Foto: Kas kured peavad lapsi tooma?

Covid vaktsiinid – Kahekordistunud raseduse kaotus, suurenenud loote ebanormaalsuse määr

Revo Jaansoo

Palju aastaid on usaldatud ametlikku teadust, ametlikku meditsiini ja arste. Arstidele kehtib Hippokratese vanne aga Covidi tekkimisel unustati loodusseadused ja Hippokratese vanne ära.
0 Shares
0
0

MRNA vaktsiinid lasti ülemaailmselt välja 2021. aasta alguses loosungiga “ohutu ja tõhus“. Uue ravimiklassi puhul ebatavaliselt soovitasid rahvatervise ametivõimud neid peagi rasedatele naistele. 2021. aasta lõpuks visati tööealised naised, sealhulgas rasedad naised, töölt välja, kuna nad ei nõustunud süstimisega. Need, kes võtsid mRNA vaktsiine, tegid seda usaldusel tervishoiuasutuste vastu – eeldusel, et neid poleks heaks kiidetud, kui tõendid poleks olnud täiesti selged. Reguleerivate asutuste roll oli kaitsta avalikkust ja seega, kui need heaks kiideti, olid ravimid ohutud. Mis aga tegelikult juhtuma hakkas?

HIPPOKRATESE VANNE

Hiljuti avaldati teabevabaduse taotluse alusel pikk vaktsiini hindamisaruanne, mille sponsor oli Pfizer ja mis esitati Austraalia regulaatorile Therapeutic Goods Administration (TGA), mis pärineb jaanuarist 2021. Aruanne sisaldab olulist uut teavet, mille TGA ja Pfizer ise olid maha surunud. Suur osa sellest on otseselt seotud raseduse ohutuse küsimustega ja mõjuga fertiilses eas naiste viljakusele. Kogu aruanne on oluline, kuid silma paistavad neli peamist andmepunkti:

  • antikehade ja T-rakkude kiire langus ahvidel pärast teist annust;
  • bioloogilise leviku uuringud (varem avaldati 2021. aastal Jaapanis FOI taotluse alusel);
  • andmed rottide viljakuse tulemuste mõju kohta;
  • andmed loote kõrvalekallete kohta rottidel.

Keskendume kolmele viimasele punktile, sest esimese punkti jaoks piisab aruande enda tsiteerimisest: „Antikehade ja T-rakkude arv ahvidel vähenes kiiresti viie nädala jooksul pärast [Pfizer Covid vaktsiini] BNT162b2 (V9) teist annust, tekitades muret pikaajalise puutumatuse pärast. See punkt viitab sellele, et regulaatorid oleksid pidanud ette nägema efektiivsuse kiiret langust ja teadma juba alguses, et esialgne kaheannuseline ravikuur ei anna tõenäoliselt püsivat immuunsust ja nõuab seetõttu mitut korduvat annust. Seda ebaõnnestumise ootust rõhutas hiljuti USA NIHi endine direktor dr Anthony Fauci. Ülejäänud kolm küsimust peaksid ravimite reguleerimissüsteemis suurt muret tekitama. Esimene, nagu selgus 2021. aastal, hõlmas lipiidide nanoosakeste kandja biojaotusuuringuid rottidel, kasutades mRNA vaktsiini asendamiseks lutsiferaasi ensüümi. Uuring näitas, et vaktsiin liigub pärast süstimist kogu kehas ja seda ei leidu mitte ainult süstekohas, vaid kõigis testitud elundites, kõrge kontsentratsiooniga munasarjades, maksas, neerupealistes ja põrnas. Ametivõimud, kes kinnitasid 2021. aasta alguses vaktsineeritud inimestele, et vaktsiin jääb käele, ei olnud ausad, nagu oleme juba kaks aastat teadnud.

Lipiidide kontsentratsioon grammi kohta, ümber arvutatud süstekoha protsendina.

Seoses mõjuga viljakusele ja loote kõrvalekalletele sisaldab aruanne 44 roti uuringut ja kirjeldab kahte peamist mõõdikut, implantatsioonieelset kadumise määra ja kõrvalekallete arvu loote kohta (väljendatuna ka pesakonna kohta). Mõlemal juhul olid näitajad vaktsineeritud rottide puhul oluliselt kõrgemad kui vaktsineerimata rottide puhul.

Jämedalt öeldes võrdleb implantatsioonieelse kaotuse suhe viljastatud munarakkude hinnangulist arvu ja emakasse siirdatud munarakke. Allolev tabel on võetud aruandest endast ja näitab selgelt, et vaktsineeritud (BNT162b2) kadu on enam kui kaks korda suurem kui vaktsineerimata kontrollrühmal.

Juhtumikontrolli uuringus oleks raseduse katkemise kahekordistumine sekkumisrühmas tõsine ohutussignaal. Selle asemel, et seda tõsiselt võtta, võrdlesid aruande autorid tulemusi teiste rotipopulatsioonide ajalooliste andmetega – 27 uuringut 568 rotiga – ja ignoreerisid tulemust, kuna teised populatsioonid olid registreerinud suuremad üldised kaotused. See vahemik on näidatud parempoolses veerus 2,6% kuni 13,8%. See analüüs on murettekitav, kuna mujal populatsioonides varem registreeritud kõrgeimast raseduse kadumise tasemest madalamale jäämine ei ole ohutu tulemus, kui sekkumist seostatakse ka kontrollrühma kahekordse kahjuga.

Sarnast mustrit on täheldatud ka loote väärarengute puhul, mille kõrvalekallete määr on suurem kõigis 12 uuritud kategoorias. 11 kategooriast, mille puhul Pfizer kinnitas, et andmed on õiged, kontrollrühmas ainult kaks kõrvalekallet, võrreldes 28 mRNA vaktsiiniga (BNT162b2). Kategoorias, mille Pfizer nimetas ebausaldusväärseks (ülearuvad nimmeribid), esines kontrollrühmas kolm ja vaktsineeritud rühmas 12 kõrvalekaldeid.

Nagu ka suurenenud raseduse katkemise puhul, ignoreeris Pfizer seda suundumust ja võrdles tulemusi teiste rotipopulatsioonide ajalooliste andmetega. See on väga oluline, kuna seda on näha kõigis väärarengute kategoorias. Uuringu ülesehituse juhtumikontrolli olemust eiratakse jällegi, et ilmselt varjata demonstreeritud negatiivseid tulemusi.

Need andmed näitavad, pole alust väita, et vaktsiin on raseduse ajal ohutu. Lipiidide nanoosakeste kontsentratsioon munasarjades, kahekordistunud raseduse kadumise määr ja suurenenud loote kõrvalekallete määr kõigis mõõdetud kategooriates näitavad, et raseduse ajal ohutu märgise määramine (Austraalias B1-kategooria) oli vastuolus olemasolevate tõenditega. Andmed viitavad sellele, et mitte ainult valitsuse “ohutu ja tõhus“ loosung ei olnud täpne, vaid oli kättesaadavate ohutusandmete osas täiesti eksitav.

Vaatamata nende tulemuste negatiivsele iseloomule näib, et selle ravimi klassifitseerimine vaktsiiniks välistas edasised loomkatsed. Ajalooliselt vajaksid uued ravimid, eriti nende klasside puhul, mida inimestel varem ei kasutatud, väga ranget hindamist. Vaktsiinidel on aga madalam tõendamiskohustus kui tavalistel ravimitel. Klassifitseerides mRNA süstid “vaktsiinideks“, tagas see regulatiivse heakskiidu oluliselt leebemate ohutusnõuetega, nagu TGA ise märgib. Tegelikult toimivad need mRNA geeniteraapia tooted (õiget terminit kasutades) pigem ravimite kui vaktsiinidena, kuna need muudavad rakkude sisemist funktsioneerimist, mitte ei stimuleeri immuunvastust antigeeni olemasolule. Nende geeniteraapiatoodete märgistamine vaktsiinideks tähendab, et meile teadaolevalt:

See aruanne, mis avaldati alles pärast FOI [teabevabaduse seadus] päringut on äärmiselt häiriv, kuna näitab, et ametivõimud teadsid mRNA COVID-19 vaktsineerimisega kaasnevatest suurtest riskidest, tagades samal ajal elanikkonnale, et vaktsineerimine on ohutu. Asjaolu, et peavoolumeedia on (meile teadaolevalt) äsja avaldatud andmeid täielikult ignoreerinud, peaks suurendama vajadust olla ettevaatlik, kuulates rahvatervise sõnumite nõuandeid seoses COVID-19 vaktsineerimisega.

Esiteks on selge, reguleerivad asutused, ravimifirmad ja valitsus oleksid teadnud, et vaktsiinist põhjustatud immuunsus kaob väga kiiresti ja seda on hiljem täheldatud reaalmaailma andmetes, mille tõhusus nakkuse vastu langeb nullini. Sellest lähtuvalt ei tähendanud Pfizeri ja AstraZeneca puhul vastavalt Pfizeri ja AstraZeneca puhul esitatud 95% ja 62% efektiivsus sümptomaatilise PCR-positiivse infektsiooni vastu peaaegu midagi, kuna oli oodata kiiret langust. Sarnaselt oli kaheannuselise ravikuuri kontseptsioon ebatäpne, kuna ahvidel täheldatud antikehade ja T-rakkude kiiret langust arvestades oleks tõenäoliselt vaja olnud lõputuid korduvaid ravimeid.

Kõige tähtsam, et andmed ei toeta mingil viisil “ohutut“ järeldust raseduse kohta; “ohtlik“ oleks palju täpsem. Seetõttu olid ohutustagatised täiesti eksitavad, arvestades hiljutises teabevabaduses avaldatud andmeid. Reguleerivad asutused teadsid, et loomkatsed näitasid suuri punaseid lippe nii raseduse kaotuse kui ka loote kõrvalekallete kohta, mis on kooskõlas nende mRNA süsteemse jaotusega, mida nad olid avalikkuse eest varjanud. Isegi 2023. aasta märtsis on neid tagatisi võimatu anda, arvestades asjaolu, et meie teadmiste kohaselt pole olulisi uuringuid tehtud. Pfizer otsustas mitte jälgida enamikku rasedusi esialgsetes inimkatsetes, vaatamata kõrgele raseduse katkemise määrale vähemuses, keda nad järgisid.

Allikad: Global Research, The Daily Skeptic

Alex Kriel on koolitatud füüsikuks ja oli üks esimesi inimesi, kes tõi esile Imperial Covidi mudeli puuduliku olemuse; ta on mõtleva koalitsiooni asutaja, mis koosneb kodanike rühmast, kes tunnevad muret valitsuse ülekoormamise pärast.

David Bell on rahvatervise arst, kellel on doktorikraad rahvastiku tervises ning ta on varem töötanud Maailma Terviseorganisatsiooni teadus- ja meditsiiniametnikuna.

Loe lisaks:

Please follow and like us:
Tweet 39
0 Shares
You May Also Like

Tervishoiutöötajate rahvusvaheline hoiatusteade kõigile inimestele ja valitsustele kogu maailmas

Kuulus rahvusvaheline loosung: «Püsi kodus, päästa elusid» oli puhas vale. Vastupidi, sulgemine tappis mitte ainult paljusid inimesi, vaid hävitas ka füüsilise ja vaimse tervise, majanduse, hariduse ja muud eluaspektid. Näiteks on lockdown USA-s tapnud tuhandeid Alzheimeri tõvega patsiente, kes lisaks surid eemal oma perekondadest. Ühendkuningriigis tappis lockdown 21 000 inimest. Lockdown’i mõjud «on olnud absoluutselt kahjulikud. See ei päästnud inimelusid, mille kohta algselt teatati, et suudetakse päästa ... See on massihävitusrelv ja me näeme selle tervislikke ... sotsiaalseid ... majanduslikke mõjusid ... mis moodustavad tõelise teise laine» (prof Jean-François Toussaint, 24. september 2020). Selline inimeste vangistamine on inimsusevastane kuritegu, mida isegi natsid ei sooritanud!

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.