karjub: „Elame vaid korra!“ – ja põletab kõik, mis hingel veel jäänud.

Näide:
Tänapäeva tööelu ideaal on „multitasking“ – tegelikult tähendab see, et inimene ei suuda enam keskenduda ühele asjale korraga.
Ta on pidevas stimulatsiooninäljas, sisuliselt dopamiinist sõltuv jobu, kes vajab iga viie minuti tagant uut märguannet, et „olen olemas“.

Moraalne dimensioon: jobu kui empaatia puudujääk

Jobususe sügavaim juur on empaatiapuudus – võimetus näha teist inimest inimesena.
Jobu ei mõtle, kuidas minu tegu teisi mõjutab; ta mõtleb, kuidas see mind ennast tundma paneb.
Sellest tulenevad nii sõjad, kliimakriis kui ka kommentaariumid.

Näide:
Kui inimene viskab prügi metsa alla ja ütleb: „üks kilekott ei muuda midagi“, siis ta ei taju oma osa tervikus.
Ta on vaimselt eraldunud maailmast, milles elab – ja see on jobu definitsioon puhtal kujul.

Psühholoogiline dimensioon – jobu kui kognitiivne ja emotsionaalne mehhanism

Inimese jobusus ei ole pelgalt rumalus, vaid psühholoogiline kaitsesüsteem, mille eesmärk on säilitada enesepilt ja vaimne mugavus.
Meie aju ei otsi tõde, vaid stabiilsust ja heakskiitu. Kui reaalsus muutub liiga keeruliseks, hakkab psüühika end kaitsma lihtsustuste, stereotüüpide ja emotsionaalse lühimõtlemise abil.

Jobu ei ole rumal sellepärast, et ta ei suudaks mõelda, vaid sellepärast, et ta ei taha mõelda – sest mõtlemine tähendab sisemist konflikti.
Psühholoogid nimetavad seda kognitiivseks dissonantsiks – olukorraks, kus uued teadmised on vastuolus meie seniste uskumustega. Enamik inimesi lahendab selle dissonantsi mitte teadmisi muutes, vaid fakte eitades.

Näiteks:
Kui inimene usub, et vaktsiinid on kahjutud, siis kümme teadusartiklit vaktsiinide kahjulikkuse kohta teda ei veena. Ta lihtsalt valib uue allika, mis kinnitab tema usku.
Sest tema aju ei otsi tõde, vaid psühholoogilist turvatunnet.

Lisaks sellele mängib suurt rolli Dunning–Krugeri efekt – nähtus, kus madala pädevusega inimene hindab oma teadmisi üle, samas kui tark inimene kahtleb isegi oma tugevustes.
Jobu on seega enesekindel teadmatus: ta ei tea, et ta ei tea.

Emotsionaalselt on jobusus seotud enesekeskse lapsemina püsimisega.
Jobu on täiskasvanud laps – ta tahab, et maailm oleks lihtne ja et teda keegi ei kritiseeriks.
Tõeline küpsus algab hetkel, kui inimene talub ebamugavust ja ütleb: „Võib-olla ma eksin.“

Ühiskonnateooria – jobu kui süsteemi paratamatu produkt

Jobusid ei sünni tühjuses. Nad toodetakse – haridussüsteemide, töökorralduse, meedia ja poliitilise kultuuri poolt.
Modernne ühiskond vajab kuulekaid tarbijaid, mitte mõtlejaid.
Tark, iseseisev ja kriitiline inimene on majanduslikult ebaefektiivne: ta ei osta kõike, mida talle müüakse, ega usu kõike, mida talle räägitakse.
Selle maailma süsteemide loojatele on mugavam, kui enamik inimesi on jobud.

Kriitiline teoreetik Theodor Adorno kirjeldas juba 20. sajandi keskel „kultuuritööstust“ – süsteemi, mis toodab massikultuuri abil stabiilseid, passiivseid isikuid.
Jobu on selle süsteemi ideaalne tarbija: kergesti mõjutatav, emotsioonidele orienteeritud ja pidevalt rahulolematu, sest rahulolematus hoiab teda ostmas tooteid ja tarbimas väljast tulevat uut infot.

Haridus, mis peaks kasvatama mõtlevat inimest, toodab tihti vaid tublit seaduse ja programmi täitjat.
Õpilane õpib mitte mõistma, vaid meelde jätma. Ülikool õpetab esitama viidatud tekste, mitte originaalseid küsimusi.
Töömaailmas premeeritakse „tiimimängijat“ – tõlkes: inimest, kes ei sega süsteemi küsimustega, miks asjad üldse nii on.

Ka demokraatlik poliitika sõltub jobudest: valija, kes hääletab tunde, mitte teadmise põhjal, on iga populisti unistus.
Poliitiline süsteem on justkui jobu tagasisideahel – mida vähem inimesed mõtlevad, seda rohkem võimulolijad saavad neid emotsionaalselt juhtida, ja vastupidi.

Nii võibki öelda: ühiskond ei kannata jobusid, ta vajab neid.
Jobu on süsteemi „kütus“ – ta tarbib, hääletab ja usub, ilma et ta peaks küsima „miks“.

Filosoofiline perspektiiv – jobu kui eksistentsiaalne seisund

Filosoofiliselt võib jobusust vaadelda kui inimliku teadvuse varju.
Jobu on see osa inimesest, mis keeldub teadvustamast oma vabadust ja vastutust.

Jean-Paul Sartre kirjutas, et inimene on „hukule määratud olema vaba“ – me ei saa vältida valikut.
Jobu on see, kes põgeneb vabaduse eest, kes annab oma mõtlemise ja otsustusõiguse süsteemile, juhile või enamusele.
Ta ütleb: „Mina lihtsalt teen, mida kästakse,“ ja usub, et see vabastab teda süüst.
Tegelikult on see halva usu (mauvaise foi) seisund – teadlik enesepettus.

Martin Heidegger nimetas seda „das Man“ – „keegi“, massi anonüümne hääl, mis ütleb, kuidas „asju tehakse“.
Jobu elab „das Man’i“ maailmas: ta teeb, mida tehakse, ütleb, mida öeldakse, ja arvab, mida arvata kästakse.
See on olemise unustamine, olemise asendamine käitumisega.

Eksistentsialistlikust vaatenurgast ei ole jobusus mitte intellektuaalne, vaid ontoloogiline probleem.
See tähendab, et inimene ei ole jobu, sest ta on rumal, vaid sest ta on loobunud olemast ise.
Ta elab etteantud mustrite järgi, mitte teadlikus valikus ja ühenduses Kõiksuse algallikaga.

Seega võib öelda: jobu ei ole moraalne süüdlane, vaid filosoofiline ohver – ta on inimene, kes pole ärganud.
Kuid filosoofiline lootus seisneb selles, et ärkamine on alati võimalik.
Hetkel, mil inimene küsib endalt ausalt „kas ma olen jobu?“, on ta seda lakkamatult vähem.

Kuidas mitte olla jobu?

Jobu ei kao maailmast. Kuid inimene saab teadlikuks oma jobususest – ja see juba muudab.
Jobu ütleb: „mina tean“.
Inimene ütleb: „äkki ma ei tea, aga ma uurin“.

Mitte olla jobu tähendab:

• kahelda oma arvamuses,
• kuulata rohkem, kui räägid,
• õppida, mitte targutada,
• ja eelkõige – näha teisi inimesi mitte objektidena, vaid teadvustena.

Jobususe vastand ei ole tarkus, vaid teadlikkus.

Kokkuvõte

Inimene on jobu, sest see on talle lihtsam, mugavam ja turvalisem viis ellu jääda.
Ta kardab mõelda, sest mõtlemine toob valu.
Ta kardab vastutust, sest vastutus eeldab valikut.
Aga just siis, kui ta tunnistab: „jah, ma olen vahel jobu“, sünnib võimalus muutuda.

“Ära ole jobu! Ära ole idioot!”

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses. Kõiksuse puhas kanal siin maal

Loe lisaks: