Veiko Huuse valguse sõnum hingelistele – “Vaikuse tuli”.
Kord küsis üks rändur vanalt õpetajalt:
“Miks ei lõpe sõjad maailmas?”
Õpetaja ei vastanud kohe. Ta võttis peotäie kuiva rohtu, süütas selle ja lasi ränduril vaadata, kuidas leek tõusis.
“Mis hoiab seda tuld elus?” küsis õpetaja.
“Rohi,” vastas rändur.
Õpetaja raputas pead ja puhus leegi ära.
“Ei,” ütles ta.
“See, mis hoiab tuld elus, on see, mida me talle anname.”
Rändur ei saanud aru.
Sõnade jõud
Õpetaja viis ta mäe otsa, kust oli näha linn, kus inimesed vaieldes karjusid.
Turuväljakul rääkisid inimesed sõjast.
Ühed valisid poole.
Teised vihastasid.
Kolmandad süüdistasid.
Mõned postitasid pilte ja sõnumeid.
Mõned tsiteerisid pühasid tekste.
Mõned kuulutasid ette lõppu.
Igaüks uskus, et tema hääl on õiglane.
Õpetaja ütles:
“Vaata, kuidas inimesed annavad oma hinge tulle.”
Rändur kuulas. Iga sõna oli nagu väike sütepuu.
Iga vihane mõte oli nagu uus leek.
Siis ütles õpetaja vaiksel häälel:
“Tuli ei küsi, kas puu on õige või vale.
Tuli lihtsalt põleb, kui midagi talle antakse.”
Vana tarkuse meenutus
Õpetaja jutustas rändurile vanu tarkusi.
Ta meenutas sõnu, mida paljudes kultuurides on korratud.
Laozi ütles kord:
“Parim võitja on see, kes ei võitle.”
Ja üks teine õpetus ütleb:
“Pimedus ei saa pimedust välja ajada; seda saab teha ainult valgus.
Vihkamine ei saa vihkamist välja ajada; seda saab teha ainult armastus.”
Siis lisas õpetaja:
“Kui inimesed võitlevad vihaga vihkamise vastu, toidavad nad sama tuld, mida nad tahavad kustutada.”
Sõja kütus
Õpetaja joonistas liiva sisse ringi.
“Sõda ei ela ainult lahinguväljal,” ütles ta.
“See elab ka mõtetes.”
Ta kirjutas liiva sisse sõnad:
- viha
- süüdistus
- hirm
- vastandumine
“Need on sõja nähtamatu kütus.”
Rändur küsis:
“Kas siis ei peaks inimesed midagi tegema?”
Õpetaja vastas:
“Kõige sügavam tegu on mõnikord rahu.”
Ta selgitas:
Kui inimesed toidavad konflikti oma raevu ja jagatud vihaga, saab tuli jätkata.
Aga kui inimesed pöörduvad tagasi rahu, selguse ja valguse poole, juhtub midagi teistsugust.
Vaikuse jõud
Õpetaja ütles:
“Vaikus ei tähenda ükskõiksust.”
“Vaikus tähendab, et sa ei anna pimedusele oma energiat.”
Ta näitas rändurile küünalt.
“Kui ruumis on pimedus, ei hakka valgus pimedusega vaidlema.”
Ta süütas küünla.
“Ta lihtsalt põleb.”
Valguse töö
Siis ütles õpetaja midagi, mida rändur ei unustanud kunagi.
“Valgus ei vaja sõda pimedusega.
Piisab sellest, et ta on olemas.”
Kui inimesed jäävad rahusse, selgusesse ja teadlikkusse, hakkab valgus tegema oma tööd.
Vaikselt.
Tasapisi.
Nagu hommik, mis ei karju öö peale – vaid lihtsalt tõuseb.
Ränduri taipamine
Rändur vaatas linna.
Ta nägi, kuidas inimesed karjusid üksteise peale, uskudes, et nad võitlevad õigluse eest.
Aga ta nägi ka väikest aeda.
Seal istus vana naine, kes istutas lilli.
Ta ei vaielnud.
Ta ei süüdistanud.
Ta lihtsalt kasvatas ilu.
Õpetaja naeratas.
“Iga kord, kui inimene valib rahu, muutub maailm natuke kergemaks.”
Ja õpetaja ütles veel:
“Sõda vajab inimeste energiat.
Rahu vajab ainult julgust.”
Sest mõnikord on kõige võimsam tegu mitte karjuda pimeduse vastu —
vaid hoida oma süda valguses.
Ja valgus, kui teda piisavalt hoida,
leiab alati tee.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Loe minu teisest raamatust, kuidas mina “lahendasin” kriisid:
Loe lisaks:
