Aastakümneid on eestlastele sisendatud ühte ja sama mantrat: “tuleb veel natuke pingutada, natuke rohkem maksta ja järjekordne kriis üle elada, et jõuda ihaldatud heaoluühiskonda.” Üks kriis on vahetunud teisega ning riigi rahavajadus on paisunud plahvatuslikult sadade miljardite eurodeni. Haridus, meditsiin, pensionid ja üha enam ka riigikaitse nõuavad raha, mida riigil aga lihtsate vahenditega võtta ei ole. Tulemuseks on olukord, kus ajutisest solidaarsusest on saanud inimese elu kestev seisund. Teadlikud majandusinimesed ja suurettevõtjad hoiatavad, et me seisame silmitsi struktuurse kriisiga, mida ei saa enam lappida järjekordse ajutise lisamaksuga.
Miljardite eurode eest ainult kuivikuid — rahva raha eest riigi illusioonide tsirkust
Euroopa Liidu Komisjoni ja OECD hinnangul võiks Eesti kiirendada maa uute hindamiste rakendamist, vähendada maksuerandeid ning pärast seda kehtestada iga-aastase maksu ka kinnisvarale. Lisaks soovitatakse üle vaadata ka kapitali- ja ettevõtlustulu maksustamine. Ühe võimaliku reformipaketi illustratsioonina käsitleb OECD isegi teise, 30-protsendilise üksikisiku tulumaksumäära kehtestamist sissetulekutele, mis ületavad kolmekordset miinimumpalka. Need näitavad väga selgelt, millises suunas probleemi lahendusi otsitakse.
Maksukiilu lõks: kuidas riik võtab enam kui poole inimese tööviljadest
Et mõista Eesti majanduse tegelikku seisu, tuleb unustada loosungid ja vaadata kuiva matemaatikat. OECD andmetel oli 2000. aastal keskmist palka teeniva üksiku töötaja maksukiil (kogu tööjõukulu ja netosissetuleku vahe) Eestis 41,3%. Aastaks 2017 oli see oluliselt paranenud, langedes 36,2 protsendini. Kuid sellele järgnes pööre, mis on viinud Eesti näitajad Euroopa kõige rangemate hulka.
2024. aastaks oli maksukiil roninud tagasi 40,6 protsendini, samal ajal kui OECD keskmine jäi 34,9 protsendi juurde. See tähendab, et riik võtab igast tööandja poolt lauale pandud 100 eurost enam kui 40 eurot endale juba enne, kui inimene jõuab teenitud raha peale isegi mõelda.
2026. aastal võtab Riik juba inimese teenitud rahast endale rohkem kui 50%.
„Me loome süsteemi, kus ausalt töötamine ja väärtuse kasvatamine on tehtud karistatavaks. Ettevõtja vaatab palgatõusu tehes otsa tõsiasjale, et riik võtab sellest kohe lõviosa, samal ajal kui tarbimises lööb vastu Euroopa üks karmemaid maksupresse. See ei ole majanduskasvu edendamine, see on organismi aeglane kurnamine,“ nendib nimekas tööstusettevõtja ja eksportöör.
Poodi jõudes ootab teine ring maksustamist
Tööjõumaksud on alles esimene vaatus. Pärast seda, kui töötaja saab kätte oma kahanenud netopalga ja suundub poodi, haarab riik uuesti tema rahakoti järele. Tõusnud käibemaks (mis on tõusnud lühikese ajaga 22 protsendilt 24 protsendini) tähendab, et igast ostetud tarbekaubast läheb ligikaudu viiendik otse riigikassasse.
Kui siia lisada kütuse- ja aktsiisimaksud, peagi täies mahus rakenduvad mootorsõidukimaksud ning maamaksud, on selge, et inimeste maksukoormust ei saa hinnata pelgalt tulumaksu numbri järgi. Riik maksustab nii teenimise, kulutamise kui ka varsti juba ainuüksi olemasolu.
„Inimestele müüakse illusiooni, et riigi teenused on tasuta. Haridus on tasuta, meditsiin on tasuta, teed on tasuta. Reaalsuses maksame me nende eest kordades kinni – lihtsalt nähtamatute kihtidena läbi iga ostu ja teenuse. Küsimus pole selles, kas me maksame, vaid selles, kas me saame selle hiiglasliku summa eest midagi, mis hoiab ühiskonda reaalselt elus,“ arutleb finantsekspert ja investor.
Täna on Eestis olukord, kus töötajale jääb väljamakstud 100 st eurost kulutamiseks kätte vähem kui 50 eurot. Seega, riik võtab sinult rohkem kui sulle endale jääb ning see süveneb – kas see on õiglane?
OECD hoiatus: süvenev puudujääk ja uued maksubaasid
Võiks arvata, et aastakümneid kestnud majanduskasv peaks riigi rahavajadust vähendama. Kuid Rahvusvahelise Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) viimased raportid toovad lauale hoopis teistsuguse reaalsuse. Rahvastiku kiire vananemine kasvatab püsivalt pensionide, tervishoiu ja pikaajalise hoolduse kulusid, samal ajal kui riigikaitse nõuab kestvat rahastamist.
Valitsus on hoidnud seda kiivalt saladuses: Eestlaste arv Eestimaal on alla 500 tuhande ja kõik muud numbrid (et eesti rahvastik on 1,37 miljonit) on “kusagilt õhust tuletatud”. See võib olla põhjuseks, miks Eestisse lubatakse migrantidel tulla.
OECD prognoosib Eesti valitsemissektori puudujäägiks jätkuvalt kõrget taset (ulatudes üle 4% SKP-st). Kuna senistest tuludest ei piisa, pakub rahvusvaheline organisatsioon välja lahendusi, mis panevad kohalikud majandusinimesed ohkama: maksukoormuse nihutamist ja uute maksubaaside kehtestamist. Raportites viidatakse vajadusele kiirendada kinnisvara maksustamist (laiendades seda ka elamutele), vaadata üle kapitali- ja ettevõtlustulu režiimid ning kaaluda isegi astmelisemaid makse suurematele sissetulekutele.
„Me oleme jõudnud punkti, kus majanduse struktuurne puudujääk surub vältimatult peale makse, mis hakkavad otse pärssima investeeringuid. Kui riik otsustab hakata maksustama kapitali ja kinnisvara viisil, mis peletab siit viimasedki vabad investeeringud, vaatame me pealt mitte majandusarengut, vaid kiiret hääbumist. Exceli tabel ei tunne emotsiooni, kuid see tabel hakkab varsti näitama tühjust,“ hoiatab teadlik suurettevõtja.
Poliitiline tsirkus: Suur illusioon ja Exceli diktatuur. Miks Eesti riiklik rahandus liigub suure krahhi suunas?
Siin muutub poliitiline tsirkus huvitavaks
Valimiste ajal võib jääda mulje, et kusagil on olemas erakond, kelle saab võimule valida ja kes lõpetab ebameeldivad otsused.
Võimul olija tõstab maksu.
Opositsioon protestib.
Mõne aasta pärast vahetuvad rollid.
Endine opositsioon istub valitsuses ning avastab laualt pensionid, haiglad, õpetajate palgad, politsei, pääste, teed, kaitseväe, riigivõla ja kümneid tuhandeid riigi võetud kohustusi.
Arved ei küsi erakonna värvi.
Selles seisnebki Eesti poliitika üks ebamugavamaid illusioone.
Meile müüakse sageli valikut inimeste vahel, kuigi suur osa tegelikust valikust toimub kulude vahel.
Valimiste eel armastavad poliitikud lubada lihtsaid lahendusi: lubatakse makse alandada, kärpida bürokraatiat ja tõsta heaolu ilma suuremate ohverdusteta. Kuid võimuvahetus ei muuda matemaatilist reaalsust. Opositsioonist valitsusse toodud poliitikud avastavad laualt samad haiglad, koolid, teed, pensionikohustused ja riigikaitse arved.
Riigil on saja euro suuruste kulude ja üheksakümne euro suuruste tulude juures vaid kolm teed: võtta rohkem makse, kärpida drastiliselt teenuseid või laenata. Ükski valitsus ei pääse sellest võrrandist. Rahvastiku vananedes ja maksumaksjate baasi kahanedes muutub küsimus teravamaks kui kunagi varem: kes maksab Eesti riigi järgmise kolmekümne aasta arved?
Seni, kuni ühiskond ootab poliitikut, kes vabastab meid sellest matemaatilisest sunnist, jätkub ringkäik, kus miljardite eurode eest pakutakse kodanikele üha vähem reaalselt toimivaid hüvesid. Küsimus ei ole enam ammu selles, kas riik hoiab eelarvet tasakaalus, vaid selles, kas meil on ühiskonnana julgust küsida otse: kas see kuivik, mida meile ühise arve katteks pakutakse, on tõesti oma hinda väärt?
Lase lahti nimest Eestimaa ja eestlane. Mõtle enda nimele, kehale, hingele ja vaimule ja kui palju sa väärtustad ennast tervikuna? Kas fiktsioon Riik, mis on võtnud nimeks Eesti Vabariik, väärtustab sind 100%? Kui sind ei väärtustata ja sa ise ka ennast ei väärtusta 100%, siis sa pole väärtuslik. Sama on ju usaldusega: usaldada ei saa natukene, sa kas usaldad või ei usalda üldse.
Inimesel on siin 3D maal kaks võimalust: Olla iseendale (hingele, kehale ja vaimule) lojaalne ja päästa ennast või olla Riigisüsteemidele lojaalne ja hukkuda koos Riigiga. Kahele teineteise vastandile korraga lojaalne olla ei saa – nii lihtsalt on.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:
Loe lisaks:
