Hans Vogel kirjeldab röövliparunite ajaloolist tõusu ja nende mõju pärandit tänapäeva globalistliku filantroopia kaudu, näidates, kuidas heategevusfondid ja valitsusvälised organisatsioonid, juhindudes oma eelkäijate rahapõhisest mõtteviisist, kujundavad nüüd rahvusvahelisi tegevuskavasid teemades kliimapoliitikast rahvaterviseni.
Filantroopia illusioon
by Hans Vogel . Toimetaja Peep Piiber.
Hans Vogel kirjeldab röövliparunite ajaloolist tõusu ja nende mõju pärandit tänapäeva globalistliku filantroopia kaudu, näidates, kuidas heategevusfondid ja valitsusvälised organisatsioonid, juhindudes oma eelkäijate rahapõhisest mõtteviisist, kujundavad nüüd rahvusvahelisi tegevuskavasid teemades kliimapoliitikast rahvaterviseni.
Kui umbes 1900. aasta paiku kasvas USA majandus peadpööritava kiirusega, sai väike hulk ettevõtjaid erakordselt edukaks. Seda edu mõõdeti ühe standardi alusel: raha. Nad ajasid kokku pimestavalt palju dollareid. Kuigi kedagi neist ei kutsutud Scrooge McDuckiks, [i] olid nad vähemalt sama rikkad ja oleksid võinud ujuda müntidega täidetud basseinides. John Pierpont Morgan, John D. Rockefeller, Cornelius Vanderbilt, Andrew Carnegie, Henry M. Flagler ja kümned suurärimehed said enda kätesse nii tohutuid varandusi, mida vaevalt et kunagi varem oli nähtud. Nende varandused oli seotud panganduse, nafta, terase, raudtee, puuvilla, kemikaalide ja muude kaubandus- ja tööstusharudega. Kuningas Kröösus [ii] oli nende kõrval lihtsalt väike kala. Nad olid nii hämmastavalt rikkad, et võisid teha, mida iganes tahtsid. Nad võisid mõrvast puhtalt pääseda, mida mõned neist ka tegelikult tegid, või ka kaudselt, näiteks ei taganud oma töötajatele nõuetekohaseid töötingimusi.
Kuna need ettevõtjad olid praktiliselt seadusest kõrgemal, nimetati neid röövliparuniteks, nagu keskaegses Euroopas maanteeröövidest elatunud aadlikke. Avalikkus oli ka teadlik sellest, et on lihtsalt võimatu saada tõeliselt suurt varandust, jäädes samal ajal alati rangelt seaduse piiridesse.
Röövliparunite kuritegelik käitumine ühiskonna, riigi ja nende kaaskodanike arvelt põhjustas lõpuks suure avaliku pahameele. Niinimetatud muckrakers, [iii] rühm ajakirjanikke (tänapäeval nimetaksime neid uurivateks ajakirjanikeks), mängis avalikkuse teavitamisel ja valgustamisel võtmerolli. Ida Tarbell, väga mõjuka raamatu The History of the Standard Oil Company (1904) autor, oli üks neist. 1906. aastal avaldas Upton Sinclair romaani The Jungle, mis kirjeldab kohutavaid töötingimusi Chicago lihapakendamise ettevõttes.
Kuna avalikkus sai üha paremat ja põhjalikumat teavet ning muutus seetõttu üha nördinumaks, otsisid röövliparunid viise, kuidas oma mainet puhastada või vähemalt näida, et nad seda teevad. Kuna raha oli nende ainus standard ja nende maailmavaate algus ja lõpp, jõudsid nad peagi järeldusele, et kõige paremini saab seda teha, kui kulutavad raha “headele” asjadele ja teevad seda avalikkuse ees. Nende heade eesmärkide hulka kuulusid eelkõige tervishoid ja haridus. Asutati spetsiaalsed heategevusfondid, et investeerida meditsiiniuuringutesse, ehitada haiglaid ning asutada ülikoole ja avalikke raamatukogusid. Johns Hopkinsi ülikool asutati 1876. aastal, Rice’i ülikool Houstonis 1912. aastal ja Durhamis, Põhja-Carolinas, 1924. aastal nimetati Trinity College ümber Duke’i ülikooliks tänu Duke’i perekonna rahalistele vahenditele.
Sellised heategevuslikud annetused olid kahe teraga mõõk, sest need võimaldasid heldetel annetajatel otsustada, milliseid teadusuuringuid tehakse ja kes neist kasu saavad. Seega olid haiglates asutused, kuhu said ravile minna ainult väga rikkad inimesed. Lõpuks oli heategevus omamoodi igavene austusavaldus röövliparunite suuremeelsusele ja headusele. Nii on New Yorgis asuv rikkalikult kaunistatud Carnegie Hall (1891) püsiv monument terasekuningas Andrew Carnegie’le, nagu ka Rahupalee Haagis (1913). Vaatamata röövliparunite filantroopia avalikustamisele osutus selle kasu avalikkusele siiski piiratuks, kuna avalikku arvamust suunasid sõimavad poliitikud, riigiametnikud ja kättemaksuhimuline ajakirjandus.
Ameerika süsteem, kus rikkad mehed, kellel on de facto kriminaalkaristus, täidavad mõnikord suuri lünki, mis on jäänud valitsuse poliitika tõttu, eksporditi maailma pärast Teise maailmasõja lõppu. Pärast “tegeliku sotsialismi” lõppu 1991. aastal võeti kogu maailmas kasutusele heategevusraamistik. Uusi liikmeid heategijate kasvavasse koori tuli jätkuvalt USAst, aga ka teistest riikidest. Samal ajal olid heategevusfondid sageli vähem rõhutatult seotud üksikisikutega, kes olid oma varanduse kogunud, ning seetõttu kandsid paljud uued fondid üldisemaid kõlavaid nimesid. Näiteks Taani Novo Nordisk Foundation, mis on maailma rikkaim heategevusfond. Teise kõige rikkama fondi nimi on aga Bill ja Melinda Gatesi fond, mis on seega ilmselgelt seotud ühe kurikuulsama praeguse röövliparuni nimega. Avatud Ühiskondade Sihtasutused asutas teine röövliparun George Soros, Ungaris sündinud süüdimõistetud kurjategija.
Lisaks rikaste üksikisikute või dünastiate loodud sihtasutustele on olemas nii-öelda rahvahulkade rahastatud heategevusorganisatsioonid, nagu Amnesty International, Human Rights Watch ja Piirideta Arstid, mis juhuslikult sõltuvad suurel määral ka riigiasutuste ja ministeeriumide poolt pakutavast riiklikust rahastamisest. Selliste valitsusväliste organisatsioonide sponsoriteks on sageli Saksamaa, Inglismaa, Holland, Norra, Taani ja Rootsi. Seetõttu ei ole sellise rahastamise saajate nimetamine valitsusvälisteks organisatsioonideks tegelikult õige, sest nad sõltuvad suurel määral just valitsustest. Pealegi on kõik need valitsused USA impeeriumi liikmed.
Enamik heategevusorganisatsioone ja valitsusväliseid organisatsioone teevad koostööd laiemate võrgustike raames, mida hoiavad koos sellised organisatsioonid nagu WHO, WEF ja ÜRO. Peakorteris ja spetsiaalsetes kohtades või luksuskuurortides, nagu Davos, toimuvatel üldkoosolekutel seatakse eesmärgid ja suunised, mida kõik peavad järgima.
See, mis sai alguse rohkem kui sajand tagasi kui valitsuse poliitika eraviisiline laiendus või pigem täiendus, on tänaseks muutunud väga mõjukaks valitsusväliste organisatsioonide, heategevusorganisatsioonide ja sihtasutuste struktuuriks, mis teeb tihedat koostööd ülemaailmsete organisatsioonidega. Enamik valitsusi on siis samuti sunnitud tegema koostööd, mis praktikas tähendab, et nad peavad järgima WHO ja WEFi korraldusi kuni pisidetailideni. Nemad määravad tegevuskava, mida valitsused on sunnitud vastu võtma ja ellu viima. Kuna kõik heategevusfondid ja valitsusvälised organisatsioonid on üle võtnud Ameerika algsete röövliparunite maailmavaate ja mõtteviisi, võib öelda, et suurt osa maailmast juhitakse nüüd nende röövliparunite moonutatud ideede ja eelistuste kohaselt. Põhimõtteliselt põhinevad kõik nende ideed ainult rahal, kuid nad annavad endast parima, et seda koledat tõsiasja varjata.
Eelistatud teemade hulka kuuluvad nn kliimapoliitika vastusena sellele, mida on nimetatud inimtekkeliseks “globaalseks soojenemiseks”, rahvatervis (eelkõige vastusena oletatavatele “pandeemiatele”), samuti sellised teemad nagu “sooline õiglus” (termin, mida kasutab MTÜ Oxfam) ja “sooline võrdõiguslikkus”. Aga ka massiline sisseränne ja kolmanda maailma immigrantide heaolu lääneriikides ning loomulikult ka see, mida on hakatud nimetama säästva arengu eesmärkideks (SDG – Sustainable Development Goals), nagu need on määratletud Agenda 2030 raames.
Ühtegi eespool nimetatud probleemi ei ole tuvastatud ega sõnastatud traditsiooniliselt väljakujunenud poliitiliste protsesside tulemusena, sõltumatult üksikutes riikides vastavalt kohalikele kinnistunud normidele: ükskõik kas selleks monarhiline, demokraatlik, liberaalne, autokraatlik, sotsialistlik, vabariiklik, fašistlik, natsionaalsotsialistlik või mõni põlisrahva traditsioon. Need traditsioonilised viisid poliitiliste eesmärkide kehtestamiseks on oma olemuselt mitteglobalistlikud, kuid mis veelgi olulisem, need kajastavad kohalikke muresid ja on mõeldud kohalike probleemide lahendamiseks kohalikes oludes. Kuni viimase ajani ELis (enne jõhkrat tsentraliseerimist korrumpeerunud plagiaator Ursula von der Leyeni juhtimisel) oli see subsidiaarsuse põhimõte: kui see oli võimalik, tuli probleemid lahendada võimalikult madalal tasandil, et mitte põhjustada halduskeskuses ülekoormust.
Ükski globalistlik küsimus ei ole aga ühegi normaalse või traditsioonilise otsustusprotsessi tulemus. Võiks öelda, et tänapäeva röövliparunid ja nende selgrootute kannupoisside leegionid on kehtestanud valitsevad globalistlikud probleemid. Absoluutselt kõik need põhinevad võltsitud teadusel (“globaalne soojenemine”), võltsitud meditsiinil (“pandeemiad”) ja vigasel õiguslikul arutlusel (sooline ja ärkvelolev hullumeelsus). Põhimõtteliselt on kõik need küsimused raha teenimise skeemid, mille eesmärk on röövida kergeusklikelt inimestelt raha.
Globalistlikud küsimused (“probleemid”) ja nende lahendused on määratletud petturitest psühhopaatide poolt, kes võivad isegi olla veendunud, et nad töötavad ühise heaolu nimel, samas kui nad peavad silmas ainult omaenda huve, eneserikastumist ja eneseteostust. Teisisõnu, nad võivad uskuda, et nad teevad heategevuslikku tööd, kuid tegelikult on nende poliitika ekslik ja sageli lausa kuritegelik.
See võib olla seotud filantroopia olemusega. Hea tegemine lihtsalt hea tegemise pärast võib teoreetiliselt olla võimalik, kuid selleks, et seda teha, ei saa inimene olla inimene.
Seetõttu ei saa usaldada neid, kes väidavad, et nad seda teevad, sest neil on teine tegevuskava: Agenda 2030.
Artikli originaal: An Illusion of Philanthropy – by Hans Vogel
[i] Disney tegelaskuju Scrooge McDuck
Toimetas Peep Piiber. Artikli pilt on illustreeriv ja pole tegemist originaalse Scrooge McDuck pildiga(originaalil on autorikaitse).
