Vana Maa uudis: Võlg pole surmarelv. Võlakoormus ei teki enamasti üleöö. Paljudele inimestele on see aastatepikkuse tasakaalutuse tulemus, mille vallandajaks võib olla üksainus elusündmus – ootamatu töökaotus, haigestumine, lahutus, alaealise lapse ülalpidamiskohustuse suurenemine või isegi tavaline elukalliduse tõus. Kuigi ühiskond kipub võlgadesse sattunud inimesi sageli stigmatiseerima, ei ole maksejõuetuse olukord alati tahtlik või kergekäeline.
Eestis on siiski olemas seaduslik mehhanism, mis võimaldab võlakoorma all kannataval inimesel alustada puhtalt lehelt. Selleks on eraisiku maksejõuetusmenetlus, mille keskmes seisab pankrotimenetlus ja sellele järgnev võlgadest vabastamise võimalus. Kuid oluline on mõista, et ka see tee ei ole lihtne ega tasuta.
Pankrot ei ole automaatne võlgade kustutamine
Ühiskonnas ringleb arusaam, justkui oleks pankroti väljakuulutamine lihtne viis kohustustest vabanemiseks. Tegelikult on tegemist kohtuliku protsessiga, mis eeldab ausust, läbipaistvust ja valmidust alluda teatud piirangutele.
Isik, kes soovib pankrotti välja kuulutada, peab esitama kohtule avalduse. Pankrotimenetlust ei saa algatada lihtsalt sellepärast, et võlad tunduvad ebamugavad või ebameeldivad – seadus nõuab, et isiku makseraskused oleksid tegelikud ja kestva iseloomuga.
Kui kohus leiab, et esitatud andmed vastavad seaduses toodud eeldustele, algatatakse pankrotimenetlus. Selle käigus määratakse pankrotihaldur/usaldusisik (edaspidi nimetame neid koos halduriks, kuna üldjuhul inimene neil suurt vahet ei tee) , kes võtab üle isiku vara haldamise ja tegeleb võlausaldajate nõuete kaitsmise ning võimaliku vara realiseerimisega. Pärast pankroti väljakuulutamist kuulub kogu isiku vara pankrotivarasse ning isik ise ei saa enam vabalt oma rahaga ringi käia, v.a mittearestitava osaga. Võlgade ümberkujundamises aga tuleb ise olla aktiivne, ja selle eelduseks on mõningase sissetuleku olemasolu.
Menetlus ei ole tasuta – ja see on õigustatud
Sageli arvatakse ekslikult, et kuna inimene on niigi maksejõuetu, peab menetlus olema talle automaatselt tasuta. Tegelikult on pankrotiavalduse esitamisel ette nähtud 10-eurone riigilõiv. Lisaks sellele tuleb pankrotiavalduse juurde ka deposiit usaldusisiku tasu katteks.
Antud deposiidi suuruse määrab kohus, kuid praktikas jääb see tavaliselt 1200–1800 euro vahele. See summa tuleb kanda kohtu deposiitarvele. Hea uudis on see, et deposiiti saab maksta osamaksetena, kui inimene seda kohe täismahus tasuda ei suuda. Samas ei toimu pankrotiavalduse sisuline menetlemine enne, kui vähemalt osa usaldusisiku tasust on kohtule makstud. Riik katab halduri töötasu üksnes erandkorras ja selle põhjuseks ei ole raha puudus.
See võib tunduda vastuolulisena: miks peab maksejõuetu inimene maksma kohtule? Aga see on osa menetluse usaldusväärsusest ja kaitseb kõigi osapoolte huve. Menetlus nõuab reaalset tööd – haldur kaardistab vara, suhtleb võlausaldajatega, esitab kohtule aruandeid ning jälgib, et kogu protsess toimuks seaduslikult.
Võlgadest vabastamine – mitte igaühele ja mitte kohe
Kõige olulisem osa eraisiku maksejõuetusest ei ole pankrot ise, vaid sellele järgnev võlgadest vabastamise menetlus. See ei toimu automaatselt ja ei rakendu kõigile. Kohus hindab, kas isik on pankrotimenetluse käigus käitunud heauskselt, esitanud ausat teavet, teinud koostööd halduriga, otsinud tasuvat tööd ja võimalusel panustanud oma sissetulekust võlausaldajate kasuks.
Kui kõik eeldused on täidetud, jätab kohus üldjuhul kolmeaastase perioodi, mille jooksul isik peab regulaarselt osa oma sissetulekust loovutama. Samuti kehtivad selle aja jooksul teatud piirangud: ei tohi võtta uusi põhjendamatuid kohustusi, tuleb teavitada olulistest muudatustest elus ja järgida kohtumäärusi.
Ainult pärast selle perioodi edukat läbimist teeb kohus otsuse isiku vabastamise kohta täitmata jäänud rahalistest kohustustest. See tähendab, et ülejäänud võlad (v.a elatis, kahjuhüvitised jms) loetakse lõplikult lõpetatuks. Isik saab seejärel taas alustada majanduslikult nullist – küll teatud registrikannete ja märgetega, mis mõneks ajaks alles jäävad, kuid ilma igakuise võlapaineta.
Kuidas edasi?
Eraisiku maksejõuetusmenetlus ei ole lühike ega valutu, aga see on struktureeritud võimalus vältida võlaringi. See on seaduslik tee, millele astumisel tuleb arvestada kulude, piirangute ja pikkade tähtaegadega, ent see võib olla parim lahendus neile, kelle jaoks kõik muud uksed on suletud.
Enne pankrotiavalduse esitamist on mõistlik pidada nõu võlanõustajaga, uurida oma õigusi ja kohustusi, ning hinnata, kas see menetlus on konkreetsele olukorrale sobiv. Eesti kohtud ja võlanõustamisteenused on selles osas valmis nõu andma, ent vastutus otsuse eest jääb alati inimese enda kanda.
Pankrot ei ole häbi. See on restart.
Kui inimene on valmis võtma vastutust ja läbima nõutud tee, on tal võimalus vabaneda koormast, mis on seni tema elu määranud. Maksejõuetusmenetlus ei tee võlgu olematuks – see muudab need käsitletavaks.
Loo autor: Võlanõustaja ja majandusnõustaja Kaire Reier
