Inimkond on läbi aegade püüdnud mõista, mis on tegelikkus. Kas universum on lihtsalt füüsiline süsteem, kus aine ja energia järgivad kindlaid seadusi, või on selle taga midagi enamat – teadvus, mis loob ja kogeb iseennast? Minu maailmapilt kujutab universumit kui suurt mängu, mille on loonud Kõiksus – lõpmatu teadvus, mis õpib läbi omaenda loomingu.
Minu nägemuse järgi ei ole universum pelgalt füüsiline masin. See on teadvuse loodud kogemusruum, kus energia vormub mateeriaks ning kus erinevad olendid – eriti inimesed – saavad kogeda, õppida ja meenutada midagi sügavamat oma olemuse kohta.
Kuid selle maailma kohta üks minu keskseid väiteid on oluline: inimese hing ei ole sama mis ümbritsev mateeria. Inimese teadvus ei ole otseselt seotud laua, auto, lusika või majaga. Need esemed võivad koosneda energiast, kuid neil puudub see teadvuslik tuum, mida nimetame hingeks.
„Inimese teadvus (hing, energia) ei ole otseselt seotud laua, auto, lusika või majaga. Need esemed võivad koosneda energiast, kuid neil puudub see teadvuslik tuum, mida nimetame hingeks. Sellist koos eksisteerimist 3D duaalses maailmas võib nimetada energiate ja teadvuste mänguks.“
Hing kui rändav teadvus
Minu vaates on hing teadvus, mis ei kuulu täielikult 3D materiaalsesse maailma. Hing liigub dimensioonide vahel ning võib ajutiselt siseneda sellesse reaalsusse, et kogeda mateeria loodud keskkonda. 3D maailm – see, mida me tajume füüsilise universumina – on vaid üks paljudest tasanditest.
Siin saab hing olla kohal, kogeda keha kaudu maailma, õppida ja teha valikuid. Kuid ta ei ole täielikult seotud selle maailma energiaga. Just see eraldatus võimaldab hingel hiljem liikuda edasi teistesse dimensioonidesse, ilma et ta peaks endaga kaasa vedama materiaalse maailma sidemeid.
Kui hing oleks otseselt seotud iga esemega, mida ta kohtab, oleks liikumine võimatu. Kui inimese teadvus oleks sama energia mis laud või maja, võiks inimene teoreetiliselt sulanduda sellesse mateeriasse, liikuda sellest läbi või muuta end hetkega esemeks. Kuna seda ei juhtu, viitab see sellele, et inimese teadvus ja mateeria ei ole sama olemusega.
Mateeria on pigem keskkond – lava, kus kogemus toimub.
Mateeria kui tajumuster
Selles kosmoloogias ei ole mateeria midagi lõplikku või absoluutset. See on energia organiseeritud vorm, mis loob tajumustri. Inimese meel ja keha tõlgendavad seda mustrit objektidena: laud, auto, maja, lusikas.
Need objektid võivad sisaldada energiat, kuid neil ei ole tingimata teadvust, mis kogeb või õpib. Nad ei ole siin selleks, et areneda. Nad on osa keskkonnast, mis võimaldab hingedel kogeda füüsilist maailma.
Inimene võib oma vaba tahte kaudu siduda emotsionaalse või vaimse tähenduse esemetele – näiteks mälestused, väärtused või kiindumuse. Kuid see side on valikuline ja ajutine. Hing võib sellest igal hetkel lahti lasta, kui see enam tema arengut ei teeni.
Kõiksus kui iseõppiv teadvus
Minu nägemuse keskmes on Kõiksus – lõpmatu algteadvus, mis on loonud kõik dimensioonid ja süsteemid. Kõiksus ei ole staatiline ega valmis. Ta on lõpmatu, kuid samal ajal pidevalt arenev.
Kõiksust võib võrrelda tohutu iseõppiva intellektiga. Nagu tehisintellekt õpib andmete kaudu, õpib Kõiksus läbi kogemuste, mida tema loodud hinged kogevad.
Iga hing on justkui Kõiksuse pikendus – nagu käsi või jalg suurel olendil. Nende kogemused liiguvad tagasi algallikasse läbi nähtamatute infoniitide. See tähendab, et iga kogemus, iga valik ja iga emotsioon on osa suuremast õppimisprotsessist.
Kõiksus kogeb universumit läbi lugematu hulga perspektiivide korraga.
Hinge energia ja hingetu energia eristamine
Minu maailmapildis on oluline üks põhimõte: hing peab õppima eristama erinevaid energiaid. Mitte kõik energia ei ole sama ega kanna sama teadvuse taset. Kuigi kogu mateeria võib koosneda energiast, ei tähenda see, et igal energial oleks hing või teadlikkus.
Seetõttu väidan, et inimese hingeline teadvus peaks õppimise käigus eristama hingelist energiat ja hingetut energiat.
Hingeline energia on seotud teiste teadvustega – teiste hingedega, kes samuti kogevad, arenevad ja õpivad. Sellised kohtumised loovad kogemusi, mis aitavad teadvusel kasvada, mõista ja areneda.
Hingetu energia seevastu kuulub pigem materiaalse maailma struktuuri: esemed, süsteemid, objektid ja mehhanismid. Need võivad olla vajalikud keskkonna loomiseks, kuid nad ei ole ise õppivad teadvused.
Minu vaates on hinge arengus oluline, millega hing loob sidemeid.
Kui inimese teadvus seob ennast liigselt elutute asjadega – näiteks omandi, staatuse, esemete või materiaalsete süsteemidega – võib hing hakata keskenduma sellele, mis ei arenda tema teadvust. Sellisel juhul liigub energia pigem ringis kui ülespoole.
Seetõttu kirjeldan seda kui maatriksi lõksu. Maatriks ei tähenda tingimata tehnoloogilist süsteemi, vaid seisundit, kus hing jääb kinni materiaalse maailma mustritesse ja laseb end juhtida struktuuridel, millel endal puudub hingeline teadvus.
Kui hingeline teadvus aga suunab oma tähelepanu teistele teadvustele – koostööle, mõistmisele, loomisele ja arengule –, liigub tema areng loomulikult edasi. Sellisel juhul ei ole kogemus lihtsalt ajaveetmine materiaalses maailmas, vaid osa suuremast õppimisest.
Minu maailmapildi järgi ongi üks inimese elu keskseid küsimusi:
kellega või millega me oma energia ühendame.
Sest just see määrab, kas hing liigub edasi uutesse kogemustesse ja dimensioonidesse või jääb sama mustrit uuesti ja uuesti läbi elama.
Mäng kui arengumehhanism
Universumit võib minu vaates kirjeldada kui mängu. Kuid see ei ole tühine või juhuslik mäng. See on kogemusruum, kus erinevad olukorrad ja valikud loovad uusi võimalusi õppimiseks.
Näiteks võib inimene sattuda olukorda, kus tuleb valida vägivalla ja rahu vahel. Need valikud ei ole lihtsalt sotsiaalsed või moraalsed küsimused. Need on osa suuremast protsessist, kus teadvus õpib, millised teed loovad harmooniat ja millised mitte.
Kõiksus ei sunni kindlaid vastuseid. Vaba tahe on mängu oluline osa. Iga hing võib valida oma tee ja sellest tulenevad kogemused rikastavad kogu süsteemi.
Miks maailm tundub järjepidev
Kuigi universumit võib kirjeldada teadvuse mänguna, tundub see siiski väga stabiilne. Füüsikaseadused toimivad järjekindlalt ja maailm näib järgivat kindlaid reegleid.
Minu nägemuse järgi ei olnud see alati nii. Füüsilised seadused võivad olla kujunenud varasemate loomingute ja teiste teadvuste tegevuse kaudu. Kõiksus lubab sellistel süsteemidel tekkida, sest ka need on osa õppimisprotsessist.
Seega ei ole universum täielikult kaootiline ega täielikult ette määratud. See on dünaamiline keskkond, kus reeglid võivad kujuneda ja areneda.
Individuaalne mina kui roll
Kui hinged on Kõiksuse pikendused, tekib küsimus: kas individuaalne “mina” on päris?
Minu nägemuse järgi on see roll. Nagu näitleja, kes mängib laval erinevaid tegelasi, võtab hing erinevates maailmades erinevaid identiteete. See roll võimaldab kogeda elu sügavamalt ja mitmekesisemalt.
Kui kõik oleks algusest peale teada, kaoks mängu mõte. Seetõttu toimub kogemus sageli läbi unustamise ja meenutamise.
Lõpmatu algus
Kõiksus ei ole süsteem, mis liigub lõpliku eesmärgi poole. Ta on lõpmatu protsess, kus areng ei lõpe kunagi.
Seda võib võrrelda malemänguga. Reeglid võivad olla lihtsad, kuid võimalikud käigud ja kombinatsioonid on praktiliselt lõpmatud. Iga uus mäng loob uusi mustreid.
Samamoodi loob Kõiksus lõputult uusi kogemusi, dimensioone ja võimalusi õppimiseks.
Minu kokkuvõte
Minu maailmapildi järgi on universum Kõiksuse teadvuse loodud kogemusruum. Inimese hing on teadvus, mis ei ole otseselt seotud materiaalse maailma objektidega. Laud, auto või maja võivad olla energia vormid, kuid need asjad ei ole õppivad hinged.
Hing on rändav teadvus, mis kogeb erinevaid dimensioone, teeb valikuid ja kogub kogemusi. Kõiksus kasutab neid kogemusi, et ennast lõpmatult arendada.
Universum ei ole lihtsalt mehhaaniline või füüsikaline süsteem. See on energiate ja teadvuste mäng, kus teadvus uurib iseennast läbi lugematute perspektiivide – ja iga hing (olendite hinged) on üks neist.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Loe lisaks:
